Kalakasvatus

Kalad on kõige arvukamad farmiloomad

Kui mõtleme farmiloomadele, ei meenu kalad just esimesena. Ent kalatarbimine on viimase neljakümne aastaga kolmekordistunud ja seda just kalakasvatuse toel, sest tööstuspüügi mahud pole pärast 1980ndate lõppu enam kasvanud. Paljusid võib üllatada, et praeguseks on juba enam kui pool üleilmselt tarbitavast kalast pärit kasvandustest. Nagu kalapüügi puhul, nii mõõdetakse ka kalakasvatuse saaki eelkõige tonnides ning mitte kalade hulgas. Ametlik arvestus küll puudub, ent ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) statistikast valminud hinnangu põhjal tapetakse kasvandustes nüüdseks 50–160 miljardit kala aastas. FAO ja Maailmapanga ennustuse kohaselt toodetakse 2030. aastaks kaks kolmandikku üleilmsest kalasaagist just kasvandustes.

Eestis on Veterinaar- ja Toiduameti andmeil umbes 30 registreeritud kalakasvatusettevõtet, kellest valdav enamus tegeleb kalade kasvatamisega magevees. Kala müük on aasta-aastalt kasvanud ja 2017. aastal turustasid Eesti kala- ja vähikasvatused 870 tonni kala. Reaalse toodangumahu kohta Statistikaameti lehel andmed puuduvad. Kõige rohkem kasvatatakse Eestis vikerforelli, selle järel ka arktika paaliat, angerjat, aafrika angersäga, ahvenat, siiga, jõeforelli, karpkala, säga, linaskit, koha, tuurlasi ja valgeamuuri.

Vikerforell on vesiviljeluses levinud liik. Ka Eestis kasvatatakse peamiselt just vikerforelle.

Kalakasvatus = intensiivne loomakasvatus

Kalakasvatus toimib samal põhimõttel nagu teised intensiivsed loomapidamisviisid: kalu paljundatakse kunstlikult, nuumatakse kontsentreeritud pidamisalal müügivalmiks ning siis tapetakse. Intensiivses kalakasvatuses hoitakse kalu suure asustustihedusega basseinides või looduslikes veekogudes sumpades. Kalakasvatuse eripära on, et erinevate kalade tervisest, vajadustest ja loomusest teatakse vähe ning pidevalt võetakse kasutusele uusi liike ja hübriide. Pea kõik neist liikidest on sisuliselt metsikud, kuna pidamine on kestnud nii lühikest aega. Lisaks peetakse kasvatustes rändliike, nagu lõhed ja forellid, kes on kohastunud eri eluetappidel läbima pikki vahemaid.

Teine kalakasvatuse eripära on esmapilgul ilmselge asjaolu – kalade elukeskkonnaks on vesi. Veekeskkonnas levivad haigusetekitajad aga palju lihtsamalt kui õhus ja tiheda asustusega kalakasvatuses levivad patogeenid ühelt kalalt teisele väga kiiresti. Seoses sellega on kalakasvatusele iseloomulik väga kõrge suremus. „Kalade tervishoiu käsiraamatu“ järgi on põhjuseks „ebaloomulikest tingimustest tingitud parasitaarhaigused, patogeensed bakterid, kumuleeruvad toksiinid (nt raskemetallid), söödast tingitud puudushaigused, stressirohke kasvukeskkond“.

Kalakasvatus ei vähenda püüki loodusest

Rahvusvahelises meedias on kalakasvatajad maalinud pildi vajalikust ja keskkonda säästvast ettevõtmisest, mis aitab tagada toiduvarud kasvava rahvastikuga maailmas, kus looduslikud kalavarud on otsa lõppemas. Tegelikult läheb erinevatel andmetel kolmandik kuni pool üleilmsest tööstuspüügist farmiloomade, sealhulgas kasvanduskalade toiduks. Söödaks tehakse suur hulk erinevaid väiksemaid kalu, kellest osasid tarbivad inimesed ka otse, näiteks kilud, räimed ja anšoovised, heeringad, makrellid, sardiinid jpt. Kalajahu ja -õli sisaldavate söödagraanulitega toidetakse lihatoidulisi kalu, muuhulgas ka Eestis kasvatatavaid forelle ja angerjaid. 1 kg lõhe-, forelli- või tursaliha saamiseks kulub eri andmetel 2–5 kg loodusest püütud kala, 1 kg tuunikalaliha saamiseks lausa 10–20 kg. Väide, nagu kalakasvatus vähendaks kalapüügimahte, on seega eksitav. Vähehaaval on hakatud loomse valgu osakaalu söödas ka vähendama, aga seda seostatakse lihatoiduliste kalade immuunsuse ja paljunemisvõime nõrgenemisega. Lihatoidulised kalad, nagu lõhed, forellid, kohad ja ahvenad, ei suuda suures koguses taimset valku omastada ja sestap ei tule kalajahust loobumine söödas kõne alla.

Tulevik näitab, kas taimtoidulised lõhed, vikerforellid, kohad ja ahvenad saavad reaalsuseks, praegu on see väheusutav.

Priit Päkk “Kalade tervishoiu käsiraamat”

Kalakasvatus ohustab keskkonda ja kohalikku loomastikku

Kalakasvandused mõjuvad negatiivselt ümbritsevale keskkonnale: kontsentreeritud väljaheited, eluskoest toituvad meretäid ja muud patogeenid, tehistingimustes jõudsalt levivad bakteriaalsed infektsioonid jõuavad edasi loodusringlusesse. Toitainete kuhjumine võib viia looduslike veekogude eutrofeerumiseni. Antibiootikumide ja sulfoonamiinide kasutamine söödalisana on üldlevinud ning lisaks neile ohustab teisi veeorganisme ka uinutite ja desinfitseerimisvahendite vees levimine. Selle tulemusel võivad veeorganismid, sealhulgas vees esinevad patogeenid, muutuda ravimiresistentseks. Nii ohustab kalakasvatus pikas plaanis ka maapealsete olendite, sh inimeste tervist.

Kui kalu hoitakse looduslikes veekogudes, on probleemiks kasvandustest välja pääsevad kalad. Kontsentreeritult peetud kalade lihased pole liikumisega harjunud ja nad pole kunagi õppinud ise süüa hankima. Vabaks pääsenud kasvanduskalade kõhust on leitud mittesöödavaid esemeid, mis on neile ilmselt söödagraanuleid meenutanud. Need kalad, kellel õnnestub looduses ellu jääda ja järglasi saada, nõrgestavad liigi geneetilist koosseisu ja paljunemisvõimet, ohustades looduslike populatsioonide püsimajäämist. Kalakasvatus hävitab ka metsikuid linde ja imetajaid, sest seadus lubab tappa toodangut ohustavad loomad. Nii tehakse lõpp paljudele hüljestele, saarmastele ja lindudele, kes satuvad toidujahil kasvanduste lähedale.

Norra on Euroopa suurim kalakasvataja. Peamiseks kasvatatavaks liigiks on lõhe.

Kalade vajadusi ja eripärasid ei tunta

Paljude kasvatatavate kalaliikide ja nende eripärade kohta on saadaval väga vähe infot, ning uusi liike hakatakse kasvatama ilma et nende vajadusi teataks, kaugel siis sellest, et arvesse võetaks. Ka Euroopa Toiduohutusameti loomatervishoiu ja loomade heaolu komisjoni (AHAW) arvamusel jääb vajaka teadmisi eri liiki kalade, isegi tööstuses populaarsete lõhede ja forellide sobivusest eluks tehistingimustes; erinevatest heaolunäitajatest, vajalikest vaktsiinidest ja ravimitest, endeemilistest haigustest, neurobioloogiast, stressi füsioloogiast, maksimaalsest pidamistihedusest, geneetikast, vajadustest transpordil, uimastamisel ja tapmisel. Piisava teabe puudumine muudab problemaatiliseks ka erinevate sertifikaatide (BAP, RSPCA, ASC) usaldusväärsuse, kui küsimus puudutab kalade heaolu.

Seadus käsitleb kalu justkui ühe liigina, ehkki eri liikide ökoloogilised ja evolutsioonilised kohastumused pole samasugused. See viib tõsiste heaoluprobleemideni. Näiteks angerjad, kes on kohastunud veetma aega veest väljas, surevad õhu kätte jättes forellidest kordades aeglasemalt. Samuti vajavad angerjad elektrilise uimastamise olukorras teadvuse kaoks oluliselt kõrgemat elektrilaengut.

Kalakasvatustes puuduvad heaolunõuded

“Intensiivse kasvatamise tingimustes mõjutavad kalu pidevalt tihedast asustusest ja ebasoodsatest keskkonnateguritest tekkinud stress ning selle ja haigustekitajate põhjustatud terviseprobleemid. Kuigi head tava järgiv kalade kasvatamine võiks aidata stressi teket vähendada, on kalade tiheda asustuse, sorteerimise, transpordi ja vaktsineerimise tõttu selle negatiivne mõju alati olemas ja suurem kui looduslikus veekogus.” Priit Päkk Kalade tervishoiu käsiraamat”

Kõrge suremus, suur pidamistihedus, tapmiseelne näljutamine liha puhastamiseks, liigiomaste vajaduste rahuldamata jätmine, elustransport, ebapiisav veterinaarne abi, kõikuv vee kvaliteet, õhus käitlemine, parasiidid, piinarikkad paljundamisprotseduurid nagu marja väljapigistamine emaskalast, ning ebahumaanne tapmine on ainult mõned probleemid, mis kalakasvatusega kaasnevad. Kalu eemaldatakse veest eri protseduuride jaoks, nagu paljundamine, vaktsineerimine, ravimite manustamine, desinfitseerimine, tapmine ning teatud vanusesse jõudes uude basseini toimetamine. Kalu sunnitakse elama ebaloomulikus keskkonnas ning nende elutsükkel kestab võrreldes paljude teiste farmiloomadega oluliselt kauem: näiteks broilerkanad tapetakse 5–8 nädala vanuselt, karpkalad alles 12–14-kuuselt ja forellid 9–18-kuuselt.

Kalade liigispetsiifiliste pidamistingimuste ja tapmisviiside kohta puuduvad üle-euroopalised eeskirjad. Euroopa Komisjoni survestati aastaid, et vastu võetaks nõuded kasvanduskalade tapmiseks. Komisjoni 2018. aasta sellesisuline raport lõpeb tõdemusega, et nõudeid ei määrata ja seaduslik regulatsioon jääb ka edaspidi liikmesriikide tasemele, kus selle põhjalikkus on väga kõikuv.

Kõige levinum kalaliik kasvatustes on karpkala.

Transport põhjustab kaladele tugevat stressi

Kalamarja, -maime ja noorkalu transporditakse haudejaamadest kasvatustesse ning realiseerimiskaalu saavutanud kalu tapale. Heaolu halvenemist ja stressi põhjustavad kalade transportimisel mitu asjaolu, nende hulgas asustustiheduse muutumine, õhus käitlemine, muutused veevoolus, müra ja vibratsioonid ning vee kehv kvaliteet. Transpordiprotsess ise võib kalades tekitada tugevat hirmu ja stressi, sest selle juurde käib kas veest eemaldamine või imuriga transpordipaaki toimetamine. Kui kalad on stressis, kiireneb nende ainevahetus ja nad hakkavad eritama rohkem lima. Selle tagajärjel suureneb süsihappegaasi ja ammoniaagi tase vees, mis suletud süsteemis viib vee kvaliteedi järsu halvenemiseni ja on eriti ohtlik pikemal transpordil.

Kalad tapetakse piinarikkalt

Euroopa Toiduohutusameti loomatervishoiu ja loomade heaolu komisjoni (AHAW) arvamusel ja Maailma Loomatervise Organisatsiooni (OIE, millega on liitunud ka Euroopa Liidu liikmesriigid) eeskirjade kohaselt tuleks kasvanduskalad enne tapmist uimastada, et vältida kannatusterohket surma. Õhu kätte lämbuma jätmine, jäälepanek ja süsihappegaasiga uimastamine enne veretustamist valmistavad mõlema ühenduse teadlaste hinnangul kaladele kannatusi ja nende kasutamist peaks vältima. Need on aga kolm kõige levinumat kasvanduskalade tapmisviisi Euroopas, sealhulgas ka Eestis, ja mujal maailmas.

Seda, kas tapmismeetod valmistab loomale kannatusi, hinnatakse looma käitumisreaktsioonide ning biokeemiliste näitajate põhjal. Lõhed näiteks reageerivad süsihappegaasile enne narkoosi jäämist ägedate põgenemisliigutustega, mistõttu seda ei peeta sobivaks tapmisviisiks. Pole tõestatud, et süsihappegaas vaigistaks valu või viiks teadvuse kaoni. See, et kala ei liigu, ei tähenda, et ta pole teadvuse juures. Sama probleem tekib ka õhu käes lämmatamise ja jäälepaneku korral, mille käigus kalad surevad aeglaselt ja piinarikkalt.

Kalad on tundlikud, keerukad ja mitmekesised loomad, kelle eripärasid teadlased alles õpivad tundma. Kasvandustes puuduvad nende kohtlemisele igasugused eeskirjad. Pole heaolunõudeid, olgugi et uuemad uuringud on näidanud, et pidamis- ja tapmisviisid valmistavad kaladele tõsist stressi ja kannatusi. Kõrget suremust peetakse normaalseks ehkki see on selge märk, et loomade elutingimused on allapoole igasugust arvestust. Miks on see lubatud? Ehkki teadus näitab, et kalad tunnevad valu ja on keerukate vajadustega olendid, pole see arusaam inimesteni jõudnud: seni kuni puudub avalik huvi, võib jätkuda business as usual.

Allikad: