Linnades liikuvad hoburakendid ei vasta vastutustundlikule hobuste pidamisele

Paljudes linnades, k.a. Tallinnas, nähakse hoburakendeid turismiatraktsioonidena, mis loovad nostalgilisi pilte möödunud aegadest. Ometi peitub nende pettekujutuste taga hobuste jaoks hoopis teine reaalsus: igapäevane viibimine müras ja saastes, tihe liiklus, kõvad teed, pikad tööpäevad, pidevad rasked koormad ja puuduv ligipääs karjamaadele. See kõik kahjustab otseselt hobuste heaolu.

PROBLEEMID

Foto: theirtum.net

1) Soetamine: Hobuse treenimine 450kg kaaluva vankri vedamiseks on raske ja aeganõudev protsess, millel puudub garantii, et hobune selleks tööks lõpuks võimeline on. Kutsaril ei ole aega, vahendeid ega kapitali selle tegemiseks ja seetõttu ostavad nad hobused, kes on juba vankrisõiduga harjunud. Sellised hobused on tavaliselt pärit taludest, kus nad on juba aastaid tööd teinud ja nad müüakse maha, sest nad ei ole enam võimelised seda tööd edasi tegema. Kui nad hakkavad linnades vankreid vedama, lüheneb nende eluiga oluliselt. New York Department of Health andmetel põhinev hiljutine uuring tegi kindlaks, et New Yorki linna hobuvankrite hobuste vahelduvus on enam kui 30% (allikas: banhdc.org). Uuesti registreerimata hobused müüakse samadel oksjonitel, kust nad osteti, et naasta tallu või minna tapamajja, sest tõelise pensionipõlve veetmiseks on neil vähe võimalusi.

2) Kabjad: Hobuste üldise tervise seisukohast on kapjade eest korralikult hoolitsemine ülioluline. Isegi kui kabjad on korralikult rautatud, võib tundide viisi kõvadel teedel trampimine kapju vigastada ja igal sammul hobusele valu teha. American Veterinary Medical Association soovitab hobuseid kõvade teekatetega vaheldumisi pehmetel pinnastel pidada (nt karjamaal), et vältida vigastusi ja hõlbustada kabja vereringet (AVMA Urban Horse Fact Sheet, 2014). Enamus linnades ei ole hobustel suurema osa aastast pidevat juurdepääsu karjamaadele. New Yorki linna hoburakendite hobused veedavad ainult korra aastas ühe viienädalase perioodi eemal kõvadest teekatetest, millest kapjade tervise korralikuks hoidmiseks ei piisa. Paljud hoburakendite hobused veedavad selle aja laatadel ja teistel üritustel vankreid vedades, mis pole just ideaalne “puhkus”.

3) Saaste: Hoburakendite hobused, eeskätt tihedalt rahvastatud linnades nagu New York ja Chicago, veedavad suurema osa oma päevast nende ees seisvate autode heitgaase sisse hingates. Hobused kõnnivad tunde mürgistes õlides, tänavasoolas ja muus tänavasaastes. Terviseprobleemid, mida seostatakse pideva õhu- ja maapinnasaastega kokkupuutel – mis on inimeste puhul väga hästi dokumenteeritud – puudutavad ka hobuseid. Isegi kui hobused ei vea parajasti vankreid, peetakse neid halvasti ventileeritud tallides, kus levib palju hallitust ja teisi seeni sisaldavat tolmu. Pikaajaline kokkupuude nende teguritega põhjustab paljusid hingamisteede haiguseid, sh bronhiiti, riniiti, põletikulisi ja reaktiivseid hingamisteede haigusi.

4) Müra: Linnades puutuvad hoburakendite hobused pidevalt kokku kõrge müratasemega, mis on kuni 100 korda valjem kui tavavestlus (http://nymag.com/nymetro/urban/features/noise/9456/: tihti 80–100 dB). Pidev müras viibimine, mida inimeste puhul seostatakse kuulmise kaotamise, kehva südame-veresoonkonna tervise ja stressiga, mõjuvad tõenäoliselt samamoodi ka hobustele. Enamgi veel, ootamatut helid võivad hobuseid ehmatada, neid perutama ajada ja see võib lõppeda õnnetult nii neile endile, reisijatele, teistele liiklejatele kui ka kõrvalseisjatele. Igal aastal juhtub hoburakenditega New Yorki linnas mitmeid õnnetusi, mille on põhjustanud ootamatud helid.

5) Ilm: Hoburakendite hobused töötavad väga erinevate õhutemperatuuride ja niiskustasemetega ilmastikuoludes. New Yorki linnas on hoburakenditega sõitmine lubatud -7 kuni 32° C kraadise ilmaga (Chicagos on minimaalne lubatud temperatuur -9° C). Ükski regulatsioon ei käsitle niiskustaset. Äärmuslike temperatuuridega võib teede olukord tõsiseks probleemiks osutuda. Kuuma ilmaga võib asfalti temperatuur 10-37° C võrra õhutemperatuurist kõrgem olla ning see võib vigastada kabja tundlikke piirkondi. Leitsakute ajal valitseb dehüdratsiooni ja ülekuumenemise oht. Tavaline hobune joob 19-37 liitrit vett päevas. Suures kuumuses vankreid vedavad hobused vajavad palju suuremaid koguseid (57-75 liitrit), sest nad võivad aurustumise tõttu kaotada enam kui 35 liitrit vett. Sellist kogust vett on raske linnaoludes pakkuda, isegi kui on olemas veekünad. Kõrge niiskustasemega päevadel ei pruugi hobused suuta ennast korralikult higistamise või teiste meetodite abil jahutada, mistõttu on neil tõsine oht ülekuumenemiseks. Dehüdratsiooni ja ülekuumenemise ohud vähenevad oluliselt külmade ilmade saabumisega, kuid ka siis esineb probleeme. Näiteks on soolatud teede temperatuur sama madal kui õhutemperatuur ja see võib kapjadele külmakahjustusi tekitada.

LAHENDUS

Hoburakendid on linnades pelgalt turismiatraktsioonid, mitte otsene vajadus. Mitmete tõestatud hobuste tervist ja heaolu puuduvate probleemide tõttu on ainus mõistlik lahendus hoburakendite kui turismiatraktsioonide kaotamine linnades. Pidev viibimine liikluses, müras ja saastes, pikad tunnid seistes ja kõval pinnasel kõndides, raske töö kohati ekstreemsetes ilmastikutingimustes ning puuduv juurdepääs karjamaale ei käi kokku omaniku kohustusega pikaajaliselt ja kõrgetasemeliselt hobuste ees hoolitseda.

Tõlge ja toimetus: Merit Valdsalu, MTÜ Loomus

Allikas: https://awionline.org/content/urban-carriage-horses-out-step-responsible-horse-welfare