Anu Tensing, Loomuse juhatuse liige
“Anu Hellenurme: Eesti seakasvatus peab püsima,” jagas Põllumehe teataja 14. novembril. Jah, adun fakti, et Eesti Tõusigade Aretusühistu tegevjuht ilmselgelt tahab seakasvatuse jätkumist. See on tema töö. Ent kas seatööstuse jätkumise vajaduse taga on ka midagi muud kui loomatööstuse tahe?
Traditsioon ja loomakasvatus
Hellenurme rõhutab, et seakasvatus on Eestis traditsioon. Rääkides seatööstusest tänapäeval räägime intensiivtööstusest, millel pole traditsioonidega suurt pistmist. Tänapäevane intensiivne seakasvatus sai alguse Nõukogude ajal sõjajärgsetel aastatel ning 1980. aastatel ulatus sigade arv Eestis lausa miljonini.
Eks igaüks meist oskab ette kujutada, kuidas vanasti elasid maamehe hoovis ringisiblivad loomad-linnud, sealhulgas mõned sead. Ent milline on reaalsus täna? Statistikaameti (PMS045) andmetel oli aastal 2020 oli 1-9 seaga majapidamisi 9 (kokku 37 siga, st keskmiselt 4 siga majapidamise kohta), 10-49 seaga majapidamisi 9 (kokku 190 siga, st keskmiselt 21 siga majapidamise kohta); samas vähemalt 2000 seaga majapidamisi 38 (kokku 298 823 siga, st üle 7800 sea majapidamise kohta).
Hellenurme väidab: “Meie loomad elavad järjest paremates tingimustes..” Millised nõudmised kehtivad sigade pidamisele tegelikult? Sellele küsimusele aitab vastata PRIA. Piisavaks põrandapinnaks loetakse pind, kus sigadel on piisavalt ruumi, et nad saaksid pikali visata, põrsad võib oma emast eraldada 28 päeva vanuselt, sigadel võib sabasid lõigata, kultidel kihvasid lühendada, kuni seitsme päeva vanustel põrsastel silmahambaid lõigata jne.
Teen ettepaneku: avame seatööstuse tarbijale, näitame kõigile, millistes tingimustes loomad reaalsuses elavad, paneme tapamajja kaamerad ja näitame, kuidas nad tapetakse.
Toit ja liha
Statistikaameti andmetel (PM42) tarbis Eesti inimene 2022. aastal keskmiselt 39,9 kg sealiha, mis teeb ligikaudu 110 g päevas. Meie Loomuses lihatarbimist ei soovita üldse, ent kui liha siiski süüa, on Tervise Arengu Instituudi (TAI) soovitus 100 g punast (so. veise, sea jne) liha nädalas. See tähendab, et Eesti inimene tarbib keskmiselt enam kui seitse korda rohkem sealiha kui riiklikud toitumissoovitused ette näevad. Oma soovitustes rõhutab TAI isegi liha äärmiselt negatiivset mõju keskkonnale tuues välja suure vee- ja maakulu ning kasvuhoonegaaside tekke.
Veel enam, Maailma Tervishoiu Organisatsioon (WHO, World Health Organization) toob välja, et punase liha tarbimine on seotud nii kolorektaalse, kõhunäärme- kui ka eesnäärmevähiga. Lisaks toob WHO välja, et punane liha on 2. klassi ja töödeldud liha 1. klassi kantserogeen.
Keskkond ja jätkusuutlikkus
Hellenurme tõstatab keskkonna pärast muretsedes küsimuse: “Kas tõesti on mõttekas Eesti teravili eksportida Araabia kaamelitele või Hispaaniasse ja seal kasvatatud sealiha vedada Eestisse tagasi?” Ei, muidugi ei ole see mõistlik. Mõistlik oleks lõpetada äärmiselt keskkonnakahjuliku ja mittejätkusuutliku tööstuse toetamine. See, et seatööstus ei ole heas seisus, ei ole saladus. Rääkisime sellest ka eelmisel aastal, kui Eesti seakasvatajad nõudsid riigilt 6-12 miljonit eurot ja said 4,5 miljonit. Ja see kõik vaid selleks, et kuidagigi elus püsida.
Tõendeid, et loomatööstus on keskkonnakahjulik, on väga palju. Näiteks hiljutine Estwatchi analüüs tõi välja, et Eestis on lausa 60% põllumaast kasutusel loomsete toiduainete tootmiseks, ning Valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli kuuendas hinnanguaruannes (IPCC AR6, The Intergovernmental Panel on Climate Change, Sixth Assessment Report) öeldakse, et täistaimne toidusüsteem võib aidata vähendada toidutööstuse kasvuhoonegaaside emissioone 70%.
World Resources Institute andmetel on Eestis puhta joogivee põud juba 17 aasta pärast. Globaalne loomakasvatus vajab aastas umbes 2422 kuupgigameetrit vett, suurim osa sellest läheb loomasööda tootmiseks. 1 kg sealiha tootmiseks kulub ligi 6000 liitrit vett, samas kulub 1 kg köögiviljade kasvatamiseks keskmiselt 322 liitrit vett. Seejuures on oluline ära märkida, et köögiviljadest saadava 1 g valgu ja 1 kcal tootmiseks kulub vastavalt 26 ja 1,34 liitrit vett, kuid sealiha puhul on need samad näitajad 57 ja 2,15 liitrit.
Mitmed riigid on juba seadnud sammud õiges suunas. Näiteks avaldati Taanis selle aasta oktoobris tegevuskava toidusüsteemi taimepõhisemaks muutmiseks ja Šveitsi valitsus julgustas sel aastal välja antud kliimastrateegias liha tarbimist vähendama. Samas on Eesti kliimaseaduse väljatöötamiskavatsuse dokumentidest loomatööstus välja jäänud. Durhami ülikooli teadlased uurisid hiljuti välja, et kui lihatoodetel oleksid peal hoiatused nagu on suitsupakkidel, julgustaks see inimesi liha tarbimist vähendama. Ehk olekski mõistlik meie kollektiivne jõud ja ressursid suunata sinna, et muuta tarbimine meie ühiskonnas nii keskkonna-, tervise- kui ka loomasõbralikumaks.