Esmaspäeval jõudis meediasse uudis naaritsate vabastamisest AS Balti Karusnahale kuuluvas Karjaküla farmis. Pressiteate välja saatnud Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühing peab juhtumi põhjuseks nende loomakaitsjate tegevust, kes on üritanud avalikku arvamust pöörata karusloomakasvatajate vastu.
Organisatsioonid Loomade Nimel ja loomade eestkoste organisatsioon Loomus on aastaid tegelenud avalikkuse teavitamisega karusloomakasvatuste tegevuse ebaeetilisusest. Üheks tegevuse tulemuseks on ka vastavasisulise märgukirja viimine Riigikokku koos 10 000 allkirjaga inimestelt, kes selle väitega nõustuvad. Pooldame karusloomakasvatuste keelustamist üleminekuajaga nii nagu see on toimunud mitmetes riikides enne Eestit. Ühiskondlik arutelu keelustamisest kestab; karusloomakasvatuste „toode” ei ole inimestele vajalik. Loomade kannatuste ulatuslikkus kaalub üles kahju, mis tekib karusloomakasvatajatele seoses tööstusharu vältimatu kadumisega.
Hoolimata selgest seisukohast karusloomafarmid keelustada ei poolda loomaõiguslaste organisatsioonid loomade vabastamist. Võime mõista sellise tegevuse ajendeid, aga leiame, et loomade läbimõtlemata vabastamise toob kaasa kahjulikke tagajärgi.
Esiteks ei võta loomade puuridest lahtilaskjad mingisugust vastutust loomade edasise käekäigu suhtes. Hoolimata sellest, et naarits on vastupidav loom, jäävad puuriskasvanud loomadest massilise vabastamise puhul neist ellu üksikud.
Teiseks kahjustavad lahtilastud loomad looduskeskkonda, tõrjudes välja teisi liike ja nihutades sellega paigast ökosüsteeme.
Loomade vabastamine võib vähendada ka loomakaitsjate teavitustegevuse tõsiseltvõetavust. Me ei toeta kuritegelikku käitumist; see ei kiirenda keelustamise protsessi.
Ka tuntud zooloogil Aleksei Turovskil on karusloomafarmide suhtes tugevad hoiakud: 
“Inimkonnal on koduloomade liikide ja –alamliikide näol iidsetest aegadest, nii öelda loomsed jätked, mis on tänases maailmas inimesele veel möödapääsmatult hädavajalikud. Karusloomad, kellest rõhuva enamuse moodustavad kiskjalised imetajad (koerlased, kärplased), seda aga kindlasti ei ole! Ei ole mingit kahtlust, et tööstusliku farmipidamise tingimustes looduslike liikidega nagu mink, rebane vms, ei tee nendest koduloomi. Kodustamise protsessid, koer, veis, lammas, hobune, kass, mesilane jpt, toimusid unikaalsetes ajaloolistes tingimustes ja pika aja vältel. Karusloomad või nende saadused ei ole tänapäeval inimkonnale mitte mingil moel hädavajalikud ja ei teeninda tegelikult ka liigikaitse eesmärke, pigem vastupidi, kuna loomad kaotavad farmi tingimustes võime elada jätkusuutlike, looduslike liikidena. Olen kindel, et karusloomade industriaalne kasvatamine peab lõppema, kuid mitte mingil juhul läbimõtlematult, näiteks lastes farmiloomi kontrollimatult lahti looduskeskkonda. On arusaadav, et karusloomapidajad on mures investeeringute ja töökohtade pärast. On selge, et seadusandluse raames tegutsevatel inimestel peavad olema sotsiaalsed ja majanduslikud garantiid, kuid asjaolu, et karusloomakasvatuse lõpetamisel kaotaksid inimesed töökohti, ei ole pädev ega aktsepteeritav argument selle tänapäeva kontekstis ebaeetilise praktika jätkumisest tulevikus.”
Organisatsioon Loomade Nimel
MTÜ loomade eestkoste organisatsioon Loomus