Kirjutanud: Eleri Lopp, Eesti Suurkiskjad MTÜ
Eesti Jahimeeste Selts vahendas valeinfot. Valeinfot levitasid ka mitmed meediaväljaanded. Üks näide on siin.
Kõigepealt on vale, justkui on viimaste andmete kohaselt Rootsis 460 hunti. Tegelikult elab seal kuni 400, sest 6 hundikarja kütiti talvel ära, kuid seda ei võetud hundiarvukuse arvutamisel arvesse. Rootsis hinnatakse arvukust perioodil 1. oktoober kuni 31. märts. Seega isegi kui 6 karja talvel maha lastakse ja nende jäljed loendatakse, siis neid arvestusest maha ei võeta.
Teine Eesti Jahimeeste Seltsi poolt levitatud valeinfo on justkui oleks avalik arvamus Rootsis hundi vastu. Tegelikult näitavad mitmed aastatel 2018. ja 2021. Rootsis tehtud uuringud ja küsitlused (1), et inimesed toetavad ülekaalukalt hunti ning küsitletute suhtumine hunti on positiivne.
Rootsis korrutatakse iga teadaolev pesakond numbriga 10. Eestis tehakse samamoodi, kuid tegemist ei ole usaldusväärse hundi arvukuse mõõtmise meetodiga. Selle kohta on ka teaduslikku infot. Igal aastal tuleb olukord igas piirkonnas uuesti hinnata, mistõttu piirkonna reaalne keskmine number võib muutuda. Näiteks võib selleks numbriks olla hoopis 7 või 5. Et täpsemalt teada, tuleks läbi viia uuringuid, mida Eestis kahjuks regulaarselt ei tehta, või vahel ei teha üldse. Ainuke info tulebki jahimeestelt, kes edastavad kogutud andmed Keskkonnaagentuurile. Ei ole teaduslikke huvigrupiväliseid seireid või DNA analüüse (kas kogutud väljaheidetelt või kütitud loomadelt). Eesti kopeerib Soome ja Rootsi loendusmeetodeid jättes ära mitmed olulised nüansid nagu regulaarsed DNA analüüsid, mida Soomes ja Rootsis kasutatakse arvukuse määramisel. Seega ei saa Eesti süsteemi sisuliselt Soome ja Rootsi süsteemiga võrrelda.
Kui liik on ohustatud ehk ebasoodsas seisundis, tuleb juhinduda ettevaatusprintsiibist. Seda nõuab ka Euroopa Liidu loodusdirektiiv (Euroopa Liidu toimimise lepingu 191. artikkel).
Minu mitme aasta praktika hundipesakondi jälgides näitab, et pesakonnad Eestis on tihti vaid 3-5 liikmelised ja üksikuid hunte ka väga ei liigu. Eestis on karjad väga väikesed ja hunte on liiga vähe. Hundikarja tugevuse määrab huntide arv karjas. Koos karjas elades on hundid tugevamad, kuid loomulikult kõik hundid kokku ei sobi. Seetõttu on oluline, et oleks piisavalt hunte, et karjad saaksid moodustuda. Levitatakse väidet, et hundid paljunevad kiiresti ja et nende juurdekasv on hea. See on vaid poolik tõde, sest rääkimata jäetakse, kuidas vähemalt pooled, ja vahel isegi kõik hundikutsikad ei ela isegi aasta vanuseks. Lähemalt on siin ja siin . Eestis pole neid uuringuid (veel) tehtud, minu vaatlused kinnitavad, et enamus, ligi 70 % ei ela aastatki täis ja kütitud huntide keskmine eluiga on alla 2 aasta.
Rootsis on hundid põhjalikult geneetiliselt uuritud ja on leitud, et enamus hunte on omavahel sugulased. Kui huntide arvukus kasvama ei hakka, ohustab neid välja suremine geenirikete tõttu. Eestis ei ole selliseid uuringuid piisavalt tehtud ja pole teada, kas Eesti hunte võib ohustada inbriiding, hübrisisatsioon koertega jne. Inbriidingust Skandinaavia näitel on kirjutatud siin. Eestis ei ole huntidele tehtud ka elujõulisuse uuringut. See peaks olema alus huntide käekäigu hindamiseks.
Küsisin hiljuti Rootsi Stockholmi Ülikooli zooloogia professorilt Linda Laikrelt, kas Eesti hunte võib ohustada inbriiding, sest Eestis on jahisurve viimased 10 aastat olnud 25-50% populatsioonist. Vastus oli, et sellisel juhul pole inbriiding välistatud ning ohtki on olemas.
Miks üldse levitab Eesti Jahimeeste Selts valeinfoga saastatud infot Rootsi kohta paar päeva enne kui Eestis hundijaht ametlikult algab? Hämmastav on ka Keskkonnaameti käskkiri päev enne jahi algust, mille edasikaebamine on mõttetu seetõttu, et ajaga, kui kohus otsuse teeks, on hundid juba maha lastud, ära kütitud.
Eestis on hunt ohustatud liik, ta on IUCNi kriteeriumite järgi punases nimekirjas. Vaatamata sellele on riik andnud loa küttida 90 hunti 280st. See 280, nagu mainitud, on suusõnaline hinnang, täpseid teaduslikke tõendeid arvu kinnitamiseks pole, kasutatud on umbmäärast 10-ga korrutamist. Hiljem sel hooajal antakse huntide küttimiseks ka teine osa lubadest.
Euroopa seadused kaitsevad hunte, samuti teadusuuringud näitavad nende kaitsmisvajadust, huntide põhjustatud kahjustusi on võimalik vältida (uuringutega kinnitatud, paljude näidetega illustreeritud). Samuti on avalik arvamus suurkiskjaid soosiv.
Hundi hirmujutte külvab ja levitab huvigrupp, kelle huvi on hunte küttida. Selleks kasutatakse oskuslikult ka meediat. Näiteks kihas septembris Leedu meedia, sest hunt oli inimest rünnanud. Hiljem selgus loomulikult, et tegemist oli koeraga. Kahju hundi mainele oli aga tehtud ja inimesed veelgi enam hirmule aetud. Ka Eestis on selliseid juhtumeid olnud. Soovita isikliklikult kedagi rünnata, kuid on juhtumeid, kus lambakasvatajad on ka ise jahimehed ja mitmel pool näib, et kahjustusi on vaja õigustamaks hundijahti.
Uuringud näitavad, et jaht pigem tekitab nuhtlusisendeid, mitte ei vähenda neid (2-5)
Loodusdirektiiv ütleb, et isegi kui liik põhjustab inimeste varadele kahjustusi, peab enne loomade küttima asumist täielikult kindlaks tegema, et liigi seisund ei muutu jahi tõttu ebasoodsaks või halvemaks. Jaht ei peaks olema meede kariloomade kahjustuste ärahoidmiseks. Praegune praktika lähtub justkui mõtteviisist: pole hunti, pole probleemi. Kui kariloomi ei kaitsta, ei kao probleem kuhugi, sest kui mahalastud huntide asemele tulevad mõne aja pärast uued hundid, tuleb nad jälle maha lasta. Väide, et hundid on liiga julged, on naiivne. Inimene elab täna igal pool. Huntidel pole kohta, kus nad saaksid inimtegevusest häirimatult elada. Jaht tekitabki nuhtlusisendeid ja katkiseid hundiperesid. Täna on 7-kuused hundikutsikad riigi jaoks juba nuhtlused. Eestis kütitud huntide keskmine eluiga on 1,9 aastat. Loomulikult võivad hundid elada kuni 14 aastaseks. See tähendab, et Eestis kütivad jahimehed peamiselt lapshunte, kes pole oma musta nina otsa peal isegi lumehelvest tundnud.
Üks huvigrupp on suutnud mõjutada poliitikuid ja ametnikke nii palju, et nad teevad seadusvastaseid otsuseid. Hundijaht on nii Eestis, Rootsis, Soomes, kui Norras kohtus.
Kogu seda olukorda analüüsides tundub, et looduskaitseseadused tehakse enese rahustuseks, näitamaks, et me ikka hoolime ja hoiame loodust. Reaalsuses aga vaadatakse neist mööda tehes teaduse nime all kavasid, mis peaksid küll hunte kaitsma, kuid tegelikult õigustavad nende küttimist.
Linke:
1 Swedish Agriculture University (SLU) and Umeå University 2021. Sabrina Dressel, Camilla Sandström, Juliana Bennett, Göran Ericsson. NOVUS 2018
2 Miha KROFEL, Rok ČERNE, Klemen JERINA. Effectiveness of wolf (Canis lupus) culling as a measure to reduce livestock depredations. 2011
3 Predator control should not be a shot in the dark Adrian Treves, Miha Krofel, and Jeannine McManus. 2016
4 Effectiveness of Lethal, Directed Wolf-Depredation Control in Minnesota. 2008
5 ELIZABETH K. HARPER, University of Minnesota, Department of Fisheries, Wildlife and Conservation Biology, 1980 Folwell Avenue, St. Paul, MN 55108, USA WILLIAM J. PAUL, United States Department of Agriculture, Animal and Plant Health Inspection Service of Wildlife Services, 34912 U.S. Highway 2, Grand Rapids, MN 55744, USA L. DAVID MECH,1,2 United States Geological Survey, Northern Prairie Wildlife Research Center, 8711 37th Street SE, Jamestown, ND 58401, USA SANFORD WEISBERG, University of Minnesota, School of Statistics, 312 Ford Hall, 224 Church Street SE, Minneapolis, MN 55455, USA
