TOBIAS LEENAERT
Küsimus: kas arvad, et peaks olema lubatud loomade tapmine naudingu saamiseks?
Kui kuulud enamuse hulka, on sinu vastus: “Ei, muidugi mitte. Naudingu saamiseks mitte.” Naudingu all pead silmas härjavõitlusi, trofeejahti, barbaarseid traditsioone teistes riikides.
Kui ma ütlen sulle, et oled siis tõenäoliselt ka loomade tapmise vastu toiduks, tunned endas tekkimas teatud sorti vastuseisu. Võimalik, et tajud sisselülituvaid kaitsemehhanisme. Ehk on sul tekkimas mõtteid ka selle teksti kirjutaja kohta. Siiski loodan, et sa jätkad lugemist.
Toit, ütled sa, ei ole lihtsalt naudinguks. Toit on vajadus.
Jah, kahtlemata on toit vajalik. Kuid liha mitte. Nii teadusuuringud kui miljonite taimetoitlaste kogemus üle kogu maailma on tõestanud, et Homo sapiens ei vaja liha ega teisi loomset päritolu produkte. Kes ikka veel usub, et loomsed tooted on tervisele vajalikud, töötab kas lihasektoris või vajab hädasti kõrvapuhastust.
Üks põhjustest, miks ühiskond mõistab üldjuhul hukka loomade tapmise härjavõistlustes või trofeejahtidel, on arvatavasti seotud tõsiasjaga, et sellistest tegevustest võtavad osa vaid vähesed. Loomade toiduks tapmises osaleb aga suur osa ühiskonnast. See, kas härjavõistlused on moraalse hukkamõistu all, ei mõjuta meid, sest see ei puuduta meid otseselt. Teisisõnu on meil nende vastu lihtne olla. Kuid liha sööb enamik meist iga päev – kaalul on meie õhtusöök.
Sinu steik, sinu grill-ribid, sinu kiievi kotlet, sinu praevorstid… kaalul on su õhtusöök. Su harjumused segavad sind selgelt mõtlemast. Kui ratsionaalselt ja objektiivselt sa seda kõike ka ei vaagi, joovastab su armastus liha vastu sinu arutlusvõimet. Nagu ütles kunagi üks mu professor: “Kiire viis ajada inimesed maruvihaseks ja võimetuks ratsionaalselt mõtlema, on hakata nendega rääkima nende lihasöömisharjumusest.”
Võib-olla see sinu puhul nii ei ole. Aga ikkagi.
Võib-olla ütled, et loomade tapmine on normaalne, sest loomad tapavad üksteist ka looduses (nagu oleks meie valikud sama piiratud nagu neil).
Võib-olla ütled, et oleme alati loomi söönud (nagu see oleks moraalne argument).
Võib-olla arvad, et loomi võib tappa, kuna neil ei ole arusaamist omaenda identiteedist ega tulevikust (nagu oleks need kõigil inimestel).
Võib-olla vaidled, et paljud inimesed kaotaksid töö, kui me kõik lihasöömise lõpetaksime (nagu teeksime kõiki otsuseid majanduslikult lähtudes).
Võib-olla usud, et peaksime esmajoones võitlema inimkannatustega (nagu liha mittesöömine vähendaks sinu kaastunnet teiste inimeste vastu).
Võib-olla sööd ainult “humaansel viisil tapetud liha” (nagu selline asi eksisteeriks).
Võib-olla ütled, et keegi ei saa sulle dikteerida, mida sa sööd (nagu ei mõjutaks seda su perekond, su kultuur, su korterikaaslased, reklaamid ega allahinnatud tooted sinu kodukaupluses).
Elu esimeses pooles armastasin liha ja sõin seda palju. Oma kogemuse põhjal tean, et lihast loobumine on raske paljudele, eriti meestele. Kuid usun, et ühiskonnana oleme ses suunas liikumas. Meie eetilised tõekspidamised arenevad. Tegime eile asju, mida täna enam heaks ei kiida. Täna peame ülal praktikaid, millele vaadatakse homme halvustavalt. Nii läheb loomade tapmisega toiduks. Kuni tuleb päev, mil psühholoogid ja sotsioloogid üritavad pikkades aruteludes selgitada, kuidas suutsime kunagi teha loomadele seda, mida teeme täna. Maitsenaudingu saamiseks. Nad imestavad, kuidas võisid sündsad, kognitiivselt ja moraalselt võimekad inimesed, kelle soov oli maailma parandada ja valida ja teha head – ning kes tihti seda ka tegid – lihtsalt ignoreerida, mis on nende õhtusöögitaldrikul ning kuidas ta sinna jõudis.
Selleks, et saaksime liha edasi süüa, keeldume mõtlemast sügavalt järgi, mis on meie õhtusöök. Väldime vastasseisu ning kindlustame, et seos liha ja selleks oleva looma vahel oleks võimalikult ebamäärane. Ma teen sulle väljakutse hakata loomi tõsiselt võtma, hakata loomi nägema ühena meie ühiskonna paljudest rõhutud gruppidest. 65 miljardit ohvrit aastas (meres elavad loomad välja arvatud) teeb sellest suure grupi, mis väärib meie tähelepanu ning meie kaastunnet.
Teen sulle väljakutse hakata tõsiselt mõtlema meie suhtele põllumajandusloomadega, samamoodi nagu mõtled teistele tähtsatele asjadele – oma pea, mitte oma kõhuga.
TEKSTI AUTOR on Tobias Leenaert, Belgia organisatsiooni EVA (Ethical Vegetarian Alternative) asutaja ja avalik kõneleja. 2005. aastal sai EVAst maailma esimene veganlust propageeriv ühing, kes pälvis valitsuse struktuuritoetuse. EVA töö tulemusel kehtestas Genti linn 2009. aastal ametlikult iganädalase taimetoidupäeva. Tobias lahkus hiljuti EVAst, et töötada oma peatselt ilmuva raamatu kallal. “How to veganize the world in 30 years” keskendub vegan-sõnumi edastamise strateegiatele ja kommunikatsioonile. Raamatukirjutamise kõrvalt konsulteerib Tobias erinevaid organisatsioone ja ettevõtteid ning peab ettekandeid üle Euroopa.
Tobiase blogi: http://
Facebookis: Vegan strategist
Tobias juhib vestlusringi Tallinnas Taimetoidumessil Tornimäe kohvikus Mamo 1. novembril kell 15.00.
Originaaltekst: Steakholders
Tõlge: Lea Soorsk