Karusloomafarmide keelustamiskampaania Eestis ja faktid karusloomafarmide kohta

 

  • Karusloomafarmide keelustamist on arutatud Eestis alates 2009. aastast, mil selle teema tõstatasid loomakaitsjad, rohelised ja sotsiaaldemokraatlik erakond. Uuesti hoogustus keelustamiskampaania 2013. aastal, kui Pealtnägija avaldas šokeerivad kaadrid Karjaküla rebase- ja naaritsafarmist.
  • 2013. aastal tõstatas Keskkonnaministeerium farmide keskkonnanõuetele mittevastavuse küsimuse. Kuna farmid ei täitnud kehtivaid keskkonnanõudeid juba aastaid (vt Pealtnägija lõiku), hakkas ministeerium nõudma farmide keelustamist.
  • 2014. aastal loodi loomade eestkoste organisatsioon Loomus, mis kasvas välja MTÜ Kuulikodu, Eesti Loomakaitse Seltsi ja Loomade Nimel endiste juhtide ja aktiivliikmete koostööst. Loomus hakkas lobitasandil tegelema peamiselt kahe valdkonnaga: karusloomafarmid ja loomatsirkused. Loomus algatas kampaania “Olen loomade poolt”. Esimest korda Eestis astusid farmide vastu välja 20 kuulsat inimest.
  • Loomus ja Loomade nimel kogusid üle 1000 digiallkirja ja üle 9000 petitsioon.ee keskkonnas antud allkirja karusloomafarmide keelustamise poolt.
  • Kuna farmid täitsid lõpuks kõik keskkonnanõuded, loobus keskkonnaministeerium esialgsest keelustamisplaanist.
  • 2014. aasta hilissügisel viis Loomus Riigikokku märgukirja – kollektiivse pöördumise, millega soovitatakse karusloomakasvanduste tegevus kümneaastase üleminekuajaga Eestis keelustada. Märgukirjale pandi kaasa rohkem kui 10 000 Eesti kodaniku allkirjad.
  • Vastavalt 2016. aasta detsembris uuringufirma Kantar Emor poolt läbiviidud küsitlusele ei poolda 69 protsenti Eesti elanikkonnast metsloomade kasvatamist karusloomakasvandustes üksnes karusnaha saamise eesmärgil.
  • Märgukirja arutelu jõudis petitsiooni kujul riigikokku. Petitsiooni on arutatud riigikogu keskkonna- ja maaelukomisjoni ühisistungil ning maaeluministeeriumilt telliti karusloomafarmide majandusanalüüs. Analüüsi tutvustati 2016. aasta märtsis.
  • Kahe aasta jooksul on karusloomakasvanduste keelustamisele toetust avaldanud kõik Eestis tegutsevad loomakaitseorganisatsioonid ja koos nendega pea 70 erinevate valdkondade ettevõtet; rahvusvaheline petitsioon on kogunud juba ligi 45 000 allkirja; keeldu toetavad avalikult tunnustatud näitlejad, muusikud, kirjanikud, arstid, ajakirjanikud, moekunstnikud, zooloogid; arutelu on tervitanud paljud rahvusvahelised loomakaitseorganisatsioonid, sh maailma populaarseim loomakaitseorganisatsioon PETA, Queeni legendaarne kitarrist Brian May ja Hollywoodi näitleja Mena Suvari.mingi

    Karusloomakasvatused Eestis


  • Eestis kasvatatakse karusloomadena tšintšiljasid, küülikuid, naaritsaid ja rebaseid. Kokku on Eestis umbes 200 000 karuslooma.
  • Täpne ülevaade farmide arvu kohta Eestis puudub, ka Maaülikooli uuring jätab kindla arvu õhku. Ametliku PRIA registri alusel, kuhu peavad kuuluma karusnahakasvatuse hooned ja –territooriumid, on sini- ja hõberebasefarme 3, mingi ehk ameerika naaritsa farme samuti 3 ja tšintšiljafarme 26.
  • Keila külje all Karjakülas on AS Balti Karusnahk, mis on Baltimaade suurim (ca 160 000 looma, kellest umbes 30 000 on rebased, ülejäänud mingid). 2014. aastal oli Eesti karusloomasektoris kokku 94 töökohta; 74 täistööajaga töötajat mingi- ja rebasefarmides ja 20,5 töötajat tšintsiljakasvatustes. Keila farmis on töökohti 65-70. Soome kapitalile kuuluva Balti Karusnahk OÜ turuosa on 90-95 protsenti kogu Eesti toodangust.

    Karusloomakasvanduste keelud maailmas

  • Karusloomakasvandused on keelustatud Suurbritannias (seadus võeti vastu aastal 2000), Austrias (2004), Hollandis (2012), Makedoonias (2014), Horvaatias (2007), Sloveenias (2013), Brasiilias (2014) ning Bosnias ja Hertsegoviinas (2009).
  • Taanis ja Rootsis on keelustatud rebasefarmid.
  • Mitmes Saksamaa liidumaas on karusloomakasvandused samuti keelustatud (Bavarias, Hesses, North Rhine-Westphalias ja Schleswig-Holsteinis).
  • Lisaks on keeld vastu võetud ka Belgia suurimas piirkonnas Valloonias.
  • Itaalias ja Šveitsis on karusloomakasvandustes loomade heaolunõuded nii rangelt sätestatud, et karusloomakasvandusi seal sisuliselt enam ei eksisteeri.Pilt: Fur Free Alliance

Euroopa kodanikud ei toeta karusloomafarme

  • Euroopas läbi viidud avaliku arvamuse uuringud näitavad selgelt, et inimesed on karusloomafarmide suhtes kriitiliselt meelestatud.
  • 74% Tšehhi, 68% Norra, 78% Rootsi, 81% Austria, 64% Läti, 58% Leedu, 69% Eesti, 84% Hollandi, 86% Saksamaa, 66% Poola, 86% Belgia, 80% Šveitsi, 73% Horvaatia ja 91% Itaalia elanikest leiab, et loomade tapmine nende karusnaha saamise eesmärgil ei ole aktsepteeritav.
  • Uuri lisa.

oikeuttael

Karusloomafarmide ebaloomulikud tingimused

 

  • Karusloomafarmides kasutatavad puurid ei taga loomade heaolu
    Rahvusvaheliste loomade heaolu käsitlevate teadusuuringute tulemused on kinnitanud, et karusloomakasvanduste standardpuurid ei vasta tavapäraselt karusnaha jaoks peetavate loomade põhivajadustele. Isegi Euroopa Karusloomakasvatajate Ühingu (EFBA) tegevusjuhis nendib: «Kuna praegusel hetkel ei täida ärieesmärkidel kasutatavad pidamissüsteemid rebaste kõiki bioloogilisi vajadusi, tuleb need süsteemid niipea kui võimalik asendada uute süsteemidega, mis vastavad paremini bioloogilistele eripäradele».
    2001. aastal avaldas Euroopa Komisjoni loomade tervishoiu ja heaolu teaduskomitee (SCAHAW) põhjaliku raporti, mis annab ülevaate selle valdkonna teadustulemustest. SCAHAW raportis öeldakse selgesõnaliselt, et karusloomakasvatuses kasutatav standardpuur ei vasta loomade käitumuslikele vajadustele. Rebasepuuride kohta nenditakse: «Tüüpiline rebasepuur ei vasta rebaste olulistele vajadustele. Täpsemalt loob see sunnitult monotoonse füüsilise keskkonna, piirab kehalist liikumist ning liigiomast käitumist nagu kaevamine.» Mingipuuride kohta on öeldud: «Tüüpilises pesakasti ja traatpõrandaga mingipuuris kannatab minkide heaolu, sest see ei vasta olulistele vajadustele. Probleemid on eriti seotud piiratud liikumis- ja stimulatsioonivõimalustega, võimaluse puudumisega ronimiseks, tunnelitesse pugemiseks ja ujumiseks.» SCAHAW raport toob lisaks välja, et ebanormaalne käitumine ei ole kasvatuses peetavate karusloomade puhul ebatavaline ja hindab stereotüüpsete liikumismustrite esinemist minkidel «laialt levinuks». SCAHAW raport puudutab ka käitumuslike probleemide füüsilisi tagajärgi, haigusi, suremust ja aretusest tulenevaid hädasid; näidetena tuuakse poegade tapmist, hambaprobleeme, maohaavandeid, kurtust ja pimedaksjäämist. Täiendavad terviseprobleemid tõi päevavalgele Norra valitsuse 2014. aasta raport; nimelt toob sagenev minkide grupiviisiline pidamine kaasa rohkem agressiivsust ja haavu ning tulenevalt soovist nahku suurendada esineb sinirebaste puhul ülesöötmist ja kaaluprobleeme.
  • Praktiseeritavad tapmismeetodid on piinarikkad
    Karusloomad paarituvad märtsis ning kutsikad sünnivad aprillis või mais. Emasloom elab kutsikatega poegimispuuris, kuid nad lahutatakse temast sageli umbes 8 nädala vanuselt ja viiakse üle teist laadi puuridesse. Ühest või kahest kutsikast koosneva pesakonna puur on rebaste ja kährikkoerte puhul umbes 1 m2 suurune ja minkide puhul 1/3 m2 suurune. Kutsikad elavad neis puurides kuni 6-7 kuu vanuseni, mil nad tavaliselt tapetakse ja nahastatakse. Kõigist liikidest aretusloomad elavad sarnastes puurides aastaid, enne kui nad tapetakse, ning kannatavad käitumishäirete ja puuduliku heaolu all pikema aja jooksul.
    Soomes, Norras ja teistes Euroopa riikides tapetakse rebased (ja kährikkoerad) üldiselt elektrivooluga läbi suu ja päraku. Norra Toiduohutuskomitee (VKM) andmetel on elektrivooluga surmamine mõnedes riikides keelatud ja Ameerika Veterinaarmeditsiini Assotsiatsioon ei soovita seda. Aastal 2008 tunnistas VKM, et see tapmismeetod toob kaasa tõsised tagajärjed rebase heaolule, kui ta ei kaota teadvust kohe, ning et tapmiseelse kohtlemise käigus kogetud stress ja ebamugavus on märkimisväärne.
    Mingid tapetakse tavaliselt elektrivooluga ninast jalgadesse või CO või CO2 gaasiga. ELi riikides ja Norras on nüüdseks ebaseaduslik murda minkidel tapmise ajal kael. CO2 on minkidele äärmiselt vastumeelne, tekitab loomades lämbumistunde, mis võib viia paanikani, ja torkiva tunde silmade ja nina ärrituse tõttu. Seetõttu soovitatakse 100%- list gaasikontsentratsiooni. Norra ja Soome farmidelt ei nõuta 100%-lise gaasikontsentratsiooni tagamist. VKM möönab, et CO2 «on heaolu seisukohast küsitav» ja «vaidlusalune meetod», mida Euroopa Toiduohutusamet (EFSA) ei soovita. VKM nendib ka, et CO allikana kasutatakse tihti heitgaase, mis tähendab, et see võib endiselt sisaldada ärritajaid, ning et mingid ei reageerinud heitgaasidele teisiti kui CO2le.
  • Ametlikud kontrollid on paljastanud korduvaid seadusrikkumisi karusloomafarmides
    Loomade huvide eest seisvad rühmitused on avalikustanud ajavahemikus 2008 kuni 2015 suures mahus materjali, mis on kogutud karusloomakasvandustes salaja läbi viidud uurimiste käigus Taanis, Soomes, Norras, Rootsis ja mujal. Kõigis neis riikides on uurimised paljastanud raskeid tervise- ja heaoluprobleeme suures osas farmidest: tõsised ravita jäetud silma-, nina- ja kõrvapõletikud loomadel; lahtised pindmised ja sügavad haavad ning vigastused; puuduvad sabad ja/või jäsemed; väärarenenud jäsemed; halvatud loomad; stereotüüpne käitumine ja muud vaimsetele kahjustustele viitavad käitumuslikud kõrvalekalded; räämas puurid loomade eluruumi ulatuva terava traadi ja traatvõrguga; tühjad, ebapuhtad ja/või katkised joogianumad. Norra toiduohutusameti kontrollide abidirektor Ole Fjetland on loomade heaolu puudutavate rikkumiste kohta karusloomafarmides kinnitanud: “Pole ühtegi tööstusharu, kus oleksime läbi viinud rohkem kontrolle. Kui sellest ei piisa, peame endalt küsima, mida ette võtta.”
  • Keelustamine on ainus lahendus
    25. novembril esitleti Euroopa Parlamendi loomade heaolu ja kaitse sisekomisjonis teadusraportit, mille kohaselt on karusloomafarmide keelustamine ainus lahendus karusnahatööstuses aset leidvate loomade heaolu tõsistele rikkumistele.
    Raporti “Karusloomafarmide vastu: loomade heaolu standardite ja WelFur’i teaduslik ülevaatus” kaasautor, professor Stephen Harris märkis, et farme, kus suudetaks metsloomade vajadustele vastu tulla, ei ole olemas. “WelFur protokollid on üles seatud praeguste piiratud eluasemete tingimustes ning ka parimad katsed neid protokolle järgida ei suuda loomade heaolu tõsta tasemeni, mida enamik inimesi piisavaks peaksid,” selgitas Harris.
    Inez Staarink, Hollandi saadik ja nõunik põllumajandus-, loodus-, looma- ja toidupoliitikas julgustas saadikuid toetama farmide keelustamist liikmesriikides, et peatada nende laienemine. 10. novembril jõustus Hollandis, mis on suuruselt kolmas minginahkade tootja Euroopas, mingifarmide keeld. Hollandi karusnahatööstus peab tegevuse lõpetama aastaks 2024. “Holland ei ekspordi enam karusnahka, selle asemel ekspordime karuloomafarmide keelustamist,” teatas Staarink. 
Raport: http://www.furfreealliance.com/wp-content/uploads/2015/11/Case-against-fur-farming.pdf
  • Karusnahk on keskkonnavaenulik ja inimese tervist kahjustav materjal
    Karusnahatööstus levitab edukalt müüti karusnahast kui keskkonnasäästlikust toorainest. Samal ajal on aga mitmed riiklikud reklaamialast järelevalvet teostavad asutused keeldunud andmast karusnahatööstusele luba esitada taolisi väiteid oma reklaamides.
    Karusloomakasvandused mõjutavad negatiivselt kohalikke metsi ja vesikondi. Ainuüksi Soomes eraldub karusnahatööstuse süül iga-aastaselt keskkonda 430 tonni lämmastikku ja 45 tonni fosforit loomade väljaheidetest.
    Lisaks otsesele kahjulikule keskkonnamõjule on karusloomakasvandusel keskkonnale kaudsed tagajärjed karusnahatootmise kõrge energiatarbimise tõttu. MTT Agrifood Research Finland viis aastatel 2010-2011 läbi Soomes toodetud mingi- ja rebasenahkade olelusringi hindamise. Uurimust rahastasid Soome Karusnahakasvatajate Aretusühing ja oksjonikeskus Finnish Fur Sales. Uuritavad mõjukategooriad olid kasvuhoonegaaside heide, hapestumine ja eutrofeerumine; ökotoksilisust uuriti kvalitatiivselt. Tulemusi võrreldi ka muude talvemantlimaterjalidega (akrüül, akrüül-puuvill, polüester-puuvill).
    Karusnahast kasuka süsinikdioksiidijalajälg oli mitu korda suurem kui teistel materjalidel. Samuti olid karusnahakasuka keskkonda hapestavad heitmed oluliselt suuremad kui teistel materjalidel. Kõik heitmed skaleeriti erinevate kasukate hinnangulist eluiga arvesse võttes.
    Madalmaades läbi viidud uuringus leiti, et minginahast kasukate ja ääriste keskkonnamõju on suurem kui kunstkarusnahast kasukatel ja ääristel.
    Parkimis- ja värvimisprotsessi käigus töödeldakse karusnahka erinevate kemikaalidega. Norra valitsuse 2014. aasta karusnahatööstuse raportis öeldakse, et karunahatööstusel ei ole mingisugust ülevaadet kemikaalide kasutamisest. Mürkainete raporti „Poison Report 2011“ raames otsis sõltumatu spetsialiseerunud labor mürkainete jääke 35 karusnahast kraest, kasukatst, kapuutsist ja sallist seitsmest Euroopa riigist. Kõik testitud karusnahad sisaldasid ohtlikke kemikaale. Enamik mingi-, rebase-, kährikkoera-, hülge- ja nutrianahku olid saastunud ohtlike kemikaalidega nagu formaaldehüüd, NPE, polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud (PAH) või klooritud parafiinid. Paljudel juhtudel ületati seaduslikke piiranguid ja tööstusstandardeid. Eriti ohtlikuks osutusid lasterõivad.
    Raportile järgnesid sarnased testimistulemused ohtlike kemikaalide puhul karusnahksetes lasteriietes Itaalias ja Taanis. Kõige sagedamini leiti karusnahksetest riietest kemikaale, mis on sisesekretsioonisüsteemi kahjustajad või vähkitekitava toimega.Tõlge Euroopa Parlamendis esitletud aruandest “Mis on moe taga? Loomaheaolu ja Euroopa karusnahakaubandus”, Lk 41-42: http://www.furfreealliance.com/wp-content/uploads/2015/10/Pels_final_print_mail.pdf
  • Karusloomakasvandustes peetav Ameerika naarits on Eestis võõrliik, kelle tõttu kohalik Euroopa naarits on praegu väljasuremisohus. Riik rahastab Euroopa naaritsa tegevuskava, mille eesmärgiks on väljasuremisohus liigi kaitse, samal ajal on aga lubatud võõrliigi Ameerika naaritsa pidamine karusloomakasvandustes. http://www.ejs.ee/ajakiri/artikkel.php?id=270

CS_56699046

Olulised viited:

Pildid: