Selle asemel et soosida stagneerunud põllumajandusharu nagu seakasvatus, peaks riik vaatama tulevikku ja toetama taimseid valikuid.

Leiame Loomuses, et maksumaksja rahaga ei ole mõistlik ega eetiline toetada loomade suhtes julmi ja keskkonnakahjulikke tegevusi. Tegemist on põhimõttelise küsimusega, kuhu riik maksumaksja raha suunab. Sealiha söömisest loobumine ei tähenda nälga, vaid vastupidi – tegemist oleks nii tervist kui ka keskkonda hoidva valikuga.

Tervise arengu instituut soovitab Eesti inimestel süüa vähem sea- ja veiseliha. Liiatigi on lihale alternatiivsete taimsete toodete turg näidanud juba aastaid suurt tõusutrendi. Eestil on palju eeliseid erinevate alternatiivide tootmiseks, kasutades selleks näiteks kaera või kaunvilju. Samal ajal näeme ka, et loomatööstus pole ilma tohutute suuremahuliste toetusteta jätkusuutlik. Ettevõtjatele suunatav abi peab lähtuma mitte ainult majanduslikest ja ühiskondlikest vaid ka  keskkonna- ja terviseaspektidest.

“Maailma Looduse Fondi andmetel väheneks eestimaalaste toidust tekitatav süsiniku jalajälg kolm korda kui kõik toituksid täistaimselt. Samuti õnnestuks seeläbi vähendada enneaegseid surmasid ligi 25%,” viitab tervise- ja toitumisnõustajana praktiseeriv Eliis Salm. “Kahjuks näen oma  töös tihti eelarvamust taimse toitumise suhtes ning veendumust, et just liha on oluline toitainete allikas. WHO on aga juba 2015. aastal tunnistanud liha vähkipõhjustavaks. Julgustan kõiki igal võimalusel valima tervisliku taimse toidu, sest see on sobilik igas eas inimesele, vähendab elustiilihaiguste riski ja lisaks on sel keskkonnahoidmises väga oluline koht.”

Leiame, et riik on jätnud loomakasvatust abistades enda põhiidee läbi mõtlemata – ei arvesta sotsiaalmajanduslikke aspekte ega lihatööstuse mõju kliimale ja keskkonnale. Nii seakasvatuse kui ka laiemalt loomi kasutatava tööstuse pidev doteerimine ei ole tulevikku vaatav ega jätkusuutlik. Samuti ei toeta see hoolivama ühiskonna loomist. Olukorras, kus taimne toit on igas eas inimesele sobiv ja aitab säilitada hävima kippuvat keskkonda, pole põhjust ka veganpaanikat õhutada.

Maaeluminister Urmas Kruuse sõnul on tarbija järjest nõudlikum ning keskkonnateadlikum. Kruuse kinnitusel läheb tarbijale ka üha rohkem korda, kus toit on toodetud. Tallinna Tehnikaülikoolis turunduse ja tarbijakäitumise õppejõu ja keskkonnateadlikkuse koordinaatorina töötav Salm lisab, et peale on kasvamas ostujõuline põlvkond, keda huvitab lisaks toidu päritolule ka selle tootmise viis ning tervislikkus. “Üliõpilased on väga keskkonnateadlikud ning soovivad teha vastutustundlikumaid valikuid oma igapäevaelus nii koolis, tööl kui kodus.”

Selles valguses jääb meile selgusetuks, miks ei toeta riik taimsete toodete tootjaid ega valmistajaid.

Eesti seakasvatajad pöördusid 22. veebruaril ühiselt valitsuse poole, öeldes, et ilma riigi abita nad enam hakkama ei saa. Minimaalne abivajadus, mille seakasvatajad välja tõid, oli 6 miljonit eurot. Samas märkisid nad, et sõltuvalt kriisi edasisest kulust võib abivajadus ulatuda ka 12 miljoni euroni.