being a piinlev animal isn`t a choice

being a lazy mugav human is a responsibility

being vegan is a choice for better future

I am also lazy

I dont pick up trash from the ground everyday

I dont protest in streets

Im not so focused as Greta Thunberg

I just make Tiktok videos. I feel guilty, cause I dont do more, cause I am mugavalt, cause I enjoy. Even when I am just 14. I know I have to do more and I will.

Sellest on nüüd viis aastat, kui ma selle kirjutasin. Siis ma tegelikult ei teinudki Tiktok videoid, aga nüüd ma teen – olen ikka arenenud! Aga ma mäletan seda valu, kui keegi ütles: use your voice. Mul polnud häält. Maailm vajas mu abi või vajasin mina abi?

Kuidas ma end hoian?

Me näeme ja loome maailma sellisena, mis toimub ka meis endis. Ja sellepärast on lausa oluline olla isekas, olla enda jaoks olemas, teha endale head.

Alati võib abi küsida. Me oleme tihti kinni selles hirmus, et meid ei aksepteerita ja peame kõike üksi tegema. Tegelikult on paljud inimesed abivalmid ja ei eelda sinult midagi. Vabatahtlik olemine ei ole kohustus, see on lihtsalt võimalus, võimalus anda, võimalus koos maailma parandada, võimalus end hoides maailma hoida.

Miks ma tulin Loomusesse? Kuidagi sattusin Loomuse veebilehele ja seal oli: Tule vabatahtlikuks, niiet muidugi ma tulin.

Kes ma olen? Ma valisin enda nimeks Tormis, ma olen olnud tormis, otseselt ja ka kaudselt. Sellest 14 aastasest saadik on mu maailm veel mitu korda pea peale pööratud, ma olen nii paljust lahti lasknud, ma oleks nagu tuhandeid kordi taassündinud, ma olen teada saanud, mis tunne on elada ja olla vaba. ja ma saan teada, mis tunne on, kui sul on hääl.

Ma olen transsooline. Selle teekonna käigus olen aru saanud, et endale valetamine ja enda varjamine ei ole tegelikult kõige parem valik. Aga ilma selle valikuta, ilma raskusteta ei oleks ka seda imelist teekonda tõesse ja vabadusse.

Mis paneb mind tegutsema? Ikka see eluleek mu sees. Ma tunnen (või manifestin), et ma lihtsalt elan, mitte ei ürita olla aktiivne kasulik tegutsev kodanik. Aga kui mõelda just loomade eest seismise peale… siis kaastunne?  Ja see, et ma tean, et minu tegudel on mõju. Vahel ma mõtlen, et paljud loomad piinlevad farmides. Aga vähemalt sama tihti meenutan endale, kuidas iga hetk osa inimesi üle maakera näevad räiget vaeva, et neid vabastada ja kui nad puhkavad, siis on jällegi teised, kes töötavad.

Ma lihtsalt üritan anda endast parima, et võimalikult vähe loomi kannataks. Ma soovin, et ka teised selles suunas liiguks. Mulle tundub, et paljud veganid või keskkonnaaktivistid on selle maailma oma ümberpööramisega hakkama saanud, aga ülejäänud lähevad eluga tavapäraselt edasi. Tegelikult on nii palju asju, mida veel parandada. Näiteks plast ja muu mürgised kemikaalid – need mõjutavad ka loomi negatiivselt. Kuigi mõju pole nii otsene ja silmnähtav, takistavad need kemikaalid kehal (ka ajul) õigesti toimida või tekitavad vähki. Samas ma usun ja näen ka, kuidas selles suunas minnaksegi.

Ka see paneb tegutsema, et ma olen palju kogenud, kuidas unistused täituvad ja kõik on võimalik. Tähtis on hirmust üle saada ja veel tähtsam seda endal tunda lasta.

Minu unistus on elada looduses, täiesti “biolagunevalt”. Ma usun, et see on võimalik, olla samal ajal metsloom, inimene ja vegan. Mind huvitab väga vanaaegne eluviis, keel ja lisaks tahan teha teatrit ja kirjutada raamatut, aga kindlasti on igasugu teisigi pööraseid tegevusi, mis mu teele satub.

Üks unistus on veel ka vedada käru. Räägitakse roheenergiast ja vanasti kasutati loomi transpordiks, aga ma tahaks vabatahtlikult oma energiat kasutada ja rännata, et näiteks vedada kaupu ühest ökokülast teise.