Ametlik arvestus sellest, kui palju kalu aastas püütakse, puudub. Kalade ja teiste mereloomade saaki ei mõõdeta reeglina loomade hulgas. Seda mõõdetakse tonnides. ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) statistikast tehtud hinnangul püütakse loodusest 0,97–2,7 triljonit kala aastas. Eesti kutselise kalatööstuse püügimaht 2017. aastal oli 82 000 tonni, harrastuskalurid püüdsid kokku suisa 273 000 tonni. Kalad on arvuliselt kõige ekspluateeritumad loomad, kelle madal moraalne staatus väljendub lisaks püügihulkadele hoolimatuses, millest kõneleb nende taandamine kaaluühikuteks.
Kalapüügil on negatiivsed tagajärjed kõigile mereolenditele
Sissejuhatuses välja toodud astronoomiline number ei sisalda kaaspüüki ega tagasiheidet, mis kõigi püügiviisidega kaasneb. Aastas heidetakse surnult või surevana merre tagasi miljoneid tonne soovimatult võrku sattunud või lubatud püügimäära ületavaid kalu, merelinde ja -imetajaid. Eestis läbi viidud prooviuuring näitas, et aastas hukkub kalapüünistes ligikaudu 2000–5000 veelindu. Kui kaaspüügiks pidada kõiki olendeid, kes on võrku sattunud mittesihilikult, ilma et nende varude üle peetaks arvet, ulatub selle osakaal neljakümne protsendini üleilmsest kalasaagist.
Arvestusest jääb välja laialdaselt toimuv reguleerimata ebaseaduslik püük, millest jagu saamiseks napib paljudel valitsustel kas siis jõudu või pealehakkamist. Näiteks Soome lahe lõhede kehva seisundi peamiseks süüks peab Rahvusvaheline Mereuurimisnõukogu ehk ICES röövpüüki Eesti kudejõgedes, olles rõhutanud vajadust rakendada spetsiaalseid meetmeid Eesti jõgedes lõhe loodusliku sigimise tagamiseks. Veel üheks probleemiks on kummituspüük, mille all mõeldakse kaotatud või omanikuta püügivahendeid, mis veeolendeid – kalu, imetajaid ja linde – edasi tapavad. ÜRO Keskkonnaprogrammi 2009. aasta uuringu järgi satub Euroopas igal aastal merre 640 000 tonni sünteetilisest kiust triiv- ja põhjavõrke, mis jäävad sinna kuudeks kuni aastateks. Võrkudesse takerduvad veeolendid, meelitades kerge saagina ligi järgmisi, kuni võrk doominoefekti saatel elusate ja surnute raskusel põhja vajub.
Omanikuta püügivahendite probleemiga on Eesti veekogudes tegeletud aastaid ja näiteks Peipsi järvel korraldatakse koristustalguid omanikuta püügivahendite eemaldamiseks. 2018. aasta esimesel poolaastal toimunud talgul toodi Peipsi järvest välja 624 peremeheta nakkevõrku arvatava kogupikkusega 43,6 km, 2019. aasta suvel toimunud talgul 663 nakkevõrku arvatava kogupikkusega 46,4 km.
Londoni Zooloogiaseltsi ja WWFi hiljutine uuring leidis, et 1970. aastaga võrreldes on maailmamere kalapopulatsioonid vähenenud peaaegu poole võrra. Populaarsemate sihtliikide, nagu tuunikalade, makrellide ja pelamiidide arvukus on vähenenud lausa 75%.
Loodussäästliku sertifikaadi taga võib olla rohepesu
Varude järsk langus ja mure tuleviku pärast on hoogu andnud mitmetele vabaühendustele, mis võitlevad vete jätkusuutliku majandamise eest. Lisaks on välja töötatud vabatahtlikud sertifitseerimisprogrammid, mis peaksid tõendama kala ja teiste mereolendite jätkusuutlikku püüki. Tuntuim neist on MSC (Marine Stewardship Council), mis on andnud heakskiidutempli umbes 10%-le üleilmsest meresaagist. Mitmed keskkonnaorganisatsioonid on MSC-d aga rohepesus süüdistanud, tuues põhjuseks lõdvad, tõlgendamisruumi jätvalt sõnastatud nõuded, ökosüsteeme laastavate püügiviiside lubamise ja suutmatuse tagada kalapopulatsioonide säilimist. MSC sertifitseerimisprotsessi uurinud teadlane Jennifer Jacquet on öelnud: „Kui tarbijad nõuavad jätkusuutlikult püütud kala, võib seda pakkuda kahel moel: kalapüüki võib muuta jätkusuutlikumaks või jätkusuutlikkuse definitsiooni lahjendada, kuni see muutub tähendusetuks – MSC sertifitseerimisel on selle definitsiooni korduvalt lahjendatud.“
Regulatsioone luuakse, aga ei täideta
2014. aastal uuendati Euroopa Liidu ühist kalanduspoliitikat sihiga ülekalastamisele lõpp teha. Selle raames võeti vastu ka tagasiheitekeeld (lossimiskohustus), mida hakati Läänemeres rakendama 2015. aastal. Raportid näitavad aga, et tagasiheide jätkub endisel tasemel ning enamik riike ei ole suutnud reforme rakendada. Ookeanikaitseühingu Oceana tellitud mastaapne uuring näitas, et 64% Euroopa kalavarudest kannatavad ikka ülekalastamise all ja 84% varudest on vähenenud ohtliku tasemeni. Vaid 12% varudest olid piisavalt suured vastamaks ELi uue kalanduspoliitika nõuetele.
Sisuliselt kõik püügiviisid valmistavad kaladele tõsiseid kannatusi.
Kaladest räägitakse kui varudest, mitte kui elusolenditest
Ehkki lahendused ülepüügile, kaaspüügile, tagasiheitele, ebaseaduslikule püügile ja kummituspüügile pole kaugeltki veel käeulatuses, teadvustatakse kõiki neid tõsiste probleemidena, luues eeskirju nende mõju vähendamiseks. Seaduslikku käsitelu ootab veel aga tõik, et sisuliselt kõik püügiviisid valmistavad kaladele tõsiseid kannatusi. Kaladest räägitakse vaid kui populatsioonidest ja varudest, mitte kui valu ja kannatuste eest kaitset vajavatest elusolenditest. Seda võib seletada meie väheste teadmistega kalade loomusest ning oma aja ära elanud eelarvamustega nende valutundmise võime ja intelligentsuse kohta. Alles hiljaaegu on teadlased hakanud kalu uurima huvist kalade endi, mitte nende kasutusvõimaluste vastu. Nad on jõudnud järeldusele, et kalade sotsiaalne käitumine, kognitiivsed võimed, närvisüsteem ja tundeelu on võrreldavad imetajate omadega.
Piinarikkad püügiviisid pole kooskõlas teadusleidudega
Ehkki rahvusvaheline teadusringkond on pärast mitmekülgseid uuringuid jõudnud arusaamale, et kalad tunnevad valu, pole see mõjutanud viise, kuidas kalu on lubatud tööstuslikul ja üksikisiku tasandil kohelda. Kui kõrvale jätta kalavarude elujõulisuse tagamine, võib kaladega ümber käia oma suva järgi. Levinumad kalapüügiviisid valmistavad aga kaladele tõsiseid kannatusi.
Traalpüük, nüüdisajal levinuim tööstuslik püügiviis, kujutab endast ühe või kahe laeva pärasse kinnitatud võrku, mis mööda merd lohisedes neelab endasse kõik ettejääva. Ühe traalimise saak võib ulatuda kümnetesse tonnidesse. Täispuugitud püünises on kaladel oht lämbuda või teiste vahele litsuda, võrgust tekib uime- ja lõpusevigastusi. Mitmeid tunde kesta võiv püük lõpeb võrgu ülesvinnamisega, mille käigus osad kaladest dekompressiooni või ujupõie ja teiste siseelundite lõhkemise tagajärjel surevad. Eestis on Läänemere traalpüük kõige suurema osakaaluga püügiviis. Aastal 2017 püüdsid Läänemere traalid kokku 53 634 tonni, millest kilu moodustas 26 545 tonni ja räime 26 780 tonni.
Põhjatraalimine on vahest kõige laastavam kalapüügiviis, mis niidab teelt kõik: igas vanuses ja suuruses kalad, meretaimed, kudemispaigad, troopilisemates paikades ka korallid, käsnad, kilpkonnad, krabid, haid, delfiinid – kõik. TEDi auhinna võitja ja tunnustatud Ameerika okeanograaf Sylvia Earle on öelnud, et traaliga kala püüda on umbes sama hea kui buldooseriga koolibrit tappa. Eesti kalalaevastik teeb põhjatraaliga kaugpüüki Kirde- ja Loode-Atlandil. 2017. aastal püüti 15 000 tonni erinevaid süvaliike, nagu süvalest, meriahven ja tursk, samuti krevetti.
Noodapüügi käigus lastakse suur, kuni kilomeetrilaiune võrk kalaparve ümber ja tõmmatakse siis otsapidi kokku, nii et kalad jäävad nooda sisse lõksu. Üha lähemale liikuvad võrguseinad suruvad kalad tihedalt kokku ning ruumipuuduse ja paanilise põgenemisreaktsiooni käigus võib lisaks stressile tekkida ka kehalisi vigastusi.
Veel üks levinud püügivahend on jadaõng: püünis, mis koosneb õngeliinist ja sellele kinnitatud sadadest kuni tuhandetest õngekonksudest. Üks jada võib olla 50–100 km pikk. Kui tavaline õngepüük ei kesta kala jaoks kaua, siis õngejadapüügis sipleb kala konksu otsas tundide, halvemal juhul päevade kaupa. Sageli kasutatakse elussööta, varem püütud ja veepaakides hoitud väiksemaid kalu, kes torgatakse konksu otsa ja heidetakse põgenemisvõimetuna võõrastesse vetesse röövkala rünnakut ootama – nii püütakse näiteks tuunikala.
Kui püügivahendeid piisava tihedusega ei kontrollita, võivad kalad nakkevõrkudesse tundideks või päevadeks siplema jääda. Lõpused võrku takerdunud, ei saa kalad hingata ja surevad hapnikupuudusesse. Mõrdades ja püünistes võivad kalad samuti pikaks ajaks põgenemisvõimetuna piinlema jääda. Lõksusolek mõjub loomadele ängistavalt, eriti kui lähedal liigub röövloomi, kelle eest nad ei saa põgeneda.
Kalade tapmisele puuduvad heaolunõuded
Kas kujutame ette, et kanu oleks lubatud tappa uputamise teel? Aga neilt täie teadvuse juures sisikond välja rebida? Seaduse järgi on aktsepteeritav, et veest väljapüütud kalu ootab aeglane lämbumine laevatekil või soolikate väljarebimine ilma uimastamiseta. Kuigi loomakaitseseadus näeb ette, et loomi tuleb säästa ebavajalikest kannatustest, puuduvad eeskirjad kalade kohtlemisele. Kalu ei tapeta otsekohe ega lööda isegi oimetuks, ehkki veest eemaldamine ja õhu kätte jätmine tekitab kalades tugeva stressireaktsiooni. Sõltuvalt liigist ja ümbritsevast temperatuurist kaotavad paljud õhu käes teadvuse alles mitme tunni möödudes, elusalt roogitud kalad võivad teadvusele jääda kuni tunniks. Jäälepanek vallandab kalade organismis kortisooli, mis on selge märk stressireaktsioonist. Paljude kalaliikide puhul pikeneb teadvuse kaoks kuluv aeg jääl veelgi: näiteks külma veega harjunud forellid võivad jääl ellu jääda mitmekümneks tunniks. Kalade liikumatus ei tähenda tingimata teadvusetust, sama hästi võib see olla märgiks lihaste halvatusest.
Kalatarbimine on tõusnud. Nüüd on aeg, et tõuseks kalateadlikkus.
Kalatööstusega kaasneb lisaks keskkondlikule jätkusuutmatusele ka hoomamatute kannatuste tekitamine teadvusega elusolenditele – ent on selge, et selle aluseks on nõudlus. Peale mühinal kasvava rahvaarvu surve ajendab püüki tõsiasi, et keskmine inimene tarbib praegu kolm korda, Hiinas koguni viis korda rohkem kala kui 1960ndatel. Kala söödetakse ka miljarditele inimese toiduks peetavatele farmiloomadele. Kolmandik üleilmse tööstuspüügi saagist läheb farmiloomade, sh kasvanduskalade toiduks – tegu on ääretult ebatõhusa ahelaga, milles raisatakse lugematul hulgal väikekalade elusid, seades seeläbi ohtu ka neist kui toiduallikast sõltuvad röövkalad, mereimetajad ja linnud.
Kuid mitte kõik arengud pole nukrad – viimase poolesaja aasta jooksul on inimesed pööranud uue pilgu loomade poole, tundes huvi nende kogemuse vastu ning tunnistades nende õigust elamisväärsele elule. Teadus on näidanud, et kalad, nagu kõik selgroogsed ja paljud selgrootud, on teadvusega olendid, kes kogevad kannatusi. Mida veel vaja, et meie suhtumine – ja viis, kuidas neid olendid kohtleme – muutuks?
Allikad:
- Euroopa Liidu Toiduohutusameti Loomade Tervise ja Heaolu teaduspaneeli (AHAW) arvamus tööstusloomade uimastamis- ja surmamisviisidest
- FAO 2016. aasta raport üleilmse kalatööstuse ja vesiviljeluse seisust
- Allison Moodi hinnangud FAO kalapüügistatistikast lehel Fishcount.org
- Our Fishi raport tagasiheitest Läänemeres
- WWFi raport üleilmsest ülepüügist
- WWFi ja Londoni Zooloogiaseltsi raport olukorrast maailmameres
- Ookeanikaitseühingu Oceana raport ülekalastamisest ELis
- Hawthorne, Mark. “Bleating Hearts”