Loomade eestkoste organisatsiooni Loomuse taskuhäälingu Loomade Hääl IDA Raadio eetris on Cärol Ott & KittleMood (Katre Kaarenperk Vanatoa), kes räägivad Loomuse julmusevabast moesõust ja julmusevabast moest üldse. Saatejuht on Loomuse juhatuse liige Sirli Spelman. Saate kirjutas üles Loomuse infokoordinaator Maaja Mäll.

Loomade Hääle osa IDA raadios kuula siit.

Sirli Spelman (S. S): Täna räägime julmusevabast, loomasõbralikust, eetilisest moest. See on väga palju kantud sellest projektist, mis me just hiljaaegu üheskoos ära tegime ehk siis Loomuse julmusevaba moeshow, mis jõudis Tallinn Fashion Weeki lavale 31. märtsil. Nii Cärol kui Katre olid osa tuumikmeeskonnast, kellega me selle edukalt lavale tõime. Enne kui läheme moeshow detailidesse, siis kes on Cärol?

Cärol Ott (C. O): Väga hea küsimus! Küsin seda ka endalt iga päev. Aga minnes natuke tagasi, siis hetkel olen veel (!) isegi õpilane, sest olen ka EKAga seotud. Minu teekond moemaailmas sai alguse siis, kui läksin Eesti Kunstiakadeemiasse bakalaureusse, see oli juba 2014. aastal. Sealt sai alguse minu moetee. Olin neli aastat bakas, tegin igasuguseid hulle asju!

S. S: Nagu näiteks?

C. O: Elasin kooli ajal Vietnamis, tegin seal praktikat. Elasin mõnda aega Prahas, samamoodi kooliga seotult. Sai loodud palju erinevaid kollektsioone ja oli väga-väga palju magamata öid ka selle kõige käigus, aga mul on super hea meel. 

S. S: Ja kes on Katre?

Katre Kaarenperk (K. K): Minu taust on natuke nagu teiselt planeedilt. Ikka väga pikalt olen töötanud hoopis väga ratsionaalsetes ettevõtlussektorites, turunduses. Aga neli aastat tagasi sain oma suure varba disainivette kastetud. Eks turundus on ka loominguga seotud. Kuid oma vajadusest tekkis soov hakata midagi tegema ja nii see asi meil vaikselt kasvab, iga päevaga õpime ja isu ei ole veel kuskile ära kadunud. 

S. S: Kas sul väiksena oli ka huvi, vaatasid moeajakirju või tuli see nagu välk selgest taevast?

K. K: Mul tuli see nagu välk selgest taevast. Mulle kunagi kooliõpetaja ütles algklassides, et “Katre, tee mida sa teed, aga ära joonistama kunagi hakka”. Ja nii ma arvasin, et ega minust asja niikuinii ei saa. Aga kui tahtmine on nii suur, siis ikka saab küll! 

S. S: Aga läheme natuke täpsemaks. Teil on kummalgi oma bränd ja äkki seekord Katre alustab enda brändi tutvustusest.

K. K: KittleMood sai alguse täiesti eksprompt meie enda vajadusest. Jalutasime ühel suvepäeval kolmekesi, kellega me koos KittleMoodi teeme – minu õde Kristi ja meie hea sõber ja sugulane Kai – Riias. Oli väga ilus suvepäev ja mõtlesime, et teeme natuke šopingut, käisime ühes ja teises poes ja midagi ei leidnud. Siis istusime kohvikus ja virisesime. Oleksin tahtnud osta endale taskutega kleiti, aga küll oli ühel midagi valesti ja siis jälle teisel. Keegi meist siis ütles, et mis me ikka vingume, teeme ise. Vahepeal läks aastakene mööda ja viskasime nalja, et noh, kas kleidid on valmis joonistatud. Kuni siis järgmisel suvel oli meil Pärnus üks üritus ja mu õde ütles, et igaüks disainib ja õmbleb valmis kolm kleiti ja läheme nendega sinna ja vaatame, mis nägu inimesed teevad. Juhtus niimoodi, et me praktiliselt müüsime need kleidid seljast ära, läksime igaüks ühe kleidiga seljas tagasi. Niimoodi see vaikselt alguse sai. Mõte oli luua midagi lihtsat, igapäevast, mida oleks kerge kanda, kerge hooldada. Lõpuks me jõudsimegi selleni, et see ratas on juba leiutatud, vanasti oligi kittel – eest lahti, taskud ja vöö peale. Me oleme üritanud seda natuke kaasaega tuua ja samas hoida seda joont, et ta oleks mugav ja naiselik. 

S. S: Moemaailmas ongi vist nii, et kõik jõuab ringiga lauale tagasi. Kui varem vaatasime kitleid, et need on ikkagi vanaemade teema, siis te väga hästi näitate, kui stiilne, kaasaegne ja naiselik selline asi võib tegelikult olla.

K. K: Jah, seda vanaema teemat ikka tuleb. “Mul on kompleks, ma ei saa, mu emal ühtegi muud kleiti ei olnud, mul vanaemal olid ka ainult kitlid.”. Aga tegelikult variatsioone on ju palju ja tänapäeval on nii palju erinevaid ilusaid kangaid, mustreid on võimalik ise teha ja mõelda. See teeb asja jälle lõbusamaks. 

S. S: Cärol, räägi oma brändist.

C. O: See saigi alguse EKA bakalaureust lõpetades. Üks osa lõpukollektsioonist on minna väga süvitsi mingisse teemasse ja siis luua midagi suurt, ekstravagantset. Mina otsustasin keskenduda rohkem enda lapsepõlvele, kodukohale, millega ma olin ja olen siiani seotud ehk siis Prangli saarele. Minu vanemad kolisid sinna alaliselt elama, kui ma olin 14, mina jäin üksinda linna, aga hakkasin ikkagi kogu aeg nende juures käima. Ema töötas rahvamajas ja ma kuulsin kogu aeg, kuidas see külaaelu seal on, kellel mis juhtus ja igasuguseid huvitavaid lugusid. Mõtlesin, et miks mitte kogu seda elu-olu rõivastesse panna. Võtsingi siis mingisuguse lehmaloo või kalameeste loo, näiteks kuidas nad käisid kalal, kogusin kokku kõik detailid ja maalisin need enda rõivastele. Kuidagi juhtus ka nii, et seda kõike saatis suur edu. Kohe kui baka lõpetasin, läksin ühele Euroopa noorte moedisainerite võistlusele, mis ma täielikult enda üllatuseks kinni panin. Ma siiani ei suuda uskuda, et kuidas see võimalik on. Sain aru, et ju siis süvitsi minek ja teemade kontseptuaalne käsitsemine meeldib inimestele ja otsustasin sellega edasi minna. Nüüd olen sellega tegelenud päris mitu aastat. Ma ei ole klassikaline massibränd, et ma kogu aeg tahan midagi toota ja et inimesed kogu aeg kannaksid uusi topikesi ja asju. Mulle meeldibki läheneda loovalt ja teha erilisi tooteid, mida teedki ainult kaks tükki. Eriti kui arvestada seda, et enamasti ma kasutan materjale, mis ongi mingid jäägid. Siis sa panedki kokku kunstiteose ja lõpuks on see tore kombinatsioon kõigist lugudest ja taaskasutusest.  Mulle meeldib inimesi üllatada, võib nii öelda. Kui mind esimest korda Fashion Weekile kutsuti, siis juba seal ma tundsin, et ma panin võib-olla natuke hullu võrreldes teistega, aga ma arvan, et sellepärast on mind tagasi ka kutsutud, et inimestele meeldib natuke näha ka teistsugust asja. See tekitab diskussiooni. 

S. S: Kui pikk sinu karjäär Fashion Weekil on, kui mitu korda sa oled seal käinud?

C. O: Äkki oli see vist neljas kord? Aga kuna neid moeshowsid on mu elus juba nii palju olnud, siis mul on kõik juba selliseks ühtseks massiks sulanud. 

S. S: Me saame sellest neljandast korrast natuke hiljem rääkida ka. Aga kuidas teile tundub, kui heas seisus Eesti moemaastik praegu on?

C. O: Ma ütleks, et see seis on ok. Alati on arenemisruumi, aga samas võrreldes varasema ajaga, brändid tegelevad rohkem jätkusuutlikkusega ja vaatavad, et materjalid oleksid paremad ja samal ajal ka seda, et eksportida oma tooteid. Ma näen seda arengut ja kõiki neid ettevõtlikke inimesi, kes tulevad ka siia moeinimesi aitama. Olen ka ise mõnes sellises programmis olnud, kus me kõik oleme loomeinimesed, aga just ärilisest poolest jääb natuke puudu. Et siis seda saaks natuke arendada ja vastavalt sellele oma brändi tutvustada välismaailmale. Ma näen siin palju potentsiaali, siin on ägedaid tegijaid, kes vajavad väga palju tunnustust, et neil oleks jõudu jätkata, kui vahel tuleb motivatsoonipuudus.

K. K: Mulle tundub, et päris hästi. Ma võib-olla vaatan natuke kaugemalt, vähem rohelisema pilguga. Aga minu meelest erilisi ja omanäolisi tegijaid on palju. Tegelikult igale maitsele ja ka igale rahakotile leiab midagi. Eriti tore on see, et tegelikult on tublisid ja eesrindlikke ka väljaspool Eestit juba, kes meie mõttemaailma siis muule maailmale laiali viivad. Mulle ise tundub, et täitsa toredasti on kõik! 

S. S: Aga kuhu me võiksime jõuda Eesti moega? Kas siin te olete ise ka mõelnud, et mis see tulevik toob? Cärol, sa mainisid taaskasutust. Me ise oleme läbi julmusevaba moeshow ja ka läbi Loomuse tutvustanud innovatiivseid materjale, mis on täiesti eetilised ja julmusevabad. Kui kaugel Eesti moe tulevik sellistest teemadest on? Kas me oleme selles suunas juba jõudsalt liikumas?

C. O: Mida ma ise olen näinud just materjalide tootmise poole pealt, on Eesti andnud juba väga suure panuse, et need kõik saaksid reaalsuseks. Aga võib-olla see, et brändid saaksid neid reaalselt kasutada, see on keerulisem. Võttes enda seisukohast, siis see kõik on meeletult ilus, aga kuidas seda endale ka lubada saaks niimoodi, et see ka reaalselt tarbija jaoks vastuvõetav oleks? Võib-olla Eesti moe suunas ma hakkaks seda rohkem rõhuma, et harida rohkem tarbijat, et tarbitaks Eesti moodi. Hetkel ma tunnen, et eelistatakse ikkagi odavat massimoodi, mis laguneb ikkagi aastaga ära selle asemel, et osta midagi kvaliteetset mõne Eesti brändi käest ja see käib sinuga aastaid. Võib-olla see teadmine on veel natuke võõras Eesti tarbija jaoks ja ma sooviks seda rohkem levitada. Selles suunas on meil veel palju arenemisruumi.

K. K: Jah, sa mõnes mõttes võtsid mul sõnad suust. Ühelt poolt me ei hinda enam taaskasutust ja pikaajalist kasutust. Kuigi mitte nii ammuses minevikus, nii 30 aastat tagasi, sa kandsid ikkagi rõivaid pool oma elust ja sul ei olnud iga kuu uut asja vaja. Teisest küljest jällegi võib-olla see tuleneb sellest, et me oleme nii väikesed, aga moeloojate ja moedisainerite koha pealt see teadlikkus kasvab. Meil on ikkagi hinges see, et kõik teavad natuke oma ajalugu, hindavad käsitööd. Aga kuidas teha see kõik kättesaadavaks ka tavatarbijale? See on küsimus. 

S. S: Mis oli KittleMoodile tõukeks Loomuse moeshowle kaasa tulla?

K. K: Me osalesime eelmise aasta lõpus “Karusnahavaba Euroopa!” kampaanias oma koertega. Kui me sellest võimalusest kuulsime, siis ega me ei mõelnudki hetkegi, vaid ütlesime kohe “jaa!”. Ja hakkasime alles pärast muretsema, et mida me nüüd tegime. Aga tegelikult saab end ehitada ka muuga kui loomakarvade ja linnusulgedega ja kui sulle antakse see võimalus, siis see tuleb ära kasutada. 

S. S: Cärol, mis sind inspireeris?

C. O: Kui ma ütlen ausalt, siis alguses tuli see suhteliselt suure pauguna. Ma ühinesin teiega jaanuari lõpust. Mäletan, et kui sa mulle helistasid, siis vastasin vist kohe, et olen nõus. Siis pärast läksin Loomuse kodukale ja vaatasin, et karusnaha poole pealt olen ma ammu kursis ja olen täiesti vastane, ei saa aru miks seda tänapäeval tehakse, miks on vaja end karusnahaga ehtida. Saan aru, et need, mida on kunagi tehtud, neid ei pea tuleriidale viskama. Aga uuesti seda luua on minu jaoks täielik nonsense. Aga teie kodukal vaatasin, et mis erinevaid projekte te teete ja ka minu enda ideed ühtisid sealt paljudega ehk mõtlesin, et miks ka mitte enda platvormilt seda tunnustada. 

S. S: Veelkord me oleme väga tänulikud, et te tulite sellise hullumeelse plaaniga kaasa. Oleme ka varem kuulnud, et kui jah sõna on ära öeldud, et siis on tunne, et mis nüüd saama hakkab. Ma ikka korra Cärol, palun sul rääkida sellest huvitavast loost, kuidas sinu kollektsioon pidi jõudma Mehhikost tagasi lavale, aga vahepeal juhtus midagi muud..

C. O: Kui ma ütlesin “jah” jaanuarikuus, siis olin väga rahul, et seekord ei pea ma ise midagi tegema enne showd. Mul on kollektsioon olemas, sest Keenias sai juba jätkusuutlikkuse põhjal tehtud üks aasta tagasi, aga ma ei ole seda Eestis väga turundanud. Siis mõtlesingi, et miks mitte selle samaga tulla. Mõtlesin, et esimest korda elus, ma ei tee enne showd mitte midagi. Nädal enne showd oli asi juba natuke kriitiline, sest mul olid pooled asjad näitusel Mehhikos ja millegipärast ei olnud ma ikka saanud teavitust, et neile järgi tulla. Lõpuks kirjutasin, et mul on reedel show ja millal ma need saan. Siis tuli vastus, et aga Mehhiko poolt pandi need alles nüüd teele, toll on ka vahel, et sul jääb vist küll seekord Fashion Week ära. Ma korra isegi mõtlesin, et meie tiimist oli veel inimesi, kes olid Keenias ja tegid samal põhimõttel riideid, et äkki pakkuda kiirelt neile. Rääkisin ka oma perekonna, kaaslaste ja sõpradega, et mida teha, et kas minnagi nende paari-kolme komplektiga, mis mul Eestis olid. Lõpuks mõtlesin ikkagi, et ma tahan täit kontseptsiooni esitleda, et ma teen klassikalist iseennast ehk paar päeva enne showd panen hullu ja proovin võimalikult tõetruult reprodutseerida seda, mida ma soovisin algselt kontseptsioonina lavale tuua. Aga selleks ma kasutasin ikkagi sama põhimõtet – võtsin vanad riided, mis olid juba katkised, auklikud, mustad ja nendest tegin uued rõivad, mida laval esitleti. 

S. S: Kui mitu unetundi tuli selle paari päeva peale kokku? 

C. O: Kusjuures läks üllatavalt hästi. Mul on elus olnud palju kehvemaid situatsioone. Võib-olla oli saatus minu poolt, aga kõik laabus kuidagi väga ilusasti ja ma täiesti all-nighter’it ei teinudki selle mõne päeva jooksul. 

S. S: Katre, räägi mis oli teie inspiratsioon selle kollektsiooni taga, mis lõpuks lavale jõudis?

K. K: Me olime juba jupp aega mänginud selle ideega, et muster ja kangas võiksid olla hoopis mingid marjad, puuviljad. Linnud ja liblikad on ka toredad, aga tahtsime ka värvidega mängida. Minu õetütar õpib EKAs ja üks hetk temaga koostöös valmisid ka kanganäidised. Ehk kui tuli otsus, et läheme Tallinn Fashion Weekile, siis mustri mõte oli meil olemas ja soovisime seda edasi arendada. Siis läks muidugi kiireks, et leida erinevaid motiive ja muid mustreid sinna juurde. Tahtsime tuua igapäevaellu helgust, värvi ja mõnusat positiivsust. Eks see meil minu meelest nii välja kukkus ka. 

S. S: Väga värske oli see lõpptulemus nende värviliste kleitidega küll! Minul oli taaskord privileeg olla saalis ja vaadata, mis lavale jõudis. Ma tean, et teil lava taga oli vist natuke stressirohkem. Ehk meenutaksite natuke seda päeva, kuidas see teie jaoks lõpuks kulmineerus? 

K. K: Meil on kogemust kordades vähem, aga ma ütleks, et minu meelest oli see päris sujuv. Kergelt väike stress oli vahepeal. Modellidel oli muidugi kõige suurem pinge, kes pidid saama 15 sekundiga ühed riideid seljast, teised selga. Tempo ja kiirus oli, aga ma ei tunnetanud üldse mingit tohutut närvilisust. Minu meelest ka see eelnev protsess oli päris sujuv. Võib-olla tõesti nagu Cärol ütles, siis saatus hoidis meid ja ei tulnud mingeid suuri jamasid. 

C. O: Eks natuke ikka oli pinget. Kui ma alustan kasvõi sellest, et show päeval mina käisin vahepeal stuudios ja kohendasin mingeid asju, et ikkagi laval oleks midagi näidata. Aga võib-olla kõige pingelisem osa oli ikkagi lavatagune elu. Meil olid üsnagi väikesed rõivaste vahetamise hetked, siis et kõik jookseks sujuvalt. Meil oli küll backup plaan olemas, et kes ei saa, see käib mitu korda. Selles osas kõik justkui toimis. Mulle alati tundub, et kui varem on nähtud hästi palju vaeva, on närviline päev, kõik arvavad, et jube glamuurne, siis kõige parem hetk ongi see kui kõik modellid on lavale saadetud, on defilee ja siis inimesed plaksutavad ja sa saad aru, et see olid seda väärt. Ma surin võib-olla nädal aega enne, see kõik oli jube keeruline, vihkasin enda elu natuke, aga samas on nüüd kõik hästi ja võin seda järgmine kord uuesti teha. 

K. K: Kusjuures meile see pinge seal taga isegi natuke meeldis. Olime päris rõõmsad, et saime õige kogemuse, kus modellid pidid minema nagu trammiliinil, et ei olnud sellist aega, kus kõik on rahulikult valmis pandud. Meie ise olime selle üle isegi natuke õnnelikud. 

C. O: Kindlasti hoiab see ärksana, kui on selline pinge. 

S. S: Minu esimene ärev hetk oli hommikul kui avastasime, et üht modelli ei ole. Siis korraks oli selline tunne, et mida me nüüd siis teeme. KittleMoodil oli kohe vabatahtlik olemas, Kai oli valmis jooksma lavale ja aitama välja, aga lõpuks see ka lahenes. Kuna meil olid nooremad modellid ja siis oligi olukord, et sellel modellil oli parasjagu koolis kontrolltöö ja ta lubas tulla peale seda ja tuli ka, sai riided selga, saime proovida ja kõik kukkus väga hästi välja. Sellised hetked panevad pärast küll heas mõttes muigama. Mis tagasisidet te pärast showd olete saanud? Kui olete saanud?

K. K: Meie oleme küll ainult positiivset saanud. Mitte keegi ei ole midagi halba kusagil öelnud või kirjutanud nii palju kui ma olen jõudnud meediat jälgida, siis kollektsiooni kohta ei ole keegi midagi halvasti öelnud. Me oleme väga rahul ette vette hüppasime ja selle ära tegime. Tõesti ainult head emotsioonid on tulnud sellega kaasa. 

S. S: Seda on hea kuulda! Kuidas sul, Cärol?

C. O: Ma ütleks samamoodi. Kõik mis mulle meediast silma jäi tundus positiivne. Kuigi ma ise tunnetan alati, et kuna ma natuke erinen, siis on alati lihtsam ka pääseda meediasse kogu oma asjaga. Aga mulle tulid ka mõned isiklikud kiitvad kirjad. Mul on väga hea meel, et seal olin ja sain midagi näidata!

S. S: Kuidas sa võrdled neid nelja kogemust, mis sul olnud on?

C. O: Ma ütleks, et võib-olla see oli ikka kõige pingevabam minu jaoks. Osa sellest kollektsioonist oli juba varem tehtud, ma juba teadsin mida ma teen, pluss see oli osa suuremast kontseptsioonist. Ilmselt kõige pingelisem oli esimene kord ja eelmine kord, mis oli 2020, kui oli Hõbenõela show. Ma pidin siis iseennast presenteerima ja see kõik oli minu jaoks nii suure kaaluga. Kui välja arvata see Mehhiko situatsioon, siis praegu oli päris lahe ja chill. 

S. S: Loomuse julmusevaba moeshow keskendus seekord ka taaskasutusele ja pööras tähelepanu sellele, et aastas ei pea olema 16 hooaega, kuhu iga kord peab uue kollektsiooni välja mõtlema. Tegelikult on täiesti ok kanda ka kahe aasta taguseid riideid, on täiesti ok parandada riideid ja pigem just vähendada tarbimist. Meie soov oli suurendada teadlikkust ka neis, kes tulevad moeshowd vaatama. Mõni võib-olla tõesti mõtles, et miks te toote lavale juba nähtud disaine ja rõivaid, aga iga selline samm ja sõnum viib meid edasi sinna, et me hakkaksime vähendama masstootmist ja -moodi. Tahaksin pühendada saate lõpuosa moemaailma jalajäljele ja jätkusuutlikkusele ja arutleda natuke selle üle, et kas see on võimalik, kui hästi me sellega praegu hakkama saame ja mida me peaksime koos tegema, et sinna natuke rohelisema jalajälje juurde jõuda. Teie kui moedisainerid loote moodi, kuidas teie oma enda kogemusele tuginedes sellest teemast mõtlete ja mis emotsioonid teil sellega seoses on?

K. K: Meie alustasime päris rohujuure tasandil. Me protsesside käigus ka ise õpime ega tea kõiki tehnoloogiaid. Algselt mõtlesime just korduvkasutuse peale, et ei pea ostma ju endale iga kuu kaks uut kleiti ja kolm paari pükse. Mis siis nende teistega juhtub ja kuhu see lõpuks kõik mahub. Kui me alustasime siis teadsime kohe, et ei hakka tegema massi, proovime läheneda nii individuaalselt kui võimalik. Vaatame väga kangaid, mida valime, et need oleksid looduslikud, pärast taaskasutatavad. Ja niimoodi samm sammult sealt edasi. Seal on veel palju mõtteid kuhu me tahaks areneda, näiteks rõivarent või -vahetus. Kui ostad endale uue kleidi, siis sa ei pea ju vana ära viskama. Võib-olla piisab sellest, kui vahetad vanal varrukad ära ja sul on uus kapis.

C. O: Ma ütleks, et see kõik ongi väga keeruline. Ütleks, et ka ise disainerina leian end väga tihti mõttelt, et miks ma seda üldse teen. Milleks on mind siia maailma vaja looma juurde riideid, mida siin on nagunii liiga palju? Kui me praegu juurde ei toodaks ja elaks edasi ainult nende rõivastega, mis on juba maailma toodetud, siis me võiks väga pikalt eksisteerida. See ongi pidev diskussioon iseendaga, aga siis jällegi mõtled, et kui ma lahendan selle kuidagi targalt võib-olla suudan siis oma tegemiste käigus ka teadlikkust tõsta. Võib-olla see kui ma lihtsalt välja astun ei ole ka õige lahendus olukorrale. Äkki ikkagi leida brändi või disainerina mingi lahendus, et jalajälg oleks rohelisem ja samal ajal ka tarbija vajadused oleksid täidetud. Kahjuks või õnneks inimestel on nii, et nad ikka vajavad midagi uut vahepeal. Kui seda uut toota, siis see võiks olla tehtud võimalikult eetiliselt. Eelmisel aastal ma käisin Keenias, kus tegin ka selle kollektsiooni. Mina ei teadnud neid tagamaid nii hästi, aga tuli välja, et Euroopa, Aasia ja USA kõik saadavad oma jääkrõivad Aafrikasse just nagu heategevusena. Aga põhimõtteliselt need rõivad on kasutuskõlbmatud. Nad jõuavad sinna suurte pakkidena ja heal juhul on sellest kasutuskõlblik ⅓, vahel isegi ainult mõni ese. Siis nendest rõivaesemetest, mis on kasutuskõlblikud, tekib must turg. Kogu see süsteem seal on täiesti hullumeelne ja meie tarbijatena üldse ei tea, mis meie rõivastest edasi saab. Mõtleme, et teeme heategevust, aga lõpuks on kusagil suured landfillid ja loodus on kahjustatud. Ma usun, et teadlikkuse tõstmine on väga suur asi, millega peab veel tegelema. Mul on hea meel näha, et ka Eestis sellega viimasel ajal just süvitsi tegeletakse. Siit on ainult edasi minna ja paremasse tulevikku. 

S. S: Kuidas te enda fännide ja klientide teadlikkuse osas tunnetate, kas on toimunud mingi muutus aastate jooksul? Või on see hüppeliselt tõusnud just eetilisuse, keskkonnateadlikkuse, moemaailma jalajälje osas? Olete näinud mingeid häid samme teadlikkuse suurenemise osas?

C. O: Ma ütleks kindlasti et jah. Üldjuhul mul on kliendiga väga personaalne suhe ja inimene, kes minu juurde satub tulebki mulle stuudiosse ja siis ma räägin talle kogu tagamaa ära ehk ta saab väikese õppetunni või koolikursuse. Omalt poolt ma üritan sinna võimalikult palju panustada ja samas minuni jõuavad inimesed, kes teavad, et ma toetan taaskasutust. 

K. K: Teadlikkus tõuseb ja on tõusnud. Aga ma selles suhtes natuke oponeerin, et mulle tundub, et see on ikka kohutavalt madal. Aga mis on hea on see, et see tekitab ka segadust, mõnes inimeses ka pahameelt. Näiteks seesama karusnaha teema, et kas ma pean siis nüüd kõik oma kasukad ära viskama. Mida rohkem küsimusi, seda rohkem info levib ja seda parem, sest seda rohkem sellest räägitakse. Üks suur asi, mida ma ikka näen on see sama tarbimise vajadus, mis minu meelest ei vähene. Me vahepeal mõtlesime, et äkki midagi muutub, kui siin oli sunnitud paus 2020-2022, ei saanudki nii palju tarbida. Aga tegelikult see lihasmälu on nii sees, et oleme rattas tagasi. Ta muutub, aga aeglaselt. Eks kõik võtab aega. 

C. O: Ma ütleks, et pausi ajal isegi suurenes see asi. Kellelgi ei olnud siis midagi teha ja muudkui scrolliti netipoodides. 

S. S: Karusnahast on olnud väga palju juttu, aga moetööstuses kasutatakse ka palju teisi loomseid materjale nagu nahka, siidi, villa. Kuidas teile tundub, kas julmusevaba mood, kus me ei kannakski loomi, on üldse võimalik? Ja kui on siis kui kaugel me sellest oleme?

C. O: Mina usun küll, et see on võimalik, lihtsalt ma kahjuks tunnen, et see ei ole veel lähedal. Kindlasti on mingisuguseid materjalid loodud, mis sobiksid asenduseks, aga need ei ole veel kättesaadavad. Hetkel ma kasutan villa, aga kui tekib alternatiiv, mis on mulle jõukohane, siis vabalt võin kohe lahti öelda. Hetkel on mul tunne, et materjalid, mis on loodud alternatiiviks sisaldavad siiski plastikut ehk tekib kaalukauss, et kumb on hullem ja see on lõputu diskussioon. Aga ma tõesti ootan materjale, mis oleksid loomavabad ja samal ajal eetilised. 

K. K: Ma olen nõus. Tehnoloogia areneb ju tohutul kiirusel ja kindlasti ongi juba kuskil mingi villalaadne plastikuvaba materjal, kindlasti see on võimalik. 

C. O: Parim, mida ma hetkel teha saame on see, et kui me ikkagi soetame villa või siidi, siis me teeme selgeks, kas see on eetiliselt korjatud. Muidugi ka selle ümber on meeletu rohepesu. Just olin ühel kursusel, kus üks New Balance’i töötaja rääkis, kuidas nad otsisid mingit plastist tehtud kangast, leidsid tarnija, kõik oli super, tegid lepingud. Eeldaks ju ikka, et kasutatakse pudelit, mis on ringist läbi käinud, aga pärast tuli välja, et toodeti uusi plastpudeleid selleks, et neist kangast teha. Väga kriitiliselt tuleb suhtuda ka sellesse, mis need sildid üldse on, seega, kui sa midagi ostad, siis kontrolli ka seal juures olevat sertifikaati, sest see ei pruugi olla üldse nii ilus ja roheline. 

S. S: Aga mis peaks juhtuma, et sellised materjalid oleksid taskukohasemad ja kättesaadavamad moeloojatele, kes neid kasutada saaksid?

C. O: Ilmselt on vaja rohkem tootjaid, sest mida suurem on konkurents, seda rohkem saab hindu reguleerida. See peab üleüldiselt, võib-olla ka riiklikul tasandil, saama rohkem kasutust, et kõik hakkaksid selle tootmisega tegelema ja siis on meil ka lootust, et lõpuks on meil võimalus seda endale soetada. 

K. K: teiselt poolt ka tarbijate surve. Kui on pidev teavitus ja tarbija positiivne harimine ja et nad ei osta lihtsalt tavalisi asju enne kui midagi paremat ei tule.