Kaladest

Kalad on kõige arvukamad ja mitmekesisemad loomad maailmas. FishBase, interneti suurim kalaandmebaas, kirjeldab 2018. aasta septembrikuu seisuga 33 948 erinevat liiki 64 seltsist. Seda on rohkem kui kõiki imetajaid, linde, roomajaid ja kahepaikseid kokku – kalad moodustavad 60% teadaolevatest selgroogsetest liikidest. See on kõnekas juba seetõttu, et 95% maailmamerest on ikka veel inimeste poolt uurimata.

Me pole harjunud mõtlema kaladest kui loomadest

On mitmeid põhjusi, miks kalad inimestele võõraks jäävad. Kalu on peetud madalamal arenguastmel olevateks loomadeks, kes kujunesid välja juba muistsel ajal ning on hiljem jäänud laias laastus muutumatuks. Kalade väike aju on põhjust andnud hoiakuks, nagu oleksid nad rumalad ja lühikese mäluga. Eesti keeles kasutatakse kala passiivsuse  sünonüümina, nagu teame väljenditest „tuim kui kala“, „tumm nagu kala“, „külm kui kala“, „kala mälu“.

Kalad tunduvad külmad ja limased, nende hääletus näib märgina tuimusest. Võrreldes imetajate ja lindudega puuduks neil justkui igasugune ilmekus, aga just näoline ja kehaline väljendusrikkus on esmatähtsad selleks, et meis käivituks empaatiline reaktsioon. Kalad on meist nii erinevad, et me lihtsalt ei oska ennast nende asemele kujutleda. Ka nunnufaktoriga on neil kehvasti. Pehmed, soojad ja karvased loomad on meeldivad, sest neid on mõnus silitada ja süles hoida, kuid ettekujutus pihus olevast kalast tekitab vastumeelsust.

Paljud lihast loobunud inimesed jätkavad kala söömist veendumuses, et tegemist on eetilisema valguallikaga. Kohe nii paljud, et selle jaoks on kujunenud oma sõna – pesketaarlane. Kala ja liha ei kasutata sünonüümidena ning erinevalt lihast nimetame kalaks nii looma ennast kui temast valmistatud toitu.

Kalad on sotsiaalsed ja kognitiivselt võimekad

Võib olla raske uskuda, et kalad on intelligentsed ja tundmisvõimelised, teadvuse ja siseeluga üksikolendid.  Kuid ehkki kalade käitumist ja kognitiivseid võimeid on hakatud uurima alles viimastel kümnenditel, on teadlased juba mõistnud, et nagu teiste selgroogsete, nii on ka kalade käitumine paindlik ja keerukas ning selle väljakujunemisel on määrav roll õppimisel. Mööd(um)as on aeg, mil kalu peeti tibatillukese ajuga algelisiks olendeiks, kelle käitumist juhivad instinktid ja kolmesekundiline mälu. Tänapäeva teadus on seisukohal, et aju suurus ei ole intelligentsuse ja sotsiaalsuse mõõdupuu ning sellest olulisemad on erinevad ajustruktuurid.

Evolutsioonibioloogi ja maailma ühe tunnustatuma kalaeksperdi Culum Browni sõnul on uuritud kaladel muljetavaldav pikaajaline mälu. Mõelge näiteks lõhedele, kes jätavad koduojast merre rännates meelde teekonna lõhnasignaalid ja navigeerivad aastaid hiljem nende abil sünnipaika kudema. Brown ütleb ka, et uuritud kalade kognitiivne võimekus on mõneski sarnane inimesega lähisuguluses olevate primaatidega. Et osad kalad kasutavad tööriistu. Et osadel kaladel on välja kujunenud keerukad kultuuritraditsioonid – õpitud käitumisvormid, mida järglastele edasi antakse. Et osad kalad mitte ainult ei tee vahet konkreetsetel liigikaaslastel, vaid peavad silmas nende sotsiaalset staatust ja teevad koostööd nii toidujahil, liikumissuuna valimisel, järglaste saamisel kui röövloomadest hoidumisel.

Üks liik, kellel esinevad paljud ülalmainitud oskused, on puhastajakala. Puhastajakaladel on hästi arenenud ruumiline mälu, kognitiivsed kaardid, õppimisvõime ning sotsiaalne intelligentsus; nende võimekus on paljuski võrreldav näiteks lindudega.

Kalad tunnevad valu

Füsioloogiliselt on kaladel teiste selgroogsetega ühist rohkemgi, kui ainult selgroog. Kalad, nagu kõik selgroogsed ja paljud selgrootud, on varustatud notsitseptorite ehk valuretseptoritega, mis toimivad valu või muu ohu esmase tuvastusmehhanismina, ning nende organism eritab stressiolukorras kortisooli ja valu korral opioide, nagu inimestelgi. Notsitseptorite häiresignaal liigub edasi ajju, kus see aktiveerib erinevate teadvuslike protsessidega seostatud struktuure. Victoria Braithwaite’i 2003. aasta uuring näitas esmakordselt, et valu kogemine mõjutab kalade käitumist. Järgnenud on mitmeid kalade füsioloogiat ja käitumist vaatlevad uuringuid. Ühe taolise käigus asetasid teadlased vikerforellide akvaariumisse värvilisi legosid. Tavaliselt forellid kardavad võõraid objekte, aga kui kaladele süstiti valutekitavat hapet, siis nende kaitsekäitumine taandus. Teadlased arvavad, et kalade normaalne käitumine oli valu poolt häiritud. Muutumatuks jäi nende kalade käitumine, kellele annustati happe järel morfiini. Morfiin ei avalda mõju valu allikale, vaid vaigistab valutunnet, viidates sellele, et kalade käitumine ei olnud füsioloogiline refleks, vaid peegeldas nende teadvusseisundit.

Ühes teises uuringus süstiti hapet vikerforellide tundlikesse, valuretseptoritest pikitud huultesse, mille tulemusel jätsid kalad söömise, hakkasid akvaariumipõhjas edasi-tagasi õõtsuma ja huuli klaasi vastu hõõruma, sealjuures kiirenes nende hingamine. Kahjutu soolalahusega süstitud kaladel ebatavalist käitumist ei täheldatud. Liverpooli ülikooli bioloog Lynne Sneddon, üks tunnustatumaid eksperte kalade valutundlikkuse teemal, andis ühe uuringu käigus sebrakaladel valida kahe akvaariumi vahel, millest üks oli tühi ning teine sisustatud kivikeste, taimede ja kambrikesega. Kalad eelistasid järjekindlalt külluslikuma keskkonnaga akvaariumit. Kui ta süstis osasid kalu happega ja lahustas tühja akvaariumi vette valuvaigistavat lidokaiini, kolisid nad aga sinna ümber. Sneddon kordas katset ühe erinevusega – ta süstis valuvaigistit otse kalade organismi, misjärel kalad jäid pidama rikastatud akvaariumisse.

Miks arvati varem, et kalad ei tunne valu?

Kalade ajus võib eristada eesaju, keskaju ja tagaaju, nagu imetajatelgi. Kalade aju näeb välja küll hoopis teistsugune. Põhjuseks on puuduv ajukoor, mis annab paljude imetajate ajule äratuntava kurrulise väljanägemise. Ajukoore puudumine on olnud peamine argument kalade valutundlikkuse vastu – väidetud on, et ajukoor on elusolendite tundmisvõime ja teadlikkuse aluseks. Sellise järeldusega lõpeb näiteks professor Brian Key 2016. aasta artikkel „Miks kalad ei tunne valu“. Artikkel ärgitas vastukaja neljakümnelt teadusmaailma tippnimelt, kellest sisuliselt kõik tema järeldused tagasi lükkasid. Evolutsioonibioloog dr Culum Brown võttis vastukaja kokku nii: „Kommentaaride peamine sõnum on, et Key argument on evolutsioonilisest perspektiivist algusest peale vigane. Ta väidab, et inimaju struktuur on valutundlikkuse eeltingimuseks.“

Dr Culum Brown kirjutab kalade kognitsiooni ja käitumist käsitleva raamatu („Fish Cognition and Behaviour“, 2006) kaasautorina, et ettekujutus närvisüsteemi ja käitumise sirgjoonelisest arengust lihtsast keerukani, alustades kaladest ning jõudes läbi roomajate ja lindude imetajateni, tugineb aegunud ja pseudoteaduslikule mõtlemisele. Teoses selgitatakse, et eluvormide jaotamine kõrgemateks ja madalamateks ehk ettekujutus võimekuse, paindlikkuse ja kognitiivse arengu järkjärgulisest keerustumisest lahkneb Darwini evolutsiooniteooria arusaamadega. Evolutsioon ei tähenda progressi ja kui nii on arvatud, siis lähtuvalt inimese kalduvusest käsitleda ennast maailma keskpunktina, näha enda eellaseid arenguetappidena ning hinnata teisi liike selle põhjal, kui sarnased nad on meiega. Sõna, mida sellise meelevaldse liikide lahterdamise kohta kasutatakse, on spetsiesism ehk liigirassism.

Elusolendi keerukus peegeldab tema eelkäijate seas toimunud loodusliku valiku protsessi ega ole seotud fülogeneetilise (evolutsioonilise päritolu) ega ehitusliku sarnasusega inimestele. Maailm on täis mitmesuguseid ajusid – pisikesi ja suuri, pikergusi ja ümaraid; põlvnemispuul üksteisest kaugele jäävate loomade närviaparatuurid võivad eraldiseisvalt jõuda välja väga keerukate vormideni, mille talitused võivad osaliselt kattuda (seda nimetatakse konvergentseks evolutsiooniks). Pealegi on põhjust arvata, et valul, nagu ka emotsioonidel, on väga vanad ja laialiulatuvad juured. Valu annab meile teada, et peame käitumist muutma. Kui saame viga, annab valu märku, et peame puhkama või vigastatud kohta edasise kahjustumise eest kaitsma. Valu, nagu ka hirm, on loodusliku valiku seisukohast kasulik – loomal, kes väldib enda vigastamist ja aitab paranemisprotsessile kaasa, on parem võimalus ellu jääda.

1970. aastatel kirjutatud essees küsis filosoof Thomas Nagel, kas meil on võimalik kunagi täielikult teada, mis tunne on olla nahkhiir. Tema eesmärgiks oli rõhutada, et teadvus on subjektiivne seisund, ning hoiatada reduktsionismi puudujääkide eest, mis taandab taolised keerukad süsteemid üksikute osade summaks. Ehkki nahkhiired on samuti püsisoojased imetajad, erinevad nad inimestest: nad lendavad ning kasutavad liikumisel ja jahipidamisel ultraheli; nende võimetest tulenev maailmas olemise viis – baltisakslase Jakob von Uexkülli terminoloogias omailm – jääb meile kättesaamatuks. Inimene ei saa kunagi kogema nahkhiire subjektiivsust. 20 aastat kalu uurinud teadlane professor Victoria Braithwaite kirjutab raamatus „Do Fish Feel Pain?“ („Kas kalad tunnevad valu?“), et Nageli seisukohad on olulised ka rääkides kaladest – me ei pruugi kunagi täpselt teada saada, mida kalad kogevad või tunnevad. Me ei tea ka seda, kas kassid, koerad, lehmad, sead ja kanad tunnevad valu ja hirmu samamoodi nagu meie, ent mõistame ometigi, et nad väärivad eetilist kohtlemist ja seaduskaitset. Oluline on, et nende käitumine väljendab võimet kogeda kannatusi. Just see peab olema meievahelisi suhteid reguleerivaks eelduseks.

Oleme olukorras, kus teaduse arusaam kaladest on jõudnud väga kaugele üldlevinud hoiakutest, millest kalade kohtlemine juhindub. Teadustegevuse kõrval on suhtumise muutuseks vaja me endi valmisolekut mõelda kaladest mitte ühtlase massi, vaid individuaalsete olenditena, kes on meist küll väga erinevad, ent väärivad sellest hoolimata (aga miks mitte ka just seepärast, et nad on nii võrratult teistsugused) õigust elamisväärsele elule.

Allikad:

• Balcombe, Jonathan. “What a Fish Knows”
• Braithwaite, Victoria. “Do Fish Feel Pain?”
• Brown, Culum et al. “Fish Cognition and Behaviour”
• Ferris Jabr: Fish Feel Pain. Now What? , artikkel ajakirjas Hakai Magazine
• Huntingford, F.A. et al. “Current Issues in Fish Welfare”.
• Journal of Fish Biology