KADRI TAPERSON

Loomade keele mõistjate elus on üsna tavaline aegajalt vapustuste osaliseks saada, olgu selle põhjuseks siis korduvad koledused, mida inimesed loomadega teevad ja mille suhtes immuunseks muutumine kõigil ei õnnestu või argiignorantsus, mida võib kogeda nii pealiskaudseid netikommentaare lugedes kui ka näiteks karusloomakasvatajaid kuulates. Ega viimastel suurt teadmistevahet olegi.

Karusloomakasvatajad väidavad, et kuna loomade keelt keegi ei oska, siis ei ole ka võimalik väita, et nood end puurides halvasti tunnevad. Ja pealegi – inimene on ju looduse kroon. Täpsuse huvides panen kirja, et kuulsin kaht viimast „fakti” õpilasliidrite kogunemisel riigikogus, kus loomade eestkostjad ja farmerid olid kokku kutsutud, et noortele näidata kui keeruline on poliitikutel otsuseid langetada. Ilmselt on just siin õige koht meelde tuletada populaarset nähtust nagu seda on tõepõhjata ühiskond.

Karusloomakasvatajatel on arvatavasti võimatu midagi muud väita senikaua kui nad veel oma sissetulekuallikaga tegelevad, sest kuidas muidu oleks võimalik üldse iseendaga läbi saada. Pealegi on inimese ülimuslikkusse ja loomade mittetundmisse kerge uskuda, sest seda toetab üldine ühiskonnas käibel olev eetiline paradigma. Ma ei ole ainus, kellele tundub hoopis vastupidi – loomade ekspluateerimine on tervikuna ebaeetiline tegevus. Moraalialased väited on tavaliselt normatiivsed; ühiskonnas kasutuselolev eetiline norm räägib heal juhul loomade heaolust, tihtipeale täpsustamata, mida selle all mõeldakse.

Minu ja mu mõttekaaslaste eetiline norm toetub mitmest asjaolust koosnevale aluspõhjale. Aegade algusest peale on filosoofid loomade ühiskondliku staatuse asjus inimeste südametunnistusele koputanud ja korralik loomaõiguslane teab neist tsitaate peast, aga ükski neist ei saa tänasel päeval olla piisavaks argumendiks omaette; oma mõtete toetuseks küll. Kõige mastaapsem asjaolu on ilmselt keskkonnakaitseline aspekt tänu millele löövad loomakaitsjatega järjest enam kampa rohelised, looduskaitsjad ja loodusteadlased, sest kas või ühtainumast fakti, et tänasel päeval kasutatakse loomade pidamiseks või neile sööda varumiseks ühte kolmandikku jäävabast maismaast, on raske ümber lükata.

Teadmine, et loomatööstuses mitteosalemine või vähe osalemine – pean silmas veganlust või loomsete toiduainete vähendamist – on pigem tervislik otsus kui ohtlik valik jõuab ka meie inimeste teadvusesse hoolimata vanema põlvkonna toitumisteadlaste kramplikust vastuseisust. Ja ka neid tuleb mõista; meie kultuuriruumis ei ole juba ajaloolistel põhjustel söömist ja eetikat osatud seostada. Minagi mäletan neid päevi, mil süüa ei olnudki ja eetikast rääkimine tundub seda meenutades kohatu edevusena.

Kõige olulisema osa veendumuse aluspõhjast moodustab kindlasti see, mida loomadest tänaseks päevaks teatakse. See, mida etoloogid on teada saanud ja kirja pannud toetab tõsiselt maailma vanimat uurimismeetodit – vaatlust. Loomade olemuse tajumine, teadmine nende vajadustest on enamus loomade eestkostjatele sama selge kui see, et maakera on ümmargune. Meediatarbijad on viimasel ajal korduvalt kuulnud, et kõik seda ei usu; maakera olevat lapik ja tõestatagu, et see nii ei ole. Teoreetiliselt on nii, et kui ma hakkan koduõuelt astuma, siis jõuan mõne aja pärast tänu sellele, et elan ümmargusel planeedil samasse kohta tagasi. Loomade rikast siseelu on raskem tõestada. Kõike on raske tõestada kui tahetakse näha ja uskuda midagi muud.

Me kõik teame peamisi koledusi, mis loomadega loomatööstuses tehakse. Oleme vähemalt kuulnud ja püüdnud unustada seda, et kuketibud visatakse elusalt purustisse, sest neid ei ole inimesel tarvis; et sigadel ja teistel loomadel tehakse mitmeid protseduure (sabade lõikamine, kastreerimine) ilma narkoosita; et vasikad võetakse emade juurest varakult ära, mis põhjustab tugevat kurbust ja distressi mõlemas pooles; et loom võib enne nülgimist elus olla kui teda ei ole korralikult tapetud; et broilerid kasvatatakse tehislikult nii suureks, et nende jalad võivad murduda; et veiseid ja sigu veetakse ööpäevade kaupa teistesse maadesse tapmiseks ja tee peal hoolitsetakse nende heaolu üle väga vähe kui üldse.

Igale terve mõistusega inimesele peaks vastu hakkama, et tundlikke olendeid niiviisi koheldakse ja sestap räägitaksegi järjest rohkem loomade heaolust, mis on kindlasti tervitatav, aga millest on lihtsam rääkida kui reaalsuses korraldada. Kui loomade elus kõiki heaoluaspekte arvestada, jääb loomapidaja kasum saamata. Sellest hoolimata mängivad loomade eestkostjad justkui kahte mängu; soovitavad nii mõnedki loomapidamisviisid lõpetada, aga seni kui see võimalik ei ole; tõsta heaolu nii kõrgele kui vähegi saab.

Eestkostjaid ajendab seda tegema peale faktiliste teadmiste veel tugev sisemine vajadus. Soome filosoof Elisa Aaltola rääkis hiljutisel Helsingis toimunud loomauuringute päevadel, et oletus sellest, et moraal põhineb ratsionaalsel kaalutlusel on domineerinud nii läänemaade filosoofias tervikuna kui ka loomaeetikas. Praegu on hakatud uskuma, et nii moraalsed väärtused kui põhimõtted tuginevad tihtipeale ka mitteratsionaalsetele põhjustele nagu tunded.

Tunnete olulisusest räägib ka teine akadeemik; Andreas Weber: “Juba sajandeid püüab teadus meile selgeks teha, et meie rõõm teistest elusolenditest on sentimentaalne illusioon. /…./ Ebaõiglaselt nagu selgub. Sest teadlased avastavad tänapäeval, et just nimelt meie tunded juhivad meid kaasaegsete loodusteaduste põhiküsimuste juurde”.

Loomade “keele õppimisse”, neist rohkem teada saamisesse, võib suhtuda kahte moodi. On paljugi sellist, mis on vähemalt teistele imetajatele sama omane kui inimesele ja millest näiteid tuues võib kergesti antropotsentristidelt antropomorfismisüüdistuse saada, aga on palju ka seda, mida me veel ei tea ja ilmselt ei saagi teada.

Baltisaksa soost teadlane Jakob von Uexküll võttis kasutusele mõiste omailm (umwelt), mis on organismi omakeskne maailm lähtudes eristustest, mida see organism teeb. Erinevat liiki organismidel on samas keskkonnas erinevad liigiomased omailmad. Iga eluvorm kogeb oma elu positsioonilt, mida ei saa teisele vormile üle kanda. See tähendab, et me ei saa kunagi päris täpselt teada, kuidas on olla ämblik või kuidas tunneb ennast hai. Ja see teadmatus võiks meid ju teisi liike koheldes ettevaatlikuks teha; tegelikkuses on aga hoopis vastupidi.

Tegelikult oli palju sellest, mida tänapäevased etoloogid alates 30ndatest teavad ja arendavad teada juba Charles Darwinile. Teadusfilosoof Thomas Kuhn tsiteerib teda oma raamatus nii: “Sügava arusaamisega kirjutab Darwin oma Liikide tekkimise lõpus: “Kuigi ma olen täiesti veendunud selles raamatus esitatud vaadete õigustes…, ei looda ma mingil juhul veenda kogenud loodusteadlasi, kelle vaim on varustatud arvukate faktidega…. Aga ma vaatan usaldusega tulevikku, noorte pealekasvavate loodusteadlaste poole, kes on võimelised erapooletult uurima küsimust mõlemast küljest””. Kuhn kirjutab sealsamas ka teadlaste kaitseks: “Kanda oma lojaalsus ühe paradigma suhtes üle teisele paradigmale tähendab elada läbi konversioon, mida ei saa peale sundida.”

Arvan, et seda konversiooni oleks tänapäeval tarvis tervel ühiskonnal ja asi ei ole enam ammu selles, mida me loomadest teame, vaid selles, mida me neist teadmistest tahame kasutusele võtta ja mida mitte. 



2007. aastal ajakirja “Times” poolt üheks mõjuvõimsamaks inimeseks nimetatud USA-Hollandi etoloog Frans de Waal kirjutab oma tähendusrikka pealkirjaga raamatus “Kas me oleme piisavalt targad selleks, et aru saada kui targad on loomad” järgmist: “Kui me katsume aru saada, millisel vaimsel tasandil tegutsevad teised liigid, siis tegelik väljakutse ei tulene niipalju loomadest vaid hoopis meist endist. Inimese suhtumised, loovus ja kujututlusvõime on siin määrava tähtsusega.” Waal kirjeldab loomade tajusid, teadmisi, oskusi, tundeid: “Kuuleme uutest uurimustest, et rotid võivad oma otsuseid kahetseda, varesed kasutavad tööriistu, kaheksajalad tunnevad inimesi nägupidi, spetsiaalne närvirakk võimaldab ahvidel õppida üksteise vigadest. Räägime vabalt loomade kultuurist ja empaatiast ja sõprussuhetest. Midagi ei ole enam võimatu, ka mitte ratsionaalsus, mida kunagi peeti ainult inimloomusele omaseks. “ Waali raamat ilmus eelmisel aastal. Tänavu aprillis ilmus USA loomauurijate Marc Bekoffi ja Jessica Pierce’ raamat “Loomade agenda”, mille autorid ütlevad, et teadus ja see, kuidas inimesed loomi kohtlevad, on sünkroonist väljas. 60ndatest alates on teaduslikud arusaamad sellest, kuidas loomad mõtlevad, teavad ja tunnevad mõõtmatult kasvanud ja tegelikult võiks oodata loomadesse suhtumises suurt muutust.

Ohtralt teaduslikke uurimusi on jõudnud tulemusteni, mis näitavad, et loomad vajavad tunnet, et nad ise kontrollivad oma valikuid ja elu; et nad kannatavad kui kaotavad enesemääratluse võimaluse. Uurimused õpitud abitusest näitavad, et loomad, kes pannakse korduvate ja vältimatute stressorite meelevalda (nagu elektrišokid ja siledate külgedega veeanumas edasi-tagasi ujumine) kannatavad psühholoogiliselt ja püüded nende vastumeelsete stiimulite eest põgeneda tekitavad sügava meeleheite. Vangistus, sotsiaalne isolatsioon, krooniline stress, mis on miljonite loomade saatuseks, viivad mõõdetavate muutusteni ajus, sh neuraalse plastilisuse kaotuseni. Vabadusekaotuse mõju on näha ka vaadeldavas käitumises.

Vangistatud loomadel on tihti ebanormaalseid stereotüüpseid käitumismustreid nagu siis kui jääkarud kõnnivad oma territoorimumil loomaaias lõputult edasi tagasi, rotid, kes nagu peitliga oma hambaid lõhuvad obsessiivselt laboripuuride varbu närides ja lemmikloomadest papagoid, kes omaenda sulgi välja kisuvad. Eelmisel aastal kirjutas Soome bioloog Helena Telkäänranta oma raamatus muuhulgas loomade nendest tajudest, mida meil ei ole; ultraviolettnägemisest magnetite tajumiseni. Telkäänranta teatab, et hiirte ja rottide hoiatus- ja valuhüüetest on suurem osa ultrahelitasandil, mida inimkõrv ei kuule. Sellepärast avavad laborikatsete ajal loomad ainult suu, mis loomkatsete tegijale just väga dramaatilisena ei paista. Pean ütlema, et see on mulle uudis ja näriliste ultrahelitasandil häälitsemine on esimesel mõistmisel midagi sellist, mida ma ei olekski väga tahtnud teada.

Oluline on see, et kogu see vanem ja uuem info loomade olemusest jõuaks otsustajateni, valikute tegijateni. Me ei vaja teadusrevolutsiooni, vaid seda, et info oleks argiteadvuse osa ja tänu sellele eetiline süsteem muutuks; loomade ekspluateerimine ei oleks enam norm ja iseenesestmõistetavus. See, et nooremate põlvkondade hulgas on kasvavalt palju eetilisi tarbijaid; et meedia loomadest kas või pealiskaudselt lakkamatult kirjutab; näitab, et eetiline paradigma on muutumas. Kuni selleni kui ühiskond võtab vastutuse ka teiste liikide eest.

Viited:
http://www.worldwatch.org/node/549
https://elaintutkimus.files.wordpress.com/2017/04/elc3a4intutkimuspc3a4ivc3a4t17_abstraktit2.pdf
http://nymag.com/scienceofus/2017/04/our-behavior-toward-animals-hasnt-caught-up-to-the-science.html
Frans de Waal. “Are we smart enough to know how smart animals are”.2016. W. W. Norton & Company, Inc.
Andreas Weber “Kõik me tunneme”, Varrak 2011
Thomas S. Kuhn. “Teadusrevolutsioonide struktuur”. Ilmamaa 2003
Helena Telkänranta. “Millaista on olla eläin?”, SKS 2015




*Artikkel ilmus esmakordselt lühendatud kujul Müürilehes 20.06.2017:
https://www.muurileht.ee/uhiskond-peab-votma-vastutuse-ka-teiste-liikide-eest/