Nõuded kalade pidamise tingimustele põllumajanduses
Kalade kaitse on reguleeritud nii Euroopa Liidu (EL) kui Eesti tasandil. Üldistatult öeldes on EL nendes õigusaktides, millega kaitstakse põllumajandusloomi laiemalt, tehtud kalade suhtes erandid, mille tõttu on nõuded kalade kaitse suhtes reeglina leebemad võrreldes teiste põllumajandusloomadega. Näiteks Euroopa Liidu põllumajandusloomade direktiivi 98/58/EÜ artikkel 4 näeb EL liikmesriikidele ette kohustuse tagada, et loomi peetakse ja aretatakse tingimustes, mis vastavad direktiivi lisas sätestatud nõuetele, kuid sama artikkel 4 ei kohaldu kaladele, roomajatele ja kahepaiksetele. Põllumajandusdirektiivist kohaldub kaladele sisuliselt ainult artikkel 3, mille järgi “liikmesriigid kehtestavad sätted kindlustamaks, et loomaomanikud või -pidajad võtavad kõik asjakohased meetmed, et tagada nende hoole all olevate loomade heaolu ja seda, et nendele loomadele ei põhjustata tarbetut valu, kannatusi ega vigastusi.”
Tõenäoliselt kõige üksikasjalikumad nõuded kalade heaolu tagamiseks sätestab EL määrus (EÜ) 889/2008, mis näeb ette nõuded mahepõllumajanduslikele vesiviljelusloomade (luu- ja kõhrkalad, molluskid ja koorikloomad) ja merevetikate tootmisele. Muuhulgas näeb määrus kaladele ette liigipõhised nõuded kasvatatavate kalade tihedusele kuupmeetri kohta (määruse lisa XIIIa), vee hapnikusisaldusele jne. Tegemist on samas nõuetega, mis kohalduvad ainult juhul, kui kalasid kasvatatakse tootmaks mahepõllumajanduslike tooteid.
Juhul, kui kala peetakse ja aretatakse sellest toodete valmistamiseks, on tegemist põllumajandusloomaga loomakaitseseaduse § 2 lõike 2 tähenduses. Seega kohalduvad loomakaitseseaduse üldised põllumajandusloomade pidamise nõuded (nt kohustus kontrollida looma tervist ja heaolu vähemalt üks kord päevas, kui tegemist on intensiivse loomapidamisega (loomakaitseseaduse § 3 lõige 32). Kuigi erinevate põllumajandusministri määrustega on sätestatud nõuded nt karusloomade, lammaste ja kitsede, veiste pidamise ja selleks ettenähtud ruumidele või ehitistele, pole vastavat määrust kehtestatud kalade osas. Volitus sellise määruse kehtestamiseks on põllumajandusministril olemas.
Seoses vesiviljelusloomade (luu- ja kõhrkalad, molluskid ja koorikloomad) taudide ennetamise ja tõrjega on EL tasandil direktiivis 2006/88/EÜ kehtestatud napid nõuded sellistele ehitistele, kus vesiviljelusloomi peetakse. Eesti õigusesse on need nõuded üle võetud vastava põllumajandusministri määrusega (https://www.riigiteataja.ee/akt/128062014134). Näiteks viidatud määruse § 2 lõike 1 järgi peab teostama sellise ehitise regulaarset puhastamist ja desinfitseerimist.
Põllumajanduses kasutatavate kalade hukkamine
Kaladele ei kohaldu suurem osa EL määrusest loomade kaitse kohta surmamisel (EÜ) nr 1099/2009. Määrus ei kohaldu ka harrastuskalapüügil kalade tapmisel (määruse artikkel 3 (a) (ii)). Erinevalt teistest põllumajandusloomadest kohaldatakse kalade suhtes üksnes määruse artikli 3 lõiget 1, mille kohaselt “loomi tuleb surmamisel ja sellega seotud toimingutes säästa kõikidest välditavatest valudest, ängist ja kannatustest.” Seega kalade osas ei ole EL-s ettenähtud konkreetseid kohustuslikke või keelatuid tapmisviise. Kalade suhtes erandi põhjendusena on määruse selgituste punktis 11 toodud, et kalad erinevad füsioloogiliselt oluliselt maismaaloomadest ning tehistingimustes kasvatatavate kalade tapmise ja surmamise tingimused on väga erinevad. Samuti seda, et kalade uimastamist on palju vähem uuritud. Sama määruse artikli 27 lg 1 järgi võttis Euroopa Komisjon kohustuse esitada hiljemalt 8.12.2014 Euroopa Parlamendile ja Nõukogule aruande kalade kaitsmiseks võimalike meetmete kohta ja ettepanekutega määrust muuta. Euroopa Komisjon võttis selle aruande vastu alles 2018. aastal, kuid ühtegi muudatusettepanekut kalade kaitse osas määrusele ei teinud. Sellele aruandele on viidatud ka artiklis Loomuse koduleheküljel (https://loomus.ee/kalad/kalakasvatus/). Aruandes on antud kalade heaolu seisukohast hinnang erinevatele uimastamise ja surmamise viisidele.
Kalade transport
Kaladele kohaldub tervikuna EL määrus (EÜ) nr 1/2005 loomade kaitse kohta transpordil Euroopa Liidu siseselt, st EL liikmesriikide vahel. Määruse artikli 1 lg 1 järgi kohaldub see selgroogsete elusloomade vedamisele ning seega ka kaladele, kuigi määrus ise kalasid eraldi ei maini. Muuhulgas näeb määruse artikkel 3 ette vedamise üldtingimused, sh kohustus võtta meetmed teekonna vähendamiseks ja loomade vajaduste rahuldamiseks; et loomad oleksid veoks valmis; veovahendite konstruktsioon, ehitus, korrashoid ja käitus peavad vältima loomade vigastumist ja kannatusi ning tagama nende ohutuse. Samas ei ole määruses nimetatud selliseid meetmeid, mis arvestaks just kalade eripäradega.
Kalakasvatused
EL tasandil kehtivad tervishoiunõuded vesiviljeluses ja reeglid veeloomade taudide ennetamise ja tõrje kohta, mis on ette nähtud direktiivis 2006/88/EÜ. Vastavad reeglid on üle võetud ka Eesti õigusesse põllumajandusministri määrusega (https://www.riigiteataja.ee/akt/106122017020). Nende reeglite eesmärk on eelkõige kaitsta vesiviljelust kui majandusharu, kuid üksikud reeglid aitavad kaudselt kaitsta ka kalade heaolu. Näiteks „vesiviljeluslooma veo kestel võib vett vahetada üksnes kohas ja viisil, mis ei ohusta veetava vesiviljeluslooma ning veevahetuskohas või sihtkohas asuva veelooma tervislikku seisundit (viidatud määruse § 9 lõige 2).
Kui kalasid kasvatatakse turuleviimise (st müügiks pakkumine või vedu) eesmärgil, peab selleks taotlema tegevusluba Toidu- ja Veterinaarametilt (loomatauditõrje seaduse (LTTS) § 191lõige 3). Tegevusloa taotlemisel esitatavad andmed (nt ruumide, vee ja kanalisatsioonivõrkude plaan) ei seondu otseselt kalade heaoluga. Näiteks puudub nõue esitada andmed kavandatava tapmisviisi kohta. Lisaks on just veeloomade pidamise puhul lubatud tegevusloa taotlemisel mitte esitada veovahendite ja ruumide puhastamis- ja desinfitseerimisplaani (LTTS § 192 lõige 3).
Juhul, kui kalakasvatuse toodangu juurdekasv on rohkem kui üks tonn aastas, tuleb sellele taotleda veeluba (veeseaduse§ 187 p 15). Kui soovitakse taotleda sellise intensiivkalakasvatuse rajamist, mis kasutab vähemalt 200 tonni sööta kasutava, tuleb sellele teha eelnev keskkonnamõju eelhinnang (Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määrus nr 224 “Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu” § 9 p 10), millest omakorda selgub, kas on vaja läbi viia kalakasvatusega kaasneva keskkonnamõju hindamine.
Kui kalakasvatust soovitakse rajada avalikus veekogus (nt Läänemeres) ja rajatavad ehitised pole kaldaga ühendatud, tuleb selleks taotleda hoonestusluba (veeseaduse § 217 lg 1). Hetkel taotleb hoonestusluba kalakasvatuseks mitu ettevõtet, sh Avamere Kalakasvatus OÜ (https://www.toostusuudised.ee/borsiuudised/2019/01/25/prfoods-rajab-paldiskisse-kalakasvatuse).
Akvaariumikalad
Kui kala peetakse lemmikloomana, tuleb järgida lemmikloomade pidamise nõuete määruse (https://www.riigiteataja.ee/akt/13199887) § 25 sätestatud tingimusi akvaariumikaladele. Need nõuded on Loomus varasemalt kodulehel avaldanud (https://loomus.ee/kalad/markasid-akvaariumit-7-punkti-millele-kalade-pidamisel-tahelepanu-poorata/). Lisaks sätestab loomakaitseseaduse § 27 lõige 2, et tehistingimustes kasvatatud kalu ja loomadega kaupleva isiku loomi võib avalikult näidata ärilisel eesmärgil, kui on tagatud loomade heaolu ja on täidetud nende pidamise nõuded. Eelnimetatud tingimustel võib akvaariumikalu demonstreerida ka ruumide sisekujunduses.
Kalapüük
Teatud määral kaitseb kalasid kalapüügiseaduses sätestatud keeld püüda kala viisil, mis põhjustab kalade asjatu hukkumise ja kalavarude kahjustamise, nagu näiteks püük elektriga, mürk- ja narkootilise ainega, tulirelvaga ning lõhkelaenguga (kalapüügiseaduse § 10 lõige 5). Püütud kala tapmine on loomakaitseseaduse järgi looma lubatud hukkamine (loomakaitseseaduse § 10 lõige 1 p 7) ning seega põhimõtteliselt välistatud looma suhtes lubamatu teo (loomakaitseseaduse § 4 lõige 1) alt.