Loomade jaoks võib inimestepoolne seksuaalne tegevus olla väga ohtlik.
Aastal 2001 uurisid Edinburghi ülikooli teadlased vigastatud lemmikloomi, kelle puhul oli kahtlus, et nende vigastused ei olnud juhuslikud. 6% juhtudel 448st oli tegu seksuaalset laadi vigastusega, millest osad olid isegi surmavad. Väga tavaline oli sisemine verejooks. Teadlased tõdesid samas, et loomade puhul on vaimseid kannatusi väga keeruline tuvastada ja mõõta.1
Eestis on seksuaalaktid loomadega määratud seksuaalsuunitluse muude täpsustatud häirete alla.2 Psühhiaatrite sõnul on aga seksuaalne kontakt loomadega väga harva iseenesest patsiendile kliiniliselt oluline probleem, vaid toob endaga kaasa probleeme eetika, moraali, loomakaitse ja seadusega.
Zoofiilia võib peegeldada lapsepõlve eksperimenteerimisi, seksuaalset vägivalda või võimetust muid seksuaalseid kontakte luua. Väga harva esineb juhuseid, kus eelistatakse ainult loomade lähedust. Tihti iseloomustab zoofiiliaga tegelenud inimesi üksildus ja isoleeritus. Kahjuks on zoofiilia ravivõimalused väga alauuritud. Zoofiilsed patsiendid võivad arvata, et neid kiusatakse taga ja kinnitada, et nad ei tee kellelegi halba. On välja pakutud, et selliseid inimesi võiks aidata teraapiad, kus tegeletakse nende enesekindluse tõstmise ja suhtlemisoskuse lihvimisega.3
Samas võib zoofiilia ka inimestele ohtlik olla, sest loomad levitavad inimestele zoonootilisi haigusi. Maailmas on teada palju juhtumeid, kus inimesed on just seksuaalse läbikäimise teel nakatunud leptospiroosi, ehhinokokkoosi või marutaudiga.4
- H.M.Munro, M.V.Thrusfield (2001). “‘Battered pets’: sexual abuse”. Journal of Small Animal Practice
- Käitumis- ja impulsihäired (F63-F69)
- Dean B. Burks (2020) “Bestiality: causes, symptoms and treatment”. VirtualPsychCentre
- A health article on bestiality and the transmission of zoonotic diseases to humans as well as their side effects (Public Health Nigeria, 2019)