Kes märkab kala valu?

Teise valu ei saa tunda. Ometi on just valu ja kannatuste olemasolu loomadel olnud see, millega koputada ühiskonna südametunnistusele ja kosta loomade õiglase kohtlemise eest.

Valu olemuse mõistmist ja seega ka valu uurimist raskendavad mitu asja.

Esiteks pole valu võimalik taandada mõnele kindlale ajuosale, mille olemasolu osutaks üheselt, kas olend tunneb valu või mitte. Vähe sellest; selgub, et aju ei ole üldse ainus elund, mis valuprotsessis osaleb. Lihtsustavalt võib öelda, et valukogemus jaguneb kaheks etapiks: kõigepealt tuvastavad kahjustuse nahas paiknevad notsiseptorid ehk valuretseptorid ja alles siis rändab signaal edasi ajju, kus tekib teadlik valuaisting.

Kõigepealt niisiis vallandavad notsiseptorid refleksi ja alles siis järgneb valutunne. Valu kaksikloomus on kõigile tuttav – kõigepealt tõmbub käsi kuumalt pliidiraualt ilma igasuguse teadliku juhtimiseta tagasi ja alles siis hakkab peopesa valust tuikama. Ja ehkki notsiseptorid on konkreetsed närvirakud, mille olemasolu on kontrollitav (ja arvatakse, et need esinevad kõigil loomadel), siis nagu juba mainitud, pole ajus tuvastatud valukeskust, mis näitaks meile ühemõtteliselt, kas olend kogeb ka teadlikult valu.

Teiseks raskendab uurimist see, et valu on subjektiivne kogemus. Me ei saa tunda teise valu isegi siis, kui mõlema aju koosneb täpselt samadest osadest ja mõlemal on kaks kätt-jalga ja kümme sõrme-varvast. Me saame aru, et teisel on valus, sest tema nägu tõmbub krimpsu, sest ta pigistab hambad risti, ägiseb ja nutab, haarab haiget saanud kohast kinni. Valu võtab teadvuses võimust, nii et inimene ei suhestu ümbritsevaga enam adekvaatselt. Ta ei käitu nagu tema ise. Ta võib meile oma valu sõnadega kirjeldada ja me võime oma kogemuse põhjal ette kujutada, mis tunne tal on. Empaatia võimaldab meil teisega suhestuda, aga tunda sama, mida tema, me ei saa.

Kui juba teise inimese valu jääb meile kättesaamatuks, siis kuidas teada, kas valu tunnevad loomad? Nagu inimestegi puhul: käitumisest.
Seda meelt on käitumisbioloog Victoria Braithwaite, kelle aastakümnetepikkune töö kaladega on näidanud nii seda, et kalad tunnevad valu, kui ka seda, et nad on kognitiivselt palju võimekamad, kui on varasemalt arvatud.

Lisaks füsioloogilistele katsetele, mis keskenduvad notsitseptsioonile, on Braithwaite oma uurimistöös teostanud katseid, mis jälgivad, kuidas mõjutab valu kalade käitumist. Mesilasmürgi süstimine vikerforellide valuretseptoritest pikitud huultesse tõi kaasa isutuse ja huvi kaotuse ümbritseva suhtes. Pärast äädikhappesüsti hõõrusid kalad süsti saanud kohta vastu akvaariumiklaasi ja põrandat katvaid kivikesi. Kaks erinevat toimeainet valiti teadlikult – mesilasmürk põhjustab punetust, pakitsust ja paistetust, äädikhape aga kipitust-sügelust. Kalade reaktsioon viitas, et ka nemad kogevad neid ärritajaid erinevalt. Mõlema süstiga kaasnes stressihormooni kortisooli tõus veres, hingamise kiirenemine ja normist kalduv käitumine: akvaariumi põhjas küljelt-küljele õõtsumine.

Kui juba teise inimese valu jääb meile kättesaamatuks, siis kuidas teada, kas valu tunnevad loomad?

Braithwaite ja Lynne Sneddon, kes samuti uurib kalade valutundlikkust, uurisid ka seda, kuidas mõjutab äädikhappesüst vikerforellide ettevaatlikkust uutele esemetele lähenemisel. Leiti, et normaalne kaitsekäitumine taandub, mis viitab sellele, et valu häirib teadlikke protsesse. Katset korrati, süstides forellidele lisaks äädikhappele valuvaigistavat morfiini – hälbiv käitumine taandus märgatavalt. Morfiin ei mõjuta aga valu allikat, vaid vaigistab teadlikult kogetavat valutunnet. Kalad polnud ka aga nii ettevaatlikud kui tavaliselt, mis on põhjendatav morfiini teadvuse selgust hägustava ja lõõgastava toimega. Seda kinnitab ka asjaolu, et kontrollgrupp, kellele süstiti enne morfiini soolalahust, käitus samamoodi kui grupp, kellele süstiti enne morfiini äädikhapet. Braithwaite on teinud uuringuid ka teiste kalaliikidega, aga vikerforellid korduvad valikus oma leviku tõttu kalakasvatuses. Kalakasvatuse osakaal maailmas aina tõuseb (FAO andmetel tuleb 2030. aastal kaks kolmandikku maailmas tarbitavast kalast just kasvandustest), ilma et kõigepealt peatutaks ja küsitaks, milline on nendes peetavate kalade elu.

Aastakümnetepikkune töö kaladega on näidanud nii seda, et kalad tunnevad valu, kui ka seda, et nad on kognitiivselt palju võimekamad, kui on varasemalt arvatud.

Braithwaite on öelnud, et reaktsioonid tema tööle jagunevad kahte vastandlikku leeri. On neid, kes on veendunud, et kalad on arengutasemel nii madalal tasemel, et on naeruväärne väita, nagu kogeksid nad valu. Ja on neid, kes peavad läbinisti jaburaks, et midagi nii ilmset üldse tõestama peab. Esimene suhtumine peegeldab müüti, mis on paljuski meie ühiskondliku ja majandusliku korra lähte-eeldus: et loodus on masinavärk ja kõik olendid peale inimese automata, millel on looduses teiste kõrval küll oma funktsioon, koht, aga iseseisvat väärtust mitte. Tunnistab seda ju sügavalt juurdunud arusaam, et kalad mitte ei tunne valu, vaid reageerivad motoorsete refleksidega, ning sellest järelduv õigustus, et neile ei tarvitse halastust näidata. Nii kaua kuni pole üheselt vastupidist tõestatud, käsitleb seadus kalu – nagu teisigi loomi – vaikimisi omandi või lihtsalt otstarvet ootava ressursina, millega inimene võib ümber käia oma suva järgi.

Teine suhtumine seevastu lähtub mõistmisest, et mitte loodus ei asetu inimese ilma, vaid inimene asetub loodusesse; et masin kui inimese konstruktsioon on täiesti kohatu mudel mõtestamaks maailma, milles inimene on ainult üks paljude hulgas. Et meiega samast maailmast võrsunud elusolendite taandamine instinktidest juhitud refleksikogumiteks on enda petmine. Et nagu arvavad evolutsioonibioloogid, on valul, hirmul, emotsioonidel ja teadvusel üldse muistsesse aega ulatuvad juured; et need ei ole maailmasse mitte plaksti koos inimesega ilmunud. Et tõestamise koorem peaks lasuma nendel, kes kohtlevad loomi kui asju, mitte nendel, kes soovivad seda muuta.

Valu tõestamise koorem peaks lasuma nendel, kes kohtlevad loomi kui asju, mitte nendel, kes soovivad seda muuta.

Meie maailmas see veel nii ei ole. Sestap jätkataksegi uuringute tegemist, et toetada mõõdetavate tõenditega seda, mida iga loomasõber niigi teab. Kalade puhul on teadlaste seisukoht aina üksmeelsem: kalad tunnevad valu. Selle teadmise ja viisi vahel, kuidas kalu reaalselt kohelda võib ja ka koheldakse, haigutab aga veel üüratu kuristik, mille ületamine on kinni meie hääles ja valikutes.

Kalade kohta lugege veel: www.loomus.ee/kalad

Lea Soorsk
MTÜ Loomus