Loomuse taskuhäälingu Loomade Hääl avalik salvestus toimus selleaastasel Veganmessil 7. oktoobril. Saates käisid zooloog ja Riigikogu liige Tiit Maran ja Eestimaa Looduse Fondi säästliku kalanduse ekspert Joonas Plaan. Küsimusi küsis Loomuse kommunikatsioonijuht Faristamo Eller. Saate teemadeks olid kriitiliselt ohustatud liik angerjas ning nende nuumlad ja kalafarmid üleüldiselt. Saate kirjutas artikliks kokku Loomuse vabatahtlik Marjaana Manana. Saate salvestust kuula Soundcloudis ja Spotifys.

Kui teiste liikide puhul saab rääkida erinevatest  populatsioonidest, siis klaasangerja puhul tuleb rääkida ühest globaalsesest populatsioonist. Kuigi täpsed teaduslikud andmed puuduvad on teada, et angerjas läheb kudema Sargasso merre.

Võrreldes 1970ndate aastate arvukuse lähteandmetega on tänaseks suurest populatsioonist alles veel vaid 3%. See tähendab seda, et tänaseks on varem suhteliselt arvuka kalaliigi angerja arvukus ääretult kiiresti langenud, mis teeb ta väga halvas seisus olevaks.

Et üks liik kaoks, siis selleks on tavaliselt mitmeid põhjuseid. Angerja puhul on selleks maailmamere halb seisukord, tammid ning väga suureks põhjuseks ennekõike ülepüük.

Kuigi angerjat on läbi aegade alati söödud on hetkel kõige suuremaks mureks see, et angerjat püütakse massiliselt Jaapani turu jaoks, sest Jaapanist on klaasangerjas kõik suures osas välja püütud. Selleks püütakse angerjat Euroopa piirkonnast väikeste kaladena ning asustatakse ümber Hiina kalafarmidesse, et looduslik angerjas seal suureks kasvatada („Fattening“) ja müüa edasi Jaapani turule. Sel teekonnas sureb väga palju angerjaid juba püüdes, transportides, ümberasustades. Tehistingimustes angerjas ei paljune.

Ka meil Eestis on angerjat looduskaitselise meetmena lastud Võrtsjärve, et ta siit läbi Narva jõe liiguks Läänemerre ja edasi  Sargasso merre. Kahjuks teadustööd seda väga ei kinnita, et teda piisavalt Läänemerre jõuaks, seega hetkel puudub sellel looduskaitseline effekt. Üheks põhjuseks miks angerjas Võrtsjärve on ümberasustatud on ka see, et toetada kohalikku kalurkonda.

Angerjas on üks kallemaid kalaturul ja Võrtsjärve kaluritele annab ta 50% nende sissetulekust. Kuna angerjal on nii poliitilised kui ka majanduslikud dimensioonid, on poliitikutel keeruline võtta vastu otsus angerja püük ära lõpetada ja selleks ei piisa vaid ühe riigi otsusest. Angerja puhul oleks väga vaja midagi ette võtta, et lõpeks antropogeenne suremus. Hetkel kaitsekategoorias pole. Kuna on üks globaalne populatsioon, siis vastuame tema püsimise eest kõik ning see nõaub suurt ühist koostööd. Angerjas on kriitiliselt ohustatud liik, tema ohustatust võib võrrelda pandaga, kes on angerjaga võrreldes ka paremas seisus.

II osa.

Hetkel Eestil üks avamere kalakasvandus, kuid planeeringutes üle 20, et hakata kasvatama forelli ja lõhe. Sellel oleks tohutu mõju Läänemerele ja looduslikele populatsioonidele. Kasvatuse kalad võivad välja pääseda ja mõjutada looduslikke populatsioone. Lisaks hakkaks kasvatustest tulema tohutu toitainete hulk. Läänemeri on juba niigi halvas seisukorras. On teada, et Läänemeres on palju toitaineid ja nähakse niigi vaeva, et Läänemeri saaks taastuda ja paremasse seisu. Kalakasvanduste loomine aitaks eutrofeerumisele veel vaid juurde.

Nagu teame on tootmise eesmärk  minimaalse kulu eest saada maksimaalne toode. See tähendab palju kalu tihedasti koos, sellises olus heaolu kalale tagada ei saa.

Tihedasti koos olles on oht haigustele, parasiitidele. Et seda ohtu ennetada, antakse kaladele erinevaid ravimeid ja antibiootikume. See aga jõuab kõik nii merre kui ka inimese toidulauale (mõjutades meie tervist). Kui on püütud teada saada, mis ravimeid ja kui palju täpsemalt kaladele antakse on öeldud vastuseks, et see on ärisaladus ja otseseid konkreetseid vastuseid ei saada.

Lisaks ravimitele antakse kaladele ka toidullisandit, mis muudab nende värvi. On ju teada, et kasvanduse lõhe on roosa kuigi looduses on lõhe värvus hallikas.

Lõhelisi toidetakse farmides erinevalt. Näiteks on teada, et meie Läänemerest püütakse väikseid kalu (räimi jt) selleks et sellest teha jahu, mis siis kasutatakse Norra kalakasvandustes kalade söödaks.

On ka taimne sööt. See tähendab seda, et põllumajanduse toorainest valmistatakse kaladele sööt. Nii aga viiakse kõik toitained merre (eutrofeerumine).

Selleks et midagi muutuks on kõige suurem roll inimesel. Selline milline on tarbimine ja nõudmine on ka pakkumine.

Hetkel on meil Eestis maismaal väikesed kalakasvandused. Merel on aga investeeringud suured ja seetõttu püütakse ka skaleerida ning suures mahus toota.

Kõige kestlikum oleks kala vette jätta.