Soome on maailma suurim rebasenahkade tootja. Suurem osa Soome rebasefarmides kasvatatavatest rebastest on sinirebased ja neid on kasvatatud Soomes 1920ndatest aastatest alates. 6–8 kuu vanuses tapetavad rebased veedavad kogu oma elu võrkpõhjaga puurides, mille suurus on alla ühe ruutmeetri. Põlvest põlve kestnud vangistus ja aretustöö ei kaota loomade kaasasündinud käitumisviise. Farmides sündinud loomadel on samasugused vajadused nagu nende looduses elavatel liigikaaslastel. Seda on lihtne märgata, kui jälgida kahe endise farmirebase elu.

Sinirebased Otto ja Unelma elavad Someros asuvas Tuulispää farmiloomade varjupaigas (Eläinsuojelukeskus Tuulispää). Otto kolis Tuulispääle 2015. a juunis, kui ta oli leitud Kokkola tööstuspiirkonnast. Unelma leiti järgmisel suvel Kärklaxis suvemaja alt ja tema sai Tuulispääl elukoha 2016. a juulis. Rebaste päritolu osas ei saa kindel olla, kuid kõige tõenäolisemalt on nad pärit Pohjanmaa arvukatest karusloomafarmidest. Otto ja Unelma liigikaaslased sinirebased elavad nimelt Soomes vabas looduses ainult Lapimaal ja sealgi on neid vaid üksikud isendid. Lisaks haruldusele räägivad Otto ja Unelma päritolust inimestega leppimine ja Otto esikäpad. Iseäranis Otto parem käpp on ilmselgelt kõver. Kõverdunud käpad on omased just karusloomafarmide kitsastes puurides kasvanud loomadele.

”Kõverdunud käpad on omased just karusloomafarmide kitsastes puurides kasvanud loomadele.”

Nii Ottol kui Unelmal on palju kassilikke ja koeralikke jooni, kuid nende iseloomud erinevad ka teineteise omadest. Otto ei vaata silma, aga Unelma otsib sageli inimesega pilkkontakti. Rohkem kui aasta enne Unelma tulekut Tuulispääle kolinud Otto on julgem ja sotsiaalsem. Ta läheneb aedikusse tulnud inimesele tavaliselt esimesena ja hoiab tema lähedusse, lootes süüa saada. Unelma on seevastu arem ja tihti uurib ta olukorda ilmselgelt huvitununa pisut kaugemalt.

Inimene on Ottole ja Unelmale eeskätt toiduandja, seetõttu jälgivad nad tema liikumist hoolikalt. Kui rebastega pisut pikemalt aega veeta, kaotavad nad inimese vastu huvi ja hakkavad oma asju ajama. Ärkvel olles sisustavad nad oma aega nuuskimise, kaevamise, mängimise ja oma elupaiga uurimisega. Mõlemad on aktiivsed kaevajad ja nii tuhnivad nad tihti oma aediku põõsastes ja juurtes. Sellist käitumist tugevdab rebaste aktiveerimine ehk näiteks kasside kuivtoidu peitmine aedikusse. Aktiveerimise alguses jälgib iseäranis Otto inimest üsna lähedalt, kuid mõne aja pärast läheb ka tema Unelmaga sarnaselt ringi uitama ja vaatama, kust võiks toitu leida. Nagu looduses elavatel rebastel, on ka neil kahel farmipõgenikul kaasasündinud instinkt toitu otsida, hoolimata sellest, et neid kolm korda päevas toidetakse.

”Ka neil kahel farmipõgenikul on kaasasündinud instinkt toitu otsida.”

Otto ja Unelma mängivad harva inimese juuresolekul, aga aknast näeb vahel, kuidas nad mänguasja kahest eri otsast sikutavad või koos müravad ja jooksevad. Juba oma esimesel kohtumisel jooksid nad kumbki oma poolel aia äärt mööda, õhutades teineteist mängule. Vastupidiselt karusloomafarmide pisikestes puurides elavatele loomadele saavad Otto ja Unelma järgida oma liigile omaseid vajadusi ja liikuda vabalt oma territooriumil nii väljas kui siseruumides. Sees olles magavad nad seinas olevatel riiulitel, kuhu saavad ronida riiulis olevate aukude kaudu. Nagu looduses elavad rebased, on ka Otto ja Unelma osavad ronijad.

Kuigi Tuulispää rebased saavad toidu osas inimesele loota, on neil ikkagi jahiinstinkt nagu nende looduses asuvatel liigikaaslastel. On nähtud, kuidas nad said kätte aedikusse sattunud närilise, ja üks metsikutele rebastele tüüpiline jahihüpe on ka videole jäänud.

Jahiinstinkt ja sellega seotud vajadus toitu varuda ilmnesid selgelt 2017. a veebruaris, kui loomakoolitaja tõi sinirebastele põhjapõdraliha. Olles kiiresti haaratud lihatükki mõnda aega närinud, otsis Otto aedikus sobiliku koha ja mattis toidu madalasse auku. Kui läksin rebaste aedikusse umbes tund pärast loomakoolitaja lahkumist, hakkasin muretsema Otto ebatavalise käitumise pärast, sest ta ei tulnud tavapäraselt mulle vastu ega tõusnud isegi püsti. Ta lebas kerratõmbununa, kõrvad pisut peadligi, ja tegi häält, mida ma varem kuulnud polnud. Alles siis, kui hiljem tema peidupaiga avastasime, mõistsime, et Otto pidas mind ohuks ja valvas peidetud toidupala.

See juhtum tõendas lisaks liigiomaste instinktide säilimisele ka tema visadust. Kogu ülejäänud päeva ja õhtu püsis ta peidupaiga läheduses. Kui päike järgmisel hommikul taas tõusnud oli, istus ta aedikus ja näris järelejäänud luid, kaks harakat kõrval passimas. Otto tajus lindudes ohtu oma toidule – pisut hiljem võis näha, kuidas ta kondid aedikus oleva suure puu alla viis. Kuigi Otto on suure tõenäosusega sündinud ja kasvanud karusloomafarmis, on ta looduslikud instinktid säilinud.

Olen filminud mitmeid videoid Ottost ja Unelmast, viibides Tuulispääl 2016. aasta novembris ja detsembris ning 2017. a veebruaris. Videotest saab vaadata mh sinirebaste viisi oma ümbrust uurida, kaevata ja toitu otsida. Olen ka videole saanud näiteks selle, kuidas Unelma mu pükse tirib, lootes toitu saada. Videod annavad ainulaadse võimaluse piiluda kahe endise farmirebase igapäevaellu. Samas näitavad need, kuidas aastakümnete pikkusest aretamisest hoolimata käituvad ka farmides kasvatatud rebased samal moel kui nende looduses elavad liigikaaslased, kui neile selleks vaid võimalus antakse.