Kolm olulist fakti karusloomafarmide ja Euroopa karusnahatööstuse kohta

aruanne

 


Järgnevad lõigud on tõlgitud eelmisel aastal Euroopa Parlamendis esitletud mahukast aruandest “Mis on moe taga? Loomaheaolu ja Euroopa karusnahakaubandus”.

Aruanne keskendub Soome karusnahamagnaadile Saga Furs, Euroopa karusnahatööstuse ühele põhitegijale, ning paljastab, et tingimused põhjamaade farmides ei erine nendest, mis on loomadel karusloomafarmides mujal maailmas.

 

 

1. Karusnahk ei ole keskkonnasõbralik materjal

Lk 41
„Ühe minginaha süsinikujalajälg on peaaegu võrdne keskmise Soome tarbija ühe päeva jalajäljega ja rebasenaha jalajälg on võrdne umbes kolme päeva omaga. Karusnaha alternatiivide jalajäljed on palju väiksemad, parimal juhul kõigest viiendik mingikasuka jalajäljest.“
— Soome karusnaha olelusringi hindamine

Lk 41-42

„Karusnahk on keskkonnasäästlik tooraine,“ väidab Saga Furs, üks põhilisi Euroopa karusnahatööstuse esindajaid. Kuid riiklikud reklaami üle järelevalvet teostavad asutused on mitmel juhul keeldunud andmast karusnahatööstusele luba esitada reklaamides selliseid väiteid.

Karusloomakasvandused mõjutavad negatiivselt kohalikke metsi ja vesikondi. Ainuüksi Soomes eraldub karusnahatööstuse süül iga-aastaselt keskkonda 430 tonni lämmastikku ja 45 tonni fosforit loomade väljaheidetest.

Lisaks sellele otsesele kahjulikule keskkonnamõjule on karusloomakasvandusel keskkonnale kaudsed tagajärjed karusnahatootmise kõrge energiatarbimise tõttu. MTT Agrifood Research Finland viis aastatel 2010-2011 läbi Soomes toodetud mingi- ja rebasenahkade olelusringi hindamise. Uurimust rahastasid Soome Karusloomakasvatajate Aretusühing ja oksjonikeskus Finnish Fur Sales. Uuritavad mõjukategooriad olid kasvuhoonegaaside heide, hapestumine ja eutrofeerumine; ökotoksilisust uuriti kvalitatiivselt. Tulemusi võrreldi ka muude talvemantlimaterjalidega (akrüül, akrüül-puuvill, polüester-puuvill).

Karusnahast kasuka süsinikdioksiidijalajälg oli mitu korda suurem kui teistel materjalidel. Samuti olid karusnahakasuka keskkonda hapestavad heitmed oluliselt suuremad kui teistel materjalidel. (…) Kõik heitmed skaleeriti erinevate kasukate hinnangulist eluiga arvesse võttes.

Madalmaades läbi viidud uuringus leiti, et minginahast kasukate ja ääriste keskkonnamõju on suurem kui kunstkarusnahast kasukatel ja ääristel.

Parkimis- ja värvimisprotsessi käigus töödeldakse karusnahka erinevate kemikaalidega. Norra valitsuse 2014. aasta raportis karusloomakasvatuse kohta öeldakse, et karunahatööstusel ei ole mingisugust ülevaadet kemikaalide kasutamisest. Mürkainete raporti „Poison Report 2011“ raames otsis sõltumatu spetsialiseerunud labor mürkainete jääke 35 karusnahast kraes, kasukas, kapuutsis ja sallis seitsmest Euroopa riigist. Kõik testitud karusnahad sisaldasid ohtlikke kemikaale. Enamik mingi-, rebase-, kährikkoera-, hülge- ja nutrianahku olid saastunud ohtlike kemikaalidega nagu formaaldehüüd, NPE, polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud (PAH) või klooritud parafiinid. Paljudel juhtudel ületati seaduslikke piiranguid ja tööstusstandardeid. Eriti ohtlikuks osutusid lasterõivad.

Raportile järgnesid sarnased testimistulemused ohtlike kemikaalide puhul karusnahksetes lasteriietes Itaalias ja Taanis. Kõige sagedamini leiti karusnahksetest riietest kemikaale, mis on sisesekretsioonisüsteemi kahjustajad või vähkitekitava toimega.

Saga keskkonnavastutuse deklaratsioon ei võta arvesse, et karusnahk on luksustoode, mille tootmisprotsess tarbib ressursse ja tekitab saastet.


2. Karusloomafarmid ei taga loomade heaolu

Lk 25

„Minu arvates on loomade heaolu karusloomakasvandustes puudulik. (…) Loomaaias peab rebasele ette nähtud piiratud ala olema 600 ruutmeetri suurune ja pakkuma kaevamisvõimalust ning minkidel peab olema võimalik ujuda. Kasvandustes ulatuvad samadele loomadele kehtivad ruuminõuded vaid mõne ruutmeetrini.”
— Sanna Hellström, Soome Loomaarstide Liidu endine esimees ja Korkeasaari loomaaia praegune direktor

Saga Furs on väitnud, et „(t)änapäeva mingid, rebased ja kährikud on kodustatud loomad, kes on täielikult kohastunud kaitstud farmieluga”. Selline liikide iseloomustus erineb oluliselt Euroopa Nõukogu karusloomade kohta käivates soovitustes sisalduvast: „karusnahatootmiseks peetavad loomad kuuluvad liikidesse, keda on asutud pidama alles suhteliselt hiljuti ja kellel on olnud vähem võimalust kohastuda farmitingimustega”.

(…)

Nii SCAHAW (Euroopa Komisjoni loomade tervishoiu ja heaolu teaduskomitee) raportist kui Euroopa Nõukogu Soovitusest võib välja lugeda, et piiratud kodunemisprotsess, mille karusloomad on läbi teinud, ei ole muutnud nende põhilisi käitumuslikke vajadusi.

(…)

Kodustamise ja pelglikkuse küsimuses tuleb märkida, et passiivselt puuris istuvad või lamavad loomad ei ole tingimata „rahulikud” või „elujõulised”. Etoloogid peavad loomade heaolu hindamisel normaalse käitumise puudumist sama oluliseks kui ülesnäidatavat käitumist.
Lk 22

Elutsükkel karusloomafarmides

Karusloomad paarituvad märtsis (rebaste puhul sageli kunstliku seemendamise teel) ning kutsikad sünnivad aprillis või mais. Emasloom elab kutsikatega poegimispuuris, kuid nad lahutatakse temast sageli umbes 8 nädala vanuselt ja viiakse üle teist laadi puuridesse. Ühest või kahest kutsikast koosneva pesakonna puur on rebaste ja kährikkoerte puhul umbes 1 m2 suurune ja minkide puhul 1/3 m2 suurune. Kutsikad elavad neis puurides kuni 6-7 kuu vanuseni, mil nad tavaliselt tapetakse ja nahastatakse. Kõigist liikidest aretusloomad elavad sarnastes puurides aastaid, enne kui nad tapetakse, ning kannatavad käitumishäirete ja puuduliku heaolu all pikema aja jooksul.

Soomes, Norras ja teistes Euroopa riikides tapetakse rebased (ja kährikkoerad) üldiselt elektrivooluga läbi suu ja päraku. Norra Toiduohutuskomitee (VKM) andmetel on elektrivooluga surmamine mõnedes riikides keelatud ja Ameerika Veterinaarmeditsiini Assotsiatsioon ei soovita seda. Aastal 2008 tunnistas VKM, et see tapmismeetod toob kaasa tõsised tagajärjed rebase heaolule, kui ta ei kaota teadvust kohe, ning et tapmiseelse kohtlemise käigus kogetud stress ja ebamugavus on märkimisväärne.

Mingid tapetakse tavaliselt elektrivooluga ninast jalgadesse või CO või CO2 gaasiga. ELi riikides ja Norras on nüüdseks ebaseaduslik murda minkidel tapmise ajal kael. CO2 on minkidele äärmiselt vastumeelne, tekitab loomades lämbumistunde, mis võib viia paanikani, ja torkiva tunde silmade ja nina ärrituse tõttu. Seetõttu soovitatakse 100%-list gaasikontsentratsiooni. Norra ja Soome farmidelt ei nõuta 100%-lise gaasikontsentratsiooni tagamist. VKM möönab, et CO2 „on heaolu seisukohast küsitav” ja „vaidlusalune meetod”, mida Euroopa Toiduohutusamet (EFSA) ei soovita. VKM nendib ka, et CO allikana kasutatakse tihti heitgaase, mis tähendab, et see võib endiselt sisaldada ärritajaid, ning et mingid ei reageerinud heitgaasidele teisiti kui CO2-le.

VKM ettepanekuks oli loomad enne tapmist tuimastada, kuna nii CO2 kui elektrivool on heaolu seisukohast küsitavad. Seda ei ole järgitud.

Lk 20

„Tüüpiline rebasepuur ei vasta rebaste olulistele vajadustele. (…) Tüüpilises pesakasti ja traatpõrandaga mingipuuris kannatab minkide heaolu.”
— Euroopa Komisjoni loomade tervishoiu ja heaolu teaduskomitee

Lk 27

„Pole ühtegi  tööstusharu, kus me oleksime läbi viinud rohkem kontrolle. Kui sellest ei piisa, peame endalt küsima, mida ette võtta.” — Ole Fjetland, Norra toiduohutusameti kontrollide  abidirektor loomade heaolu puudutavate rikkumiste kohta karusloomafarmides, 2014

Kuigi loomade heaolu standardid on Saga karusnahka tootvates riikides puudulikud, on seaduserikkumised karusloomafarmides osutunud neis riikides mitte just ebatavaliseks. Ametlikud kontrollid on paljastanud korduvaid üleastumisi. Lisaks on loomade huvide eest seisvad rühmitused avalikustanud ajavahemikus 2008 kuni 2015 suures mahus materjali, mis on kogutud karusloomakasvandustes salaja läbi viidud uurimiste käigus kõigis algsetes Saga kaubamärgi riikides: Taani, Soome, Norra ja Rootsi. Kõigis neis riikides on uurimised paljastanud rasked tervise- ja heaoluprobleemid suures osas farmidest, sealhulgas: tõsised ravita jäetud silma-, nina- ja kõrvapõletikud loomadel; igemete kõrvalekalded, sealhulgas hambaid täielikult ümbritsevad moodustised või tugevalt ärritatud igemed; lahtised pindmised ja sügavad haavad ja vigastused; puuduvad sabad ja/või jäsemed; väärarenenud jäsemed; surnud õdede-vendade või järglaste kannibalism; elusate loomadega ühte puuri jäetud roiskuvad korjused; halvatud loomad; stereotüüpne käitumine ja muud vaimsetele kahjustustele viitavad käitumuslikud kõrvalekalded; räämas puurid loomade eluruumi ulatuva terava traadi ja traatvõrguga; tühjad, ebapuhtad ja/või katkised joogianumad.

LK 22-23

Rahvusvaheliste loomade heaolu käsitlevate teadusuuringute tulemused on kinnitanud, et karusloomakasvanduste standardpuurid (…) ei vasta tavapäraselt karusnaha jaoks peetavate loomade põhivajadustele. (…) Isegi Euroopa Karusloomakasvatajate Ühingu (EFBA) tegevusjuhis nendib: „Et praegusel hetkel ei täida ärieesmärkidel kasutatavad pidamissüsteemid rebaste kõiki bioloogilisi vajadusi, tuleb need süsteemid niipea kui võimalik asendada uute süsteemidega, mis vastavad paremini bioloogilistele eripäradele”.

(…)

2001. aastal avaldas Euroopa Komisjoni loomade tervishoiu ja heaolu teaduskomitee (SCAHAW) põhjaliku raporti, mis annab ülevaate selle valdkonna teadustulemustest. (…)

SCAHAW raportis öeldakse selgesõnaliselt, et karusloomakasvatuses kasutatav standardpuur ei vasta loomade käitumuslikele vajadustele. Rebasepuuride kohta nenditakse: „Tüüpiline rebasepuur ei vasta rebaste olulistele vajadustele. Täpsemalt loob see sunnitult monotoonse füüsilise keskkonna, piirab kehalist liikumist ning liigiomast käitumist nagu kaevamine.”  Mingipuuride kohta on öeldud: „Tüüpilises pesakasti ja traatpõrandaga mingipuuris kannatab minkide heaolu, sest see ei vasta olulistele vajadustele. Probleemid on eriti seotud piiratud liikumis- ja stimulatsioonivõimalustega, võimaluse puudumisega ronimiseks, tunnelitesse pugemiseks ja ujumiseks ning võimetusega vältida sotsiaalset kontakti.”  SCAHAW raport toob lisaks välja, et ebanormaalne käitumine ei ole kasvatuses peetavate karusloomade puhul ebatavaline ja hindab stereotüüpsete liikumismustrite esinemist minkidel „laialt levinuks”.

SCAHAW raport puudutab ka käitumuslike probleemide füüsilisi tagajärgi, haigusi, suremust ja aretusest tulenevaid hädasid; näidetena tuuakse poegade tapmist, hambaprobleeme, maohaavandeid, kurtust ja pimedaksjäämist. Täiendavad terviseprobleemid tõi päevavalgele Norra valitsuse 2014. aasta raport; nimelt toob sagenev minkide grupiviisiline pidamine kaasa rohkem agressiivsust ja haavu ning tulenevalt soovist nahku suurendada esineb sinirebaste puhul ülesöötmist ja kaaluprobleeme.

Lk 11

Karusnahatööstuse alguskümnenditel peeti loomi üsna suurel piiretega ümbritsetud alal, kus neil oli võimalik auke kaevata. Hiljem hakati kasutama puitpõrandaid. Lõpuks võeti tarvitusele kitsad traatpõrandatega puurid, mis leidsid ka algusest peale kriitikat. Sellest ajast peale on „uudsed“ puurisüsteemid tekitanud vastuolulist diskussiooni – seda isegi karusloomakasvatajate endi hulgas. Kasvatajad on valinud kõige ökonoomsemad süsteemid: sellised, kus saab pidada võimalikult palju loomi minimaalsete kuludega. Vanades karusloomakasvatajate ajakirjades nimetatakse puure, mis on kordi suuremad tänapäeval kasutatavatest, väga väikesteks[1].

Nii näiteks mõistis 1932. aastal üks Soome karusloomakasvataja intervjuus Soome karusloomakasvatajate ajakirjale teravalt hukka traatpõrandatega puurid. Olles neid katsetanud, kommenteeris ta, et rebastel ei läinud puurides hästi, kutsikad kannatasid, loomad ei olnud võimelised korralikult liikuma ning kutsikad olid passiivsed. Ainukest võimalikku kasutust traatpõrandatele nägi ta haigete loomade puurides.[2]

„Ma tean täie kindlusega, et rebased ei liigu ega mängi traatpõrandal kaugeltki nii palju kui puitpõrandal, ja rebased vajavad liikumist rohkem kui midagi muud (…) Me katsetasime kord traatpõrandaga (…) ja meile oli täiesti selge, et nad kannatasid.“ – Rebasekasvataja rebasekasvatajate ajakirjas 8/1932[3]

Lk 20

Punarebase käitumuslikud vajadused

Hõberebased karusloomakasvandustes pärinevad metsikutest punarebastest. Punarebase territoorium looduses on 0,5 kuni 10 km2. Täiskasvanud rebane rändab iga päev umbes 6-10 km, veedab 55% ööpäevast jahtides ja toitu otsides ning 10% toiduga mitte seotud aktiivsete tegevustega nagu ümbruse uurimine, mäng jne.

Rebaseurul on tavaliselt 3−9 sissepääsu ja see võib laiuda mitmesajal ruutmeetril. Keskmisel rebaseperel on kaks suurt ja mitu väikest urgu. Mida mitmekesisem on piirkond, seda ligitõmbavam on see rebasele: mets, aas, muld, liivakünkad, vesi, kivid – rebased elavad väga mitmekülgses keskkonnas.

Punarebased moodustavad sageli eluaegsed paarid. Pererühmad on samuti tavapärane sotsiaalse korralduse viis. Paari või pererühma kuuluvad rebased käituvad häiritult, kui nad kaotavad kaaslase või rühmaliikme.

Lk 20

Polaarrebase käitumuslikud vajadused

Sinirebased karusloomakasvandustes pärinevad metsikutest polaarrebastest, kes elavad arktilises tundras ja kelle looduslik territoorium on 3−120 km2, keskmiselt 20−30 km2. Polaarrebased elavad eluagses paarisuhtes ja suuremates pererühmades. Kutsikad ei koli tingimata väga kaugele oma sünnikohast; selle asemel ehitavad nad uued urud selle kõrvale, mille tulemuseks võivad olla ruumikad ja keerulised „suurpere kodud“. Polaarrebase urul on keskmiselt 18 sissepääsu, ühe uruüksuse läbimõõt on 16 m ning kogu käikude kompleks võib ulatuda 650 ruutmeetrini. Kutsikate eest hoolitsevad nii emased kui isased rebased, vahel täiskasvanud emaste rebaste abil, kellel ei ole oma kutsikaid. Polaarrebased võtavad vahel ette hooajalisi rändeid ja on võimelised sooritama enam kui sajakilomeetriseid rännakuid.

5451232164_a642c99089_b-1

Lk 20-22

Minkide käitumuslikud vajadused

Vabas looduses elavad mingid 1−6 km pikkusel territooriumil, mis kulgeb mööda järve- või jõekallast või mereranda. Mink on poolveelise eluviisiga liik ja osav ujuja, olles võimeline sukelduma kuni 7 meetri sügavusele. Tal on osaliselt ujulestadega varustatud käpad, külmaga kohanevad veresooned ja karvastruktuur, mis väldib soojakadu, kui kasukas on märg. Vees tegutsemine on mingi käitumise keskne osa. Minkidel on 5−24 urgu, mida kasutatakse aktiivselt puhkamiseks, uneks ja toidu säilitamiseks. Urud on tavaliselt vähem kui 10 m kaugusel veest. Täiskasvanud mingid on põhiliselt omaette ja väldivad teiste minkide nägemist ja haistmist. Nad patrullivad regulaarselt oma territooriumil ja märgistavad selle piire põhjalikult oma lõhnaga. Kutsikad otsivad oma territooriumi niipea, kui nad on 3-4 kuu vanused, kuid emased võivad jääda paigale kuni 11 kuu vanuseni. Kutsikad käivad jahil koos emasloomaga. Ema juhatus on oluline, sest nad peavad valmistuma üksikuks eluks.

Lk 13

„Seadusele vastavust ei saa võrdsustada loomade heaoluga (…)”
—Soome Loomaarstide Ühing Soome sertifitseerimissüsteemi kohta

Soome Loomaarstide Ühing on öelnud, et kehtiv loomade heaolu puudutav seadusandlus näeb ette miinimumnõuded ning selle järgimine ei taga loomade heaolu. Seetõttu ei tohiks sertifitseerimiskriteeriumid viidata loomade heaolule (hyvinvoiva eläin). Nende avalduse kohaselt ei tohiks karusnaha turustamisel jätta eksitavat muljet, et sertifitseerimine tagab parema loomade heaolu taseme kui seadusega nõutav miinimum või et sertifitseerimine tagab loomade heaolu.

Norra sertifitseerimisreeglid on avalikkusele kättesaadavad 2012. aastast ning need ei lähe karusloomade pidamise osas üheski aspektis märkimisväärselt kaugemale ametlikest loomade heaolu eeskirjadest. Norra valitsuse raport 2014. aastast ütleb, et olenemata sertifitseerimisest töötab turg loomade heaolu vastu ühes konkreetses aspektis: suuremad nahad saavutavad kõrgema hinna kui väiksemad, mistõttu eelkõige sinirebaste puhul esineb ülesöötmise ja sellega seotud heaoluprobleemide oht.

 

3. Hiina karusnahatööstuse taga on põhjamaad

Lk 18-1

(…) Hiinas on puuride põrandapind kolmandiku võrra väiksem ja puuri kõrgus 14% (10 cm) väiksem Euroopa Nõukogu soovitustest.

Samuti on teateid sellest, et Hiinas ei ole puurides mänguasju keskkonna mitmekesistamiseks ega pesakaste, välja arvatud siis, kui loomadel on pojad. Soomes ei ole rebastel ja kährikkoertel samuti pesakaste, välja arvatud poegimise ja kutsikate kasvatamise ajal. Nagu öeldud, on Soome karusnahafarmides loomade ainuke mänguasi tavaliselt puutükk rebastele ja õled minkidele. Norra eeskirjad ei täpsusta, milline keskkonna mitmekesistamine on vajalik. Isegi sertifitseerimisstandardid ei nõua Soome kasvandustelt aastaringseid pesakaste ega lisamaterjali stimulatsiooniks.

Need näited demonstreerivad, et Hiina kasvandused ja Põhjamaades asuvad Saga kasvandused ei pruugi isegi üksikasjades olla loomade põhiliste elutingimuste osas kuigi erinevad. Ei tohi ka unustada, et mõnesentimeetrine erinevus puuri suuruses ei too kaasa tähelepanuväärset heaolu paranemist kõleda keskkonna puhul – asjaolu, mida karusloomakasvatajad ise on kasutanud argumendina puuride suurendamise vastu.

Lk 19

Ameerika Ühendriikides ei ole föderaaltasandi seadusandlust karusloomade pidamise ja tapmise kohta. Lisaks on osariigid, kus tegeldakse karusloomakasvatusega, olnud selle reguleerimisel passiivsed. Kanadas on eeskirjad mõnevõrra arenenumad, kuid üldiselt on pidamissüsteemid ja muud tavad karusloomafarmides üle maailma üsna sarnased.

(…) Ameerika puurid on umbes kolmandiku võrra väiksemad Soome omadest.

Teisest küljest paljastab karusloomade heaolu kohta käiva seadusandluse vähesus Põhja-Ameerikas karusloomatööstuse silmakirjalikkuse. Ameerika karusnahatööstus teeb tihedat koostööd Euroopa karusnahatööstusega (nt Origin Assured päritolumärgis), samas kui Hiinat kritiseeritakse puuduvate loomade heaolu eeskirjade pärast, kuigi mõlemas riigis rakendatakse põhiliselt vabatahtlikke, mittesiduvaid suuniseid.

Lk 37

Põhjamaade karusnahatööstus on aidanud luua Aasias tohutu karusnahatoodete turu. Lisaks on see ka otsesemalt aidanud karusloomakasvatusel selles piirkonnas laieneda. Põhjamaade osalus Hiinas on mänginud võtmerolli Hiina karusloomakasvatuse ja -tootmise laienemises.

(…)

Soome karusloomakasvatajad on eksportinud aretuseesmärgil Hiinasse tõuloomi ja juhendanud Hiina karuloomakasvatajaid karusloomade kunstliku seemendamise meetodite osas. Soome tolli andmetel eksportisid Soome karusloomakasvatajad 2004. ja 2006. aasta vahel Hiinasse tuhandeid loomi. Loomade seisukord tekitas Soome lennujaama töötajates õudust ja ekspordiäri sattus avalikkuse huvi alla. Aastal 2011 kavatses vähemalt üks karusloomakasvandus Soomes eksportida loomi Hiinasse. Kuigi Soome Karusloomakasvatajate Aretusühing on nüüdseks sellised väljaveod hukka mõistnud, tahavad mõned karusloomakasvatajad ise äriga jätkata.

(…)

Viimastel aastatel on Põhjamaade karusnahatööstus hakanud Hiina ja Aasia karusloomakasvandusi kirjeldama Euroopa karusloomakasvatuse suurima konkurendina. Kvaliteetsete põhikarja rebaste eksporti Hiinasse on sel põhjusel hukka mõistetud. Karusnahatööstus on kasutanud Hiinat ka põhjusena jätkata kasvatust Euroopas – viidates loomade madalale heaolutasemele Hiinas.

(…)

„Hiina ohu“ väide on juba oma olemuselt silmakirjalik. Hiina karusnahatööstus ei oleks ilmselt kasvanud praegustesse mõõtmetesse ilma Saga ja Põhjamaade karusnahatööstuse järjepidevate jõupingutusteta luua huvi selle ärivaldkonna vastu. Saga julgustab ja toetab endiselt tugevalt Hiina turu üüratut ja üha kasvavat nõudlust karusnaha järele. Sagal ja Hiina karusnahatootmisel on pikk ühine minevik ning näib, et nad kavatsevad endale tagada ka ühise tuleviku. Saga tugevnemine tähendab ka karusnaha nõudluse ja tootmise tugevnemist Hiinas. Samamoodi oleks karusnahatootmise lõpetamine Põhjamaades löök Hiina karusnahatööstusele ja teeks lõpu Saga jätkuvale mõjule Hiina tarbijate üle.

 

Tõlge: Helena Šegedin
Aruandega saab lähemalt tutvuda
>>siin<<.