KARIN BACHMANN

Taimetoidumessil vehkis ärritunud mees karusnahavastasest kampaaniast kõneleva tüdruku nina ees toidukotiga ja pahandas, et “ilma karusnahata ei saa ju inimene hakkama, ilma piimata ammugi mitte”. Pärast avaldust eemaldus ta väärikalt, seljas paksem tepitud talvejope ja kotis vegan-restorani logoga koogikarp. Sama absurdseid dihhotoomiaid oli teisigi –  jänesenahast vestiga naine, kes uuris, ega letil olevaid kreeme pole loomadel katsetatud või siis vegeburksi haukav tüüp, kes ühmas omaette – pannes pahaks ostasoovijate letiesist tõuklemist – “pagana murunäksijad”. Maailma kõige erinevamad kihid on end ootamatult avanud, mitmekesisus on ligi hiilinud ning enam ei ole kott lihtsalt asjade hoidmise anum, vaid vihje kandja isiklikele veendumustele, isegi kui kotikandja seda eneselegi sõnastanud ei ole või kogunisti vastupidist väidab. 

Veganlust ehk siis igat liiki loomsete toodete vältimist peetakse enamasti Suureks Ohverduseks. Veganitele tuntakse kaasa, sest nad on permanentses näljas, külmetavad kasukata ja magavad sulemadratsita. Talumatustel tehakse vahet: sisemiste eetiliste konfliktide nimel enese piiramine tundub äärmuslik ja lollakas, kuid laktoositalumatuse e kehasisese konflikti peale noogutatakse mõistvalt. Ometi on piirangute mahud enamvähem samad ja inimese isiklik võitlus oma hingerahu eest võiks teisele inimesele ju oluliselt rohkem korda minna; paraku kõnetavad ihuasjad selgemalt.

Loomade ekspluateerimise suur tööstusharu on karusnahaäri. Üliväikese inimhulga kapriiside rahuldamiseks ning sellelt teenimiseks tarbitakse mõõtmatult ebaproportsionaalses koguses elavaid olendeid, sundides neid loomuvastasele elule, mille hulka kuuluvad lisaks ebamugavustele ka adumatud jõledused. Hoolimata sellest, et internet kubiseb karusloomakasvanduste igapäevaelu tutvustavatest halvavatest videotest ning et teema tõstatub järjest enam ja enam igasugustes seltskondades, usuvad rabavalt paljud inimesed, et karusloomakasvanduste ärakeelamine kergitaks meie metsades rebaste populatsiooni kümnekordseks. Tõsiasi, et kasvanduste keelustamine ei tähenda puuriuste metsa suunas avamist, vaid järkjärgulist tootmistsükli peatamist, ei jõua kohale. Ja veel kõige mugavam on uskuda, et kasukad tulevadki kõik metsast – kütt on läinud varavalges õue, võidelnud metsikute (ent õnnelike ja vabade) loomadega, parkinud kuuri all lauldes nahku ning ulatab nüüd võidukalt nahapundi… vahendajale.

Kasvanduste peamised õigustajad on loomulikult kasvanduste omanikud ja paradoksaalselt need, kes endile iialgi seda kasukat osta ei suudaks. Kasvanduste keelustamise vastu astub just seesama “inimene tänavalt”, kelle kohta käivad  read: miks-ta-kõnnib-sonis-hallis-sest-et-karvamüts-on-kallis. Karusnahk on (iganenud) staatuse sümbol ja selliselt unistabki väike inimene salamisi ikka sellest. Kui unistust ähvardab oht – loomakaitsja – hakkab inimene vastu, saamata aru, et aitab sellega üleval hoida jõhkrat äri, mis lisaks elavate olendite kaubastamisele ka keskkonnast kõik oimetuseni välja pitsitab. Õigustajate argument – külm kliima  – töötab miskipärast ikka veel, kuigi karuskasukate sihtgrupp astub majast autosse ning autost tuppa ja tal puudub vajadus vahepeal pruunkaruga võidelda – ürgse vältimatu kehakattega  pole sel mingit seost; õigupoolest puudub nimetet elustiili viljelejal üldse praktiline vajadus midagi selga panna.

Kasukate hindu ja loomade elutingimusi võrreldes peaks ka kõige tömbimani jõudma, omanike missioon ei ole kasumit hüljates kõiki külmetavaid inimesi soojendada. Iroonilisel kombel räägitakse näiteks AS Balti Karusnaha lehel ausalt, et „elupaigaks valib mink vaikse vooluga ja puhta veega väiksemate jõgede või ojade kaldaid. Kaldale rajavad nad uru, mille väljapääs viib tavaliselt vee alla. Peale ühe peamise uru kasutavad mingid veel mitmeid teisi ajutisi peatumispaiku. Mingid elavad üksi ja on öise eluviisiga. Nad on suurepärased ujujad ja sukeldujad. Mingid söövad peamiselt mitmesuguseid veeloomi: kalu, konni, vähke ja limuseid. Ära ei ütle nad aga ka lindudest ja pisiimetajatest. Toidukülluse perioodil soetavad mingid endale toiduvarusid. Maksimaalne eluiga küündib neil 12 aastani.“ Puurilooma elutsükkel erineb tema metsas elava liigikaaslase omast nii drastiliselt, et sellistes tingimustes üleüldse ellujäämine on seletatav vaid sellega, et nende elu on töösturite poolt äärmiselt lühikeseks planeeritud – enne aastaseks saamist nad nahastatakse. Seega  – karusnahk on tarbetu, kitsa kildkonna luksuskaup, mille saamise vältimatud ja krooniliselt ignoreeritud kõrvalproduktid on elavatele olenditele pealesunnitud väärastatud keskkond, häiritud meeled, sundsöötmine, elusalt nülgimine, elektrišokid, eluaegne vangistus, lakkamatu surmahirm- ja äng.

Maailm on ometi muutumises.

Hiljutiste uudiste kohaselt on karusnahkade hinnad pidevas languses, sest Hiina karusnahaäri sipleb raskustes just tänu inimeste suuremale haritusele ja loomakaitsjate tõhusale tööle. Üsna kummaline uudis sellest, kuidas püütakse müüa karusnahka kunstnaha pähe näitab, et meeled pöörduvad aeglaselt, ent kindlalt sellise maailmakorra poole, kus loomade ekspluateerimine ei ole enam reegel, vaid taunitav erand ja kapitalismi masinavärk püüab (loodetavasti vaid esialgu) nõudlust nahavabade toodete järele pettuse teel rahuldada.

Aga samal ajal Eestis:

…üle tuhande inimese andis digiallkirju karusloomakasvanduste keelustamise eelnõu algatamise poolt, lisaks üle 9000 allkirja e-kirja teel ja käsitsi;

…ei poolda 59% (vastavalt Saar Polli uuringule) Eesti elanikkonnast metsloomade kasvatamist karusloomafarmides üksnes karusnaha saamise eesmärgil;

…kerkib Läänemaale Noarootsi valda mingi- ja rebasefarm. Farm valmib hoolimata sellest, et: 1) kohalikud on ehitusloa vaidlustanud; 2)farmile pole koostatud keskkonnamõjude hindamise akti;  3) ta asub Natura kaitsealal; 4) Eesti Keskkonnaühenduste Koda on esitanud Tallinna halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti otsusele, millega farmile luba anti. Põhimõtteliselt – kes saab farmipidajat keelata, kui tema tahab farmi pidada. Tahtmist hakkab loodetavasti reguleerima muutuv suhtumine ja sellest lähtuv maailmaturg.

Eeskujusid on vaja.

Ükskõik millisest terviseuuringust on mõjusam see, et näiteks Moby, Joaquin Phoenix, Woody Harrelson, James Cromwell ja paljud teised tõsised kuulsused end veganina defineerivad ja vastavatest väärtustest avalikult kõnelevad. Hiljuti ostis Sam Simon (Hollywoodi mogul, Simpsonite kaasprodutsent jpm) California kunagise suurima tšintšiljafarmi ja teatas pärast tehingu sõlmimist müüja jahmatuseks, et tema partneriks on PETA, ostetud 425-le loomale otsitakse kodud ja farmi tegevus lõpetatakse jäädavalt. Lepingupunkti järgi ei tohi selles kohas enam kunagi farme pidada. “See on teie kuritarvitamise viimane ja vabaduse esimene päev”, ütles ta puuris kükitavatele väikestele õnnetutele, kes enese teadmata olid eluõiguse otsa komistanud. „Loomade päästmine on kallis hobi, millega hakkasin oma elu lõpul tegelema“, ütles Simon intervjuus Reuters’le. Kas taoliste tegudeni jõudmiseks on vaja just vähki haigestuda nagu Simon, tasub järelemõtlemist. Igaüks ei saa ühtki farmi ära osta; tegelikult ei pea isegi tšintšiljat koju võtma ega ka iga kord annetama, sest inimeste võimalused on erinevad. Tuleb lihtsalt omamoodi „farm osta“ ehk kategooriliselt vastu olla: jälgida, kes kuidas riigikogus hääletab ja teha omad järeldused ning neist tulenevaid valikuid põhjendada, tuleb järjepidevalt arvamust avaldada, tuleb jätta kasvõi karusnaha lõhnagagi tooted ostmata, tuleb valjuhäälselt Noarootsi farmi rajamist taunida.

Kokkuvõttes – tuleb käituda vastutustundliku kodanikuna ehk siis teha vähimat, mida inimeselt üldse oodata saab.