Karusnahk ei ole keskkonnasõbralik materjal

“Ühe minginaha süsinikujalajälg on peaaegu võrdne keskmise Soome tarbija ühe päeva jalajäljega ja rebasenaha jalajälg on võrdne umbes kolme päeva omaga. Karusnaha alternatiivide jalajäljed on palju väiksemad, parimal juhul kõigest viiendik mingikasuka jalajäljest,“ seisab Euroopa Parlamendis esitletud aruandes “Mis on moe taga? Loomaheaolu ja Euroopa karusnahakaubandus”.

„Karusnahk on keskkonnasäästlik tooraine,“ väidab Saga Furs, üks põhilisi Euroopa karusnahatööstuse esindajaid. Kuid riiklikud reklaami üle järelevalvet teostavad asutused on mitmel juhul keeldunud andmast karusnahatööstusele luba esitada reklaamides selliseid väiteid.

Karusloomakasvandused mõjutavad negatiivselt kohalikke metsi ja vesikondi. Ainuüksi Soomes eraldub karusnahatööstuse süül iga-aastaselt keskkonda 430 tonni lämmastikku ja 45 tonni fosforit loomade väljaheidetest.

Lisaks sellele otsesele kahjulikule keskkonnamõjule on karusloomakasvandusel keskkonnale kaudsed tagajärjed karusnahatootmise kõrge energiatarbimise tõttu. MTT Agrifood Research Finland viis aastatel 2010-2011 läbi Soomes toodetud mingi- ja rebasenahkade olelusringi hindamise. Uurimust rahastasid Soome Karusloomakasvatajate Aretusühing ja oksjonikeskus Finnish Fur Sales. Uuritavad mõjukategooriad olid kasvuhoonegaaside heide, hapestumine ja eutrofeerumine; ökotoksilisust uuriti kvalitatiivselt. Tulemusi võrreldi ka muude talvemantlimaterjalidega (akrüül, akrüül-puuvill, polüester-puuvill).

Karusnahast kasuka süsinikdioksiidijalajälg oli mitu korda suurem kui teistel materjalidel. Samuti olid karusnahakasuka keskkonda hapestavad heitmed oluliselt suuremad kui teistel materjalidel. Kõik heitmed skaleeriti erinevate kasukate hinnangulist eluiga arvesse võttes.

Madalmaades läbi viidud uuringus leiti, et minginahast kasukate ja ääriste keskkonnamõju on suurem kui kunstkarusnahast kasukatel ja ääristel.

Parkimis- ja värvimisprotsessi käigus töödeldakse karusnahka erinevate kemikaalidega. Norra valitsuse 2014. aasta raportis karusloomakasvatuse kohta öeldakse, et karunahatööstusel ei ole mingisugust ülevaadet kemikaalide kasutamisest. Mürkainete raporti „Poison Report 2011“ raames otsis sõltumatu spetsialiseerunud labor mürkainete jääke 35 karusnahast kraes, kasukas, kapuutsis ja sallis seitsmest Euroopa riigist. Kõik testitud karusnahad sisaldasid ohtlikke kemikaale. Enamik mingi-, rebase-, kährikkoera-, hülge- ja nutrianahku olid saastunud ohtlike kemikaalidega nagu formaaldehüüd, NPE, polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud (PAH) või klooritud parafiinid. Paljudel juhtudel ületati seaduslikke piiranguid ja tööstusstandardeid. Eriti ohtlikuks osutusid lasterõivad.

Raportile järgnesid sarnased testimistulemused ohtlike kemikaalide puhul karusnahksetes lasteriietes Itaalias ja Taanis. Kõige sagedamini leiti karusnahksetest riietest kemikaale, mis on sisesekretsioonisüsteemi kahjustajad või vähkitekitava toimega.

Karusnahk on luksustoode, mille tootmisprotsess tarbib ressursse ja tekitab saastet.


Allikas:
Euroopa Parlamendis esitletud aruanne
“Mis on moe taga? Loomaheaolu ja Euroopa karusnahakaubandus”.