TAMSIN BLANCHARD

Hiljutised kuuldused karusnahatööstuse edukusest on vaja asetada konteksti. Edu saadab just kunstkarusnahka. Ehtsat karusnahka näeb puhtalt tänu turundusstrateegiatele.

On tõsi, et osa moetööstusest flirdib praegu karusnahaga. Pariisi, Milano, New Yorgi ja Londoni moenädalad, kus esitleti 2015. aasta sügistalviseid kollektsioone, olid seda täis. Osa sellest oli kunstlik. Enamus aga kahjuks ehtne.

Kuid tõsiasi, et moelavadelt leiab palju karusnahka, ei tähenda veel, et nõudlus selle järele oleks suur. See on lavadel tänu üksikutele kõrge sissetulekuga ülirikastele, n-ö HNWI – High Net Worth Income indiviididele (inimesed, kellel on investeerimiseks vaba raha alates ühest miljonist dollarist), kelle võimuses on piiramatult kulutada. Neile ülirikastele leidub moeloojaid, kes toodavad võidu kõige kallimaid, „luksuslikumaid“ rõivaesemeid. Ükspuha, millele, leidub ostja – ükspuha, mis hinna eest. Miks? Lihtsalt tänu eseme kättesaamatusele.

Karusnahk on ülirikaste mängukann. Kasukas, mille hind algab 27 000 eurost (nagu Roksanda Ilincic’i vikerkaarevärvides naaritsakasukas, mis on nii „lõbus“ ja „moodne“, et tõenäoliselt kannatab seda kanda vaid ühe hooaja), ei ole vähimalgi määral populaarne. See on olemas vaid käputäiele vene ja hiina ostjatele ja sellel pole vähimatki pistmist moega. Ei saa järeldada, et selliste riideesemete olemasolu viitaks karusnaha uuele populaarsuselainele.

Pigem on karusnahatööstus moelavad loomanahkadega nii üle ujutanud, et need on vaatajate silmis tavaliseks muutunud. Keegi ei tee neid nähes teist nägugi, kuna neid leidub kõikjal. Karusnaha kandmisest on saanud isetäituv ennustus, ja ennustajaks on karusnahatööstus.

Rahvusvahelise Karusnahaliidu sõnul on üleilmse karusnahaturu väärtuseks enam kui 37 miljardit eurot. Tegelikkuses on see turg reguleerimata, vastutustundetu äri, mis astub iseenda ellujäämise tagamiseks meeleheitlike samme. Traditsiooniliselt on võinud karusnahka näha Milano moelavadel, riigis, kus selle kandmine on olnud naiste hulgas ammuseks tavaks.

Kuid Pariisis, New Yorgis ja Londonis pole karusnahakandmist varem sel määral edendatud kui nüüd, viimastel hooaegadel – ja kasutan sõna edendatud selle otseses mõttes. Londonis, kus alles kogenematuid ettevõtteid juhtivad noored disainerid vaevlevad, et välja anda luksuslike kangastega kollektsioone, leiab moeetenduste kutsetelt aina tihemini sõnapaari „Saga Furs“, keda tänatakse toe ja sponsorluse eest. Disaineritele ja lõpukollektsioone valmistavatele tudengitele pakutakse karusnahka – tasuta. Moeloojaid ahvatletakse uskuma, et karusnahk on nende viisa luksuskaupade turule – ja tõele au andes on paljud neist nii suures rahanäljas, et võtaksid vastu ka kaltsukoti, kui seda vaid tasuta pakutaks.

Karusnahkade kasutamine moelavadel on üks suur turundusstrateegia. Kui karusnahk oleks tarbijate hulgas tõesti nii populaarne, siis ei leiaks me karusnahavastaseid leppeid selliste suurte kettide juures nagu Liberty, Selfridges, Topshop ja New Look. PETA (People for Ethical Treatment of Animals – inimesed loomade eetilise kohtlemise nimel, ingl.k.) sõnul, „on britid suured loomasõbrad ja arvamusuuringud näitavad järjekindlalt, et briti naised ei kannaks eales ehtsat karusnahka“.

Igale kuulsusele, kes rumalusest kannab karusnahka – mida ta pole loomulikult ostnud, vaid mis on talle antud tasuta – on vastukaaluks teine, kes ei kannaks seda ka siis, kui see oleks viimane materjal maa peal. Carla Bruni-Sarkozy, Kate Winslet, Charlize Theron ja Eva Mendes ei kanna karusnahka. Ja leidub paljusid moeloojaid, kes oma loomingus seda ei kasuta. 

Hannah Weiland’i kunstkarusnahaettevõte Shrimps on juba kaks aastat Londoni Moenädalal edu nautinud. Tema kirkad ja kohevad mantlid ja sallid on teinud kunstkarusnahast ehtsa moeartikli. „Mina isiklikult karusnahka ei kanna,“ ütleb Weiland, „nii et see tundus kui täiuslik alternatiiv. Kaasaegne tehnoloogia on nii arenenud, et kunstlik materjal on täpselt sama pehme ja luksuslik. Shrimps’i kannavad igas vanuses naised, kelle stiil on mänguline ning kes huvituvad kunstist ja värvidest.“

Tema fännide hulka kuuluvad Alexa Chung, Kate Bosworth, Pixie Geldof, Liv Tyler ja Cindy Sherman. Samuti on kunstkarusnahaga edukas Christopher Raeburn. Ehtsast karusnahast on loobunud ka disainer Vika Gazinskaya, luues nõnda trende Vene uuele põlvkonnale.

Ja loomulikult Stella McCartney. 2015. aasta sügistalviseks kollektsiooniks tuli ta välja kampaaniaga Fur-Free Fur (karusnahavaba karusnahk, ingl.k.), kus omaette moeartiklina on kasukate välispinnale õmmeldud sildid „fur-free“ – karusnahavaba .

McCartney ütles: „Ma pole iial töötanud ehtsa naha ega karusnahaga. Need on moetööstuse halvimaks mõjuks keskkonnale ja Maale.“ Disaineri sõnul nõuab kasuka tegemine loomanahast 20 korda rohkem energiat kui kunstlikust või taimsest koest.

2011. aasta jaanuaris viis sõltumatu uuringu- ja konsultatsiooniorganisatsioon CE Delft* läbi uuringu naaritsafarmides ning leiti, et ühe kilo naaritsanaha tootmine mõjutab kliimamuutusi viis korda rohkem kui kilo kõige reostavama tekstiili tootmine. 

Uurimus leidis ka, et 18 eri keskkonnaprobleemist, nagu kliimamuutused, osoonikihi hõrenemine, mulla happeliseks muutumine ning maa ja vee liigkasutamine, olid 17 sellised, mille puhul karusnahatootmine mõjus palju rängemalt kui tekstiilitootmine.

Niisis – kõigile karusnahasõpradele, kes vaidlevad, et kunstkarusnahk on loodusele kahjulik – teie väide ei pea paika. Loomakasvatus reostab õhku. Taanis, kus tapetakse igal aastal enam kui kaks miljonit naaritsat, paiskub selle tagajärjel õhku üle 3500 kg ammoniaake.

Nautige oma karusnahka. Kuid ainult, kui olete rahul teadmisega, et selle saamiseks on nahkade tõelisi omanikke, elus loomi, hoitud terve elu väikestes puurides, et nad siis elektrilöögi või gaasi abil hukata – ja seda parima stsenaariumi kohaselt. Teie lõbuks. Kui see mõte aga teile ebamugavust tekitab, siis palun ärge kasutage ehtsat karusnahka. Võlts on nii palju lõbusam.

*CE Delft, “The Environmental Impact of Mink Fur Production”: http://www.ce.nl/publicatie/the_environmental_impact_of_mink_fur_production/1131

Originaalartikkel – The Telegraph, 27.03.2015: http://fashion.telegraph.co.uk/article/TMG11500211/The-only-fur-thats-flying-off-the-shelves-is-fake.html

Tõlge: Lea Soorsk