Loomuse kommentaar karusloomakasvanduste uuringu lõpparuande kohta

01.09.2016, Hiiumaa
MTÜ loomade eestkoste organisatsioon Loomus

foxfurAustatud Maaelukomisjoni esimees Ivari Padar


Käesolev kiri on vastuseks Teie kirjale 19. mail 2016, millega Maaelukomisjon küsis
 MTÜ loomade eestkoste organisatsioonilt Loomus kui huvigrupilt arvamust Karusloomakasvanduste uuringu lõpparuande kohta. MTÜ Loomus on seisukohal, et Maaelukomisjoni tellitud uuring on puudulik ja seetõttu ei tohiks see olla karusloomakasvanduste keelustamise protsessi aruteludes olulisel kohal.

26. jaanuaril 2015 tegi Maaelukomisjon tollasele Põllumajandusministeeriumile ettepaneku koostada ülevaade Eesti karusloomakasvatustest seoses sellega, et 2014. aasta novembris esitas MTÜ Loomus Riigikogule märgukirja keelustada eelkõige eetilistel kaalutlustel Eestis karusloomakasvandused. Maaeluministeerium tellis uuringu Maaülikoolilt ja see valmis alles 2016. aasta märtsikuus. Uuringut esitleti ilma loomakaitseorganisatsioonide kui protsessi algatajate osavõtuta 3. mail 2016 Maaelukomisjonis. Tellitud uuringu kirjalik lähteülesanne ei ole kirja kirjutamise ajal avalikult kättesaadav, sestap lähtume algsest ülesandest ja kohtumistel räägitust – tegemist pidi olema sotsiaalmajandusliku ülevaatega Eestis tegutsevatest karusloomafarmidest ja nende tegutsemise tulevikuperspektiividest.

Kuna keelustamisprotsess on algatatud eelkõige eetilistel põhjustel (aga ka loomade heaolu, keskkonnakaitselistel põhjustel) ja kuna uuringu autorid otsustasid ülevaates ka eetilisi küsimusi käsitleda, siis oleks eetika peatükk pidanud olema koostatud mitme asjatundliku autori poolt. Paraku arvati loomaeetika spetsialist, Tartu Ülikooli teadur, uuringugrupist välja peale seda kui ta teatas, et on alla kirjutanud karusloomakasvanduste keelustamise petitsioonile. Paradoksaalne on, et see allkiri näitavat justkui neutraalse teadustöö võimatust, aga tollase Karusloomakasvatajate Aretusühingu esinaise Liia Taaleri autorite grupis olemine mitte. Nii või teisiti ei võimalda uuringu autorite ühetaolisus perspektiivide paljusust.

Uuringu autorid ei leiagi keelustamiseks eetilist alust. Vastuseis karusloomakasvatusele „ei näi põhinevat selgetel ja üheselt mõistetavatel eetikaseisukohtadel, mis mõjutaksid või kirjeldaksid seda, kuidas me enda hoole all olevaid loomi kohtleme” või kui, siis saab välja tuua vaid „nõrga ideoloogia, mis keelab meil kahjustada puurikarusloomi”, seda aga ei saavat uuringu autorite sõnul eetilise alusena toetada. Jättes kõrvale loomade õiguste kõige järsemad seisukohad, sh seisukoha, et loom on isik ja tema ekspluateerimiseks ei saa olla piisavaid põhjendusi; saame käsitleda kõige üldmõistetavamat aspekti – loomade heaolu – ja esitame küsimuse, kas loomade heaolu on piisavalt tagatud? Uuringus ei pöörata sellele küsimusele piisavalt tähelepanu.

Arvatavasti on raskevõitu leida neutraalset karusloomade heaolu tundjat, kellel ei oleks karusloomade heaolu hindamisel omahuvi; aga kuna tegemist ei ole kodustatud liikidega, siis võib julgelt arvata, et söögi ja katusealuse olemasolust ei piisa loomade heaoluks. Zooloog Aleksei Turovski on avalikult välja öelnud: „Karusloomad ei ole kodustatud liigid, nagu seda on koer, kass, lammas, kits, suurveis, kaamel ja paljud teised, kelle kodustamise protsess on kulgenud tuhandeid aastaid väga kindlates tingimustes ja viinud kindlate alamliikide või lausa liikide tekkeni. Karusloomaliikidega sellist protsessi läbitud ei ole.” [1]

Karusloomafarmide tegevuse eetiline olemus ei saa baseeruda ühe autori farmikülastuste muljetel, eriti arvestades, et Eestis on olemas Tartu Ülikooli eetikakeskus ja kindlasti veel mitmeid teadureid, kes oskaksid sellel teemal kaasa rääkida. Ja hoidududes sealjuures karusloomakasvanduste teiste põllumajandusharudega ühte patta panemisest. Karusloomakasvanduste toode on luksuskaup, see ei ole inimese eluks vajalik ja see on peamine asjaolu, mis annab võimaluse karusloomakasvandust teistest loomapidamisaladest eraldi vaadelda.

Autorite hulgast välja jäänud Külli Keerus kirjutab Päevalehe artiklis järgmist: “Nagu eespool öeldud, peavad uuringu koostajad väga oluliseks liigitada karusloomi põllumajandusloomadeks. Põhjuseks paistab olevat soov näidata, et karusloomakasvatus ei erine mitte millegi poolest teistest loomakasvatusvaldkondadest ja seda ei saa keelustada, ilma et loogiliselt ei järelduks ka keeld neile teistele valdkondadele. Vaadeldes karusnahakasvandusi aga toodangu seisukohalt, ei pruugiks me rääkida sellest mitte niivõrd kui põllumajandusharust, vaid kui ilu- või moetööstusest. Sellisena liigitub ta samasse klastrisse hoopis kosmeetikatoodetega. Kosmeetikatoodete testimine loomadel on EL-is keelustatud, ilma et see oleks kaasa toonud liha-, piima jm toiduproduktide tootmise keelustamist. Sellest vaatevinklist on karusloomakasvanduste keelustamise eraldi ettevõtmine igati loogikapärane.” [2]

Metodoloogilise poole pealt tekib oluline küsimus – kui raporti kõik teised peatükid (majandusliku kasu kirjeldavad peatükid jne), põhinevad vähemalt mingil teaduslikul meetodil (nt statistilised meetodid), siis miks on eetikapeatükis lähtutud vaid ühe teadlase isiklikust arvamusest? Miks ei ole siin kasutatud teaduslikke meetodeid ja teadusallikaid? Lk 58: “Raske on mõõta, kas ja kui rusuv on loomade jaoks see, kui nende loomulik käitumisviis on takistatud” on üks ootamatumaid selgitusi uurijatelt ja sellele väitele oleksime soovinud allikaviiteid.

Üks suuremaid probleeme uuringu metoodikas on, et sektori kohta ülevaate saamiseks on lähtutud eelkõige ettevõtete, kasvatajate poolt laekunud informatsioonist. Kuidas adresseeritakse selle informatsiooni erapoolikust ning ärihuvidest lähtumist? Millistest kaalutlustest lähtuvalt prioritiseeritakse majanduslikke argumente üle eetiliste küsimuste?

Kui rakendada sama loogikat inimeste rõhumise vormide uurimise kontekstis, siis juhtuks näiteks midagi sellist: selleks, et midagi teada saada naistevastase vägivalla kohta, küsime vägivallatsejate arvamusi ja kujundame edasised seisukohad ja vastava poliitika selle info põhjal? Või kui tahame midagi teada saada töötingimuste kohta sweatshopides, siis kogume infot ainult sweatshopide pidajatelt ja kiirmoekettide esindajatelt? Karusloomafarmid kui nähtus puudutab ka paljusid teisi osapooli ja seega tekib küsimus, miks ei ole valimisse kaasatud näiteks loomakaitsjaid, loomaõiguslasi, keskkonnakaitsjaid, kohalikke elanikke jne.

Näiteks on leheküljel 44 kirjutatud nii: “Et teada saada Eesti karusloomakasvatuse konkurentsivõime, maaressursi, turustamise, arengut pidurdanud tegurite osakaalu jt küsimusi korraldati karusloomakasvatajate küsitlus”. See on ebatäpne ja eksitav väljendusviis. Neid asju saadi teada vaid karusloomakasvatajate perspektiivist. Ja veel üks sarnane näide lk. 52: “Et teada saada loomade surevuse andmeid Eesti karusloomafarmides peetavate põhikarja- ja noorkarja loomade osas kogusime andmeid karusloomakasvatajate küsitluste kaudu ajavahemikul 2011–2015, mille andmed on esitatud tabelites 28 ja 29”, “Järelikult võib öelda, et suurettevõttes on karusloomi peetud heades söötmis- ja pidamistingimustes, millega on kaasnenud väike karusloomade surevus nii hõbe- kui sinirebastel ja minkidel.”, “Järelikult võib öelda, et nii suurettevõttes peetavaid kiskjalisi (hõbe- ja sinirebased, mingid) karusloomi kui ka väiksemates tšintšiljade farmides peetakse karusloomi Eestis heades söötmis- ja pidamistingimustes, millega kaasneb nende madal surevus.” Toome veelkord näitliku paralleeli inimesi puudutavate küsimustega: “Selleks, et teada saada McDonald’si toidu mõju kohta inimeste tervisele, küsitlesime McDonald’s Corporation juhte. Uuringu tulemustest järeldub, et McDonald’si toit on igati täisväärtuslik ja tervisele kasulik”.

Ei saa mainimata jätta, et Karusloomakasvanduste uuringu lõppraporti esialgses versioonis, mida oli lühikese aja jooksul võimalik ka Maaeluministeeriumi kodulehelt alla laadida, oli lk 64 kirjas ka järgmine, uuringu koostajate eelhoiakuid iseloomustav lõik: “Palju kahju karusloomakasvatusele on tehtud loomaõiguslaste ja nende organisatsioonide poolt, mille tagajärjel liigub karusloomakasvatamise suhtes paljuski põhjendamata kriitikat justkui selles sektoris oleks tegemist loomade halva kohtlemisega, halbade pidamistingimustega, haigete loomade kasvatamisega jne. Eesti Kaitsepolitseiamet on oma kodulehel klassifitseerinud loomaõiguslased klassikaliseks vasakäärmuslikuks liikumiseks koos anarhistidega ja peab loomaõiguslasi Eestis seni marginaalseks vägivallata rühmitiseks https://www.kapo.ee/et/content/olukord-eestis.html. Ometi on loomaõiguslaste tegevus meedias olnud väga aktiivne ja meedia kaudu toimub pidevalt inimeste mõjutamine karusloomakasvatuse vastase meelsuse tekitamiseks. Kuna karusloomade pidamine on võimalik vaid puuritingimustes, siis loomaõiguslased leiavad, et karusloomakasvatus on ebaeetiline.” – See selgelt erapoolik suhtumine loomaõiguslastesse on küll uuringu lõplikust versioonist eemaldatud. Kuna uuringu läbiviijad on karusloomafarmide olukorra ja jätkusuutlikkuse hindamiseks selgitanud eelkõige karusloomakasvatajate vaatepunkti, siis ei ole sellise vananenud lõigu uuringusse lisamine imestamist väärt.

Sellegipoolest võime küsida: miks puuduvad uuringust peatükid, kus käsitletakse karusloomakasvatuse poolt tehtud kahju keskkonnale, haavatavatele ühiskonnagruppidele, kogu ühiskonnale, loomaõiguslastele jne? Uuringus ei ole piisaval määral kirjeldatud karusloomakasvanduste kahjulikku mõju keskkonnale. Ometi peab maailmapank nahkade töötlemise ohtlike protseduuride tõttu karusnahkseid riideid üheks maailma viiest hullemaks raskemetallide reostust tekitavaks tööstuseks [3]. Lk 66 on märgitud: “Ei saa nimetamata jätta ka seda, et tänapäeva maailmas on nõudmine naturaalsete toodete osas kasvava trendiga ja seda näitab ka karusnahkade tootmise kasv maailmas.Alternatiiv naturaalsetele toornahkadele on sünteetiliste toodete näol olemas, aga nende valmistamine on seotud kõrge energiakuluga.” See ei pea paika, karusnaha tootmist ei peeta naturaalseks. [4], [5], [6] Teame, et Maaelukomisjon ootab arvamust Karusloomakasvanduste uuringu lõppraporti kohta ka Keskkonnaministeeriumilt, siis loodame, et keskkonnakahjude näited tulevad sealsetelt spetsialistidelt ja annab uuringule väärtuslikku lisa.

Uuringus esitatud andmetest ei näi lugu pidavat ka karusloomakasvatajad ise. Lisaks muudele eksitavatele väidetele, on Karusloomakasvatajate Aretusühingu 2016. aasta juulis Maaelukomisjonile viidud kirjas märgitud, et farmid andvat tööd 200 perekonnale Eestis; uuringus seevastu väidetakse, et töökohti annab karusloomakasvatus alla sajale inimesele.

Oluline on märkida, et uuringus ei kirjeldata maailmas levivat tendentsi karusloomakasvanduste eetilisuse küsitavusest. [10], [11] Loetlemata on riigid, kus keelustamine on täielikult või osaliselt jõustunud ja ka need, kus protsess on algatatud ja lõpptulemus veel teadmata. Karusnahatööstus on üha ebastabiilsemaks muutuv tööstusharu, mis on paljudes riikides seadusega keelatud. Eetilised ja loomade heaolu puuduvad küsimused on tõstatanud debatte karusnaha keelustamise üle paljudes ELi liikmesriikides. Karusnahkade keelud on eriti tugevalt poliitilises päevakorras Belgias, Saksamaal ja Tšehhi Vabariigis. Selle aasta veebruaris otsustas Hollandi kohus toetada Hollandi naaritsafarmide keeldu ning lõi sellega tugeva pretsedendi karusnahafarmide vastu. Holland on neljas suurim naaritsanahku tootev riik maailmas, kus 160 naaritsafarmis toodetakse umbes 6 miljonit nahka aastas. Hiljuti esitati Euroopa Liidu võõrliikide nimekirja teise ringi arutellu 26 teadlase poolt (sh Eesti teadlased) ka mink ehk ameerika naarits. Sel aastal langes minginahkade tootmine kogu maailmas järsu 25% võrra. Ühe maailma suurima karusnahkade oksjonimajaKopenhagen Fur andmetel langes naaritsanahkade tootmine 2015. aastal toodetud 72 miljonilt selle aasta 52 miljonini. [7] Kõige suurem langus toimus Hiinas, kus tootmine vähenes 18 miljonilt selle aasta 8 miljonini. Alates sellest, kui 2013. aastal 40 miljonilise haripunkti saavutanud “Hiina karusnahamull” lõhkema hakkas, on karusnahatööstus kogu maailmas oma tähtsust kaotamas.

Ka Ida-Euroopa karusnahatööstus on saanud tugeva löögi. Vastavad numbrid langesid 16 miljonilt 2015. aastal selle aasta 14 miljonini. Kopenhagen Furi andmetel toimus suurim langus Hollandis. Maailma suurimaid karusnahaoksjoneid Saga Furs rakendab kokkuhoiupoliitikat ja viib läbi mastaapseid koondamisi. [8] Kannatab ka Eesti karusnahasektor. Näiteks OÜ Eurotann (Eesti suurim karusnahkade parkimistehas Karjaküla farmi kõrval) on pankrotis. [9] Samuti kolib Eestist ära Nõmme karusnahapood Furmanto.

Uuringus üritatakse sellest ettevõtlusharust jätta mulje kui perspektiivikast tulevikualast, milles võib ülaltoodut lugedes kõvasti kahelda.

Tuletame meelde, et uuringu lähteülesanne oli koostada ülevaade Eesti karusloomakasvandustest. Segastel asjaoludel ei selgu uuringust sedagi, kas nt tšintšiljafarme on Eestis 28 või 43. Kontrollitud on neist nelja, mis kindlasti ei anna head ülevaadet loomakaitseseaduse täitmisest Eesti farmides, aga segadus arvudega tekitab küsimuse, et kas osa farme tegutseb Eestis illegaalselt?

Allakirjutanud organisatsiooni eesmärk ei ole arvustada uuringu teostanud teadurite meeskonda. Me ei tea päris täpselt, milline oli neile antud ülesanne ja mis kaalutlustel valiti peamiseks koostööpartneriks just karusloomafarmid, aga mitte teisi ühiskonnagruppe.

MTÜ Loomuse eesmärk on endiselt karusloomafarmide Eestis tegutsemise üleminekuajaga keelustamine ja seda eelkõige eetilistel põhjustel. Eestil on võimalik saada kujutletavate eetiliste otsuste pingeridade ülemisse otsa; nende riikide hulka, kus ei tehta otsuseid ainult ärilisest kasust lähtuvalt vaid teiste liikide heaolust, inimeste sisemisest arenguvajadusest ja loodushoiust lähtuvalt.

Kadri Taperson
MTÜ Loomus juhatuse liige

(allkirjastatud digitaalselt)


Viited:

[1] Vanamb, K. “Zooloog kutsub üles andma allkirja karusloomafarmide vastu”, Postimees Online, 19.08.2016: http://lemmik.postimees.ee/v2/3806391/zooloog-kutsub-ueles-andma-allkirja-karusloomafarmide-vastu

[2] Keerus, K. “Kas karusloomadest loodetakse lahendust Eesti loomakasvatuse probleemidele”, Eesti Päevaleht Online, 03.05.2016: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/kas-karusloomadest-loodetakse-lahendust-eesti-loomakasvatuse-probleemidele?id=74410117

[3] Hettige, Hemamala and Martin, Paul and Singh, Manjula and Wheeler, David, The Industrial Pollution Projection System , 1995. World Bank Policy Research Working Paper No. 1431: http://ssrn.com/abstract=620486

[4] Sweney, M. “Eco-friendly’ fur ad banned”, The Guardian, 21.03.2012: https://www.theguardian.com/media/2012/mar/21/eco-friendly-fur-ad-banned

[5] Bijleveld, M. Natural mink fur and faux fur products, an environmental comparison. CE Delft,2013: http://www.cedelft.eu/publicatie/natural_mink_fur_and_faux_fur_products,_an_environmental_comparison/1409

[6] Bijleveld, M, Kortland, M & Sevenster, M, The environmental impact of the mink fur production. CE Delft , 2011: http://www.ce.nl/publicatie/the_environmental_impact_of_mink_fur_production/1131


[7] World production of mink drops, Kopenhagen Fur, 15.06.2016: http://www.kopenhagenfur.com/news/2016/june/world-production-of-mink-drops

[8] “Saga Furs starts codetermination negotiations”, Reuters, 19.04.2016: http://www.reuters.com/article/idUSFWN17L0KZ

[9] OÜ Eurotann, Krediidiinfo: https://www.e-krediidiinfo.ee/10304860-EUROTANN%20OÜ

[10] Animalia, NOAH, Case Saga Furs. Nordic fur trade – marketed as responsible business, 2015: http://www.eurogroupforanimals.org/wp-content/uploads/2015/10/Case-Saga-Furs.pdf

[11] Pickett, H., Harris, S. The Case Against Fur Factory Farming. A Scientific Review of Animal Welfare Standards and ‘WelFur’, 2015: https://www.researchgate.net/publication/284720895_The_Case_Against_Fur_Factory_Farming