Kas karusnahatööstus on jätkusuutlik?

Rahvusvahelise Karusnahakaubanduse Föderatsiooni juht väidab, et karusnahk on looduslik ja vastupidav, kuid Maailmapank peab seda üheks maailma hullemaks raskemetallireostust tekitavaks tööstusharuks.

Fur is displayed at a booth during the Hong Kong International Fur and Fashion Fair in Hong Kong in this February 26, 2007 file photo. While fur industry insiders gush about growing sales and new frontiers, public relations remains the crucial battleground, bar none, for a $13.5 billion fur industry dogged by accusations of being inhumane and unnecessary. To match feature FUR/ REUTERS/Paul Yeung (CHINA)

Maailmapanga hinnangul on roiskumisvastaste kemikaalide tõttu karusnahksed riided üheks viiest maailma hullemast raskemetallide reostuse tekitajatest. Allikas: China Post

Suurbritannias on karusnaha hiilgeajad ümber saanud. Tuntud poed nagu Selfridge on sellest loobunud, disainerid nagu Stella McCartney ja Vivienne Westwood on selle hukka mõistnud ning alates 2000. aastast on karusnahafarmid Inglismaal ja Wales’is ametlikult julmuse tõttu keelatud.

Selleks, et kasutada ära tarbijate nõudlust eetiliste ja roheliste siltidega toodete järgi, üritab karusnahatööstus brändida karusnahka “jätkusuutlikuna”. Briti Karusnahakaubanduse Ühendus (The British Fur Trade Association) kirjeldab oma liikmete kaupa kui “looduslikku, taastuvat ja jätkusuutlikku ressurssi, mis hoiab keskkonda ja austab loomade heaolu.” Kuid kas see väide on ikka vettpidav?

Rahvusvahelise Karusnahakaubanduse Föderatsiooni juht, mille liige on ka Briti Karusnahakaubanduse Ühendus, on endine liberaaldemokraatlik parlamendisaadik Mark Oaten. “See on väga looduslik toode, sest see on loomset päritolu ja kestab aastakümneid,” ütleb ta, kirjeldades, et karusnahka “pärandatakse tihti vanaemalt emale ja lapselapsele.”

Kuna karusnahk tuleb loomadelt, on lagunemisprotsess selle loomulik osa. Surnud loomadelt võetud karusnahk hakkab mädanema ja sellepärast võitlevad tootjad suure hulga roiskumist takistavate kemikaalide abil lagunemisprotsessidega. Põhilised kemikaalid, mida töötlemiseks kasutatakse, on formaldehüüd (seostatakse leukeemiaga) ja kroom (seostatakse vähiga). See ei paku eriti häid väljavaateid ei karusnaha kandjatele ega töötlemistehaste töötajatele.

Nende ohtlike protseduuride tõttu peetakse karusnahkseid riideid üheks maailma viiest hullemaks raskemetallide reostust tekitavaks tööstuseks – seda mitte loomaõiguslaste, vaid Maailmapanga hinnangul. Keskkonnakaitse Agentuur (Environmental Protection Agency) on USA-s varasemalt trahvinud kuute karusnahku töötlevat tehast kõrge tasemega reostuse tekitamise ja karusnahast rõivastes lahuste kasutamise eest, mis “võivad põhjustada hingamisteede vaevusi ja on lisatud võimalike kantserogeenide nimekirja”. Kui sellised kemikaalid lekivad veeteedesse – nagu nendega tihti juhtub – on tulemused laastavad. Mark Oaten põhjendab, et karusnahkade tootjad “vastavad kõikidele juriidilistele kohustustele, mis puudutavad kemikaalidega seotud keskkonnaalaseid standardeid.”

Umbes 80-85% ülemaailmsest karusnahakaubanduse toodangust on toodetud tööstuslikult karusnahafarmides. Hiina toodab 20 miljonit naaritsanahka aastas ja teiste suurtootjate hulka kuuluvad Taani, Soome ja USA.

Kogu maailmas on filmitud iiveldama ajavaid kaadreid karusloomafarmidest, kus puurid on ülerahvastatud, loomad on hullunud ja hirmul ning igapäevaste tapmismeetodite hulka kuuluvad lämmatamine, elektrilöögid, gaasitamine ja mürgitamine. Naaritsafarmides paaritatakse puuris elavaid emaseid naaritsaid kord aastas, nad toovad ilmale pesakonna kolme või nelja kutsikaga, kes tapetakse umbes kuue kuu vanuselt. Täispikkuses mantli tegemiseks kulub 40-80 naaritsat.

Briti Karusnahakaubanduse Ühenduse Origin Assured (eesti k “päritolu tagatud”) kaubamärk loodi selleks, et pakkuda kindlust, et karusnahk tuleb “riigist, kus karusnaha tootmist reguleerivad heaolu tagavad seadused või standardid on jõus.” Siiski ei puuduta karusnahafarmides kehtivad loomade heaolu reguleerivad seadused, mis Hiinas lausa puuduvad, moraalset küsimust, kas on üldse õige moe nimel loomi aretada ja tappa.

Karusnaha pooldajate ja nende vahel, kes soovitavad tarbijatel karusnaha asemel kanda kunstkarusnahka, on juba pikalt vihane võitlus käinud. 2000. aastate alguses keeras karusnahatööstus reostuse argumendid pea peale ja püüdis kunstkarusnaha ebaeetiliseks valikuks tembeldada. 2004. aastal teatas Ameerika Karusnaha Komisjoni (America’s Fur Commission) tegevjuht Teresa Platt, et kolme kunstkarusnahast jaki tootmiseks kulub gallon (ca 3,8 liitrit) õli. Kunstkarusnahka tehakse tekstiilist nagu nailon ja polüester, mille lagunemine kestab aastasadu ja mille tootmisel tekib tööstuslikes kogustes reostust.

Siiski leidis palju tsiteeritud Michigani Ülikooli 1979. aasta uurimus, et vaatamata kunstkarusnaha keskkonnamõjule, kulub farmis kasvatatud karusnahast kasuka tootmiseks 20 korda rohkem energiat.

PETA toob välja 2011. aasta Hollandi konsultatsioonifirma CE Delft tehtud uurimuse, mis võrdles karusnaha ja tavaliste tekstiilide tootmise mõju 18 erinevale keskkonna probleemile nagu kliimamuutus, osooni reostus, pinnase saaste ning vee ja maa kasutamine. “18 probleemist 17 puhul leiti, et karusnaha tootmine on palju kahjulikum kui tavaliste tekstiilide tootmine,” ütles PETA kõneisik Ben Williamson.
“Mõte, et karusnahk on “roheline”, on puhas väljamõeldis. Tegelikult on paljudes riikides nagu Belgia ja Kanada keelatud reklaamida taolisi karusnahatööstuse poolt peale surutud väiteid.”

 
Tõlge: Merit Valdsalu

Originaalartikkel: https://www.theguardian.com/sustainable-business/sustainable-fashion-blog/is-fur-trade-sustainable
Autor: Tansy Hoskins