Meile meeldib end nimetada loomasõpradeks, kuid Loomuse liige Farištamo Eller kirjutab, et loomaarmastuse taga peitub sageli vaid armastus lemmikloomade vastu ning unustatakse ära ülejäänud loomariik.
Loomi tundub olevat hästi lihtne armastada. Kassid, eks! Ja koerad! Küülikud! Kõik nad tunduvad nii nunnud, tekitavad mõnusa tunde, kui neid paitada ja nende seltsis mängida. Neid on hea tunne armastada nende eest hoolitsedes, meie lemmikloomad ikkagi.
Sealsamas tunduvad nii paljud loomad peaaegu lemmikloomad, aga päriselt ei ole ka. Sead, lehmad, kanad, jälle küülikud… Nende eludel on tihti hoopis teine põhjus – neid kasvatatakse söögiks, neid toodetakse. Kui öelda, et kedagi toodetakse, läheb osal inimestel häirekell tööle, sest elusolendeid toota ei peaks olema eetiline, sellist väljendusviisi justkui ei peaks olema meie keeles võimalik kasutadagi.
Kalad – olen palju kuulnud väljendit “meie kalavarud”. Kuidas me teisi liike oma varuna mõtestada saame? Kas elame ühiskonnas, kus see ON eetiline küsimus või on jätkuvalt mitteküsimus. Kasutame keeles palju mõisteid, mille mõjul oleme elava omastanud ehk enda omaks ja enda kasutada võtnud. Olles sealsamas osa keskkonnast, osa loodusest, osa elurikkusest, oleme iseendid sellest kõigest konkreetselt välja tõstnud ning vahetame kogu planeedil leiduvat järjekindlalt rahaks, peatumata millegi ees. Sinna kuuluvad ka loomad, keda inimene kasutab pea kõigeks ja vahetab rahaks. Rõhutan, et siinkohal ei ole küsimus enam ammu inimese enda ellujäämises. Või siis just hakkab olema, aga teise nurga alt. See, et kõik rahaks vahetame, on näiteks meie endi eksistentsi päris suure küsimärgi alla pannud.
Kas on võimalik jõuda ühiskonnani, milles näeme iga looma elul sama suurt väärtust kui meie endi elul? Väärtustada mõtteviisi, milles mõistame, et loomadel on õigus liigiomaseks eluks ning ka surmaks ilma ebavajaliku ja inimesepoolse valu ja piinata? Osa inimesi võitleb igapäevaselt just sellise maailma eest. Loomad meelelahutuses, loomkatsed eri valdkondades, miljardid ja miljardid loomad toiduks (ja kolmandik neist toidujäätmed), elupaikade kiire ja mõtlematu hävitamine, loomad riieteks, jahiturism… Teemasid on nii palju ning see näitab, kui kaugel me päriselt loomasõbralikust maailmast oleme.
Palju räägitakse sellest, et loomad ei saa enda eest rääkida, et nende häält ei ole kuulda. Tõde on see, et inimestena on meil õnnestunud loomad nii edukalt vaigistada, et me lihtsalt ei kuule. Ei pane nende häält tähele. Me meelega ei kuula, sest see pole mugav. On nii palju metsloomi, kes nii ise kui ka nende elupaigad tuleks lihtsalt rahule jätta. On tohutud farmid võigaste elutingimustega… See kõik on hetkel reaalsus ja aitab süvendada keskkonnaängi neis, kes teemaga kursis.
Õnneks on meie seas neid, kelle eesmärgiks on loomasõbralikku mõtlemist ja käitumist normaliseerida ning üleüldse loomatemaatikat tõstatada, et loomakaitsepoliitika kujundamine oleks päevakorral ja võimalik. Selleks on vaja väärtushinnangud üle vaadata ja laiendada empaatia mõistet pelgalt teistelt inimestelt kõikidele loomadele (ja elusloodusele). Vaja on ka ressursse, nii ajalist kui ka finantsilist. Annetamistalgutel on võimalus annetada “Ma armastan aidata” keskkonnas ning ainult 30. novembril lisab annetustele kuni kaks korda juurde ka Swedbank. Maailma loomasõbralikuks ja inimeste mõttemaailma loomi arvestavaks muutmine on aga pidev protsess, mitte ühekordne sündmus. Seetõttu on iga püsiannetus ja pidev (vabatahtlik) töö selle nimel tänu väärt.
Artikkel ilmus ka Delfi Lemmiklooma portaalis.