Kui vahel noomitakse veganeid selle eest, et nad armastavad teisi loomi rohkem kui oma liigikaaslasi, siis minu teekond Loomusesse sai alguse suvetööst Vegan Restoran V-s. Kuigi Loomusega liitumiseni läks mul veel aastaid, näitasid toonased kolleegid, kellest nii mõnigi oli Loomuse liige, nii kulinaarselt, (teenindus)kultuurselt kui ka loomaõigusaktivistidena ülihead eeskuju ja neli aastat hiljem ehk 10. detsembril 2018. aastal astusingi nende jälgedes samuti Loomuse liikmeks.
Vabatahtlikuna olen organisatsiooni tegevuses osalenud muidugi kauem, enamasti ürituste korraldamisel Taimetoidumessist (uue nimega Veganmessist) loomaõiguste konverentsini. Suvel võtsin teatepulga üle ja seitsmes rahvusvaheline loomaõiguste konverents toimub minu leebe taktikepi all. Leebe, sest konverentsil on juba väga tugev, pühendunud ja professionaalne töörühm.
Olen Loomuse vabatahtlik, sest usun kodanikuühiskonna efektiivsusesse, üksikisikute omaalgatuslikku koostöösse ühiste väärtuste nimel, aga ka seetõttu, et Loomus pakub loomade eest kostjatele suurepärast tugivõrgustikku. Alates sellest, et loomuslaste seas ei paista sa silma kui see üks vegan, kes pannakse korraga eetiku, toitumisnõustaja ja retseptiraamatu rolli, kuni selleni, et Loomuse väljasõitudele ei pea igaks juhuks oma kaerapiima või sojašašlõkki kaasa võtma.
Vabatahtlik töö Loomuses on mulle õpetanud ühest küljest veganmaailma võimalikkust — Loomus on veganorganisatsioon ja meie liikmete seas on erinevas vanuses, erinevate erialade, huvide ja harjumustega inimesi — ja teisalt koostöö tõhusust selle poole püüeldes. Loomus annab kõvasti energiat, aga muidugi on sellest seltskonnast raske igapäevaellu naasta, sest loomade ekspluateerimine on inimühiskonnas niivõrd laialdane.
Väljaspool Loomust olen vabakutseline fotograaf ja tõlk ning Tallinna Ülikooli doktorant ja nooremteadur. Jaotan end hetkel kolme kodu vahel, nii et loomadest mahub minu mitmepaiksesse ellu igapäevaselt ainult väikeses purgis teest ja suhkrust toituv mobiilne teeseen. Nii et pigem võib öelda, et mina olen üksik loom, samas kui ülejäänud perekonnale on viimased kümme aastat seltsi pakkunud meie koerad Tort ja Öö. Mul on väga hea meel, et olen üles kasvanud nii, et meiega elab alati vähemalt kaks neljajalgset sõpra.
Siinkohal meenub mulle paar aastat tagasi nähtud provokatiivne mõttetera, mis oli kritseldatud ühe Gruusia kaasaegse kunsti muuseumi seinale: “Animals have so much to teach us, we just have to kill god first.” Meil puudub teiste loomade mõistmiseks liikideülene keel ja inimesed kipuvad tihti liiga kiirelt oma omadusi loomadele omistama (seda tähistab mõiste antropomorfism), aga mõistan seda tsitaati nii, et spirituaalse eneseleidmise kõrval võiksime rohkem tähelepanu pöörata oma igapäevastele kaaslastele. Lastes loomadel omasoodu olla, vaadeldes neid sekkumata kõrvalt, kaob kahtlus, et nendelgi on oma tegemised, tahtmised ja tunded.
Kui sa soovid ka panustada loomasõbralikku maailma loomisesse, siis täida uue vabatahtliku ankeet meie kodulehel.