Loomuse kommunikatsioonijuht Faristamo Eller mõtiskleb, mida ta ise sõjaolukorras ette võtaks. Artikkel ilmus Sakalas 15. märtsil 2022.

Kalendris oli punane kuupäev. Pidupäev. Lapsed tahtsid teha kooki, sest lasteaias oli niimoodi öeldud. Vene vägede sissetung Ukrainasse oli aga okupeerinud mu meeled ja tegemised. Varasem elu oli kadunud nagu kaugesse minevikku, mitte millelgi ei tundunud enam mõtet ega tähendust olevat. Elu oli jäänud seisma, seejuures päriselt mitte seisma jäädes. Aga vähemalt lastele tuli taigen segada ja ahju pista silmi tungivatest pisaratest hoolimata. Eesti Vabariigi aastapäev ju ikkagi.

Püüdsin, nagu ilmselt paljud, kujutleda, mida ma ise sõjaolukorras ette võtaksin. Kui nimekiri tegevustest ja vajaminevast toidust oli valmis saanud, avastasin end loomade olukorra peale mõtlemast. Harjumusest. Ukrainast tuli uudiseid, pilte ja kirjeldusi, kuidas väga paljud põgenevad, paljud koos oma lemmikutega. Samuti räägiti varjupaikadest, peamiselt koerte ja kasside omadest. «Aga põllumajandusloomad?» mõtlesin ühel hetkel. «Mis nendest seal saab?»

Etteruttavalt võib öelda, et eks anta endast parim, aga olukord on üsna halb: suured farmid sõltuvad palju elektrist ja tarneahelatest ning sõjatsoonis … Nojah. Endalegi üllatuseks jõudsin üsna pea retoorilise küsimuseni: mis põllumajandusloomadel rahu ajal Eestis siis nii väga teisiti on kui sõja ajal võõral maal? Suurte farmide loomad elavad ju oludes, mis on küll seadustega igati reguleeritud ja enamasti ka kooskõlas, aga mis panevad ilmselt iga nendest oludest teadliku inimese tahtma neile appi tõtata. Infoallikateks on paljud intensiivfarmides (salaja) filmitud kaadrid, mida keegi eriti vaadata ei taha. Ei tea, miks?

Järele mõelnud, ei osanudki ma leida ühtegi viisi loomadele abiks olla või isegi nende juurde pääseda. Sõbraga (kes ei ole loomaõiguslane, vaid täiesti «tavaline inimene», kes vabalt endale riisi kõrvale kana praeb või sinki leivale sätib) jõudsime arusaamiseni, et põllumajandusloomad ongi sünnist tapale saatmiseni tihtipeale kitsukestes ja jubedates tingimustes nagu vangilaagris. Selleks ei pea olema sõda, et tekiks tahtmine loomi aidata. Aga …

Siinkohal lööb minus välja argus. Hirm, kas ma üldse tohin nii mõelda. Kas see pole praeguses maailmas mitte ülimalt kohatu? Ukrainas on sõda, väga paljud inimesed on hädas, põgenikke on üle kahe miljoni … Ja millele mina mõtlen? Aga millelegi ju ometi peab mõtlema. Küllap võitleme kõik süütundega, kui sõda korraks ununeb.

Võtsin seega julguse edasi arutleda. Praeguseks on Ukrainast tulnud palju uudiseid ka loomade, peamiselt lemmikloomade olukorrast, aga levivad ka teated varjupaikade, sealhulgas ühe karude varjupaiga ja Kiievi loomaaia käekäigust. Muidugi mõjutab toimuv ka suuri farme. Üks Euroopa suurimaid linnufarme, Hersoni lähedal asuv Tšornobaivska jäi hiljuti ilma võimalusest linde toita ja tooteid eksportida. Kolm miljonit kana jäi nälga surema, sest neid polnud võimalik ei toita ega utiliseerida.

Tundub kohutav. Aga mille poolest see siis praegusest olukorrast nii väga erineb? Nende surm jõuab lihtsalt kiiremini kätte kui muidu ja kõik. Kas ma praeguses maailmas üldse julgen enam küsida, kas inimene üldse peaks loomi enda vajaduste rahuldamiseks niimoodi vangis, puuris või ketis, hoidma ja pidama? Isegi kui see vajadus tundub olevat põhjendatud teadusuuringutega ning muidugi inimese toitmiseks «hädavajalik». Kindel on, et väga suur osa ühiskonnast peab loomade kasutamist õigustatuks just sel põhjusel, et loomi on ammusest ajast peetud ja me oleme sellega lihtsalt harjunud.

On ju täiesti üldlevinud seisukoht, et loodus on saamiseks, võtmiseks, kasutamiseks. Viimaste sajandite jooksul on aga looduse kasutamisega mindud kaugele üle piiri. Jätkusuutlik loomapidamine, põllundus, kaevandamine ja metsandus on muutunud elu ja keskkonda hävitavaks intensiivmajanduseks.

Vaikselt, samm-sammult on looduse majandamine muutunud ebamoraalseks, elust ja elusast on saanud anonüümne kaup ja toode. Meie kujutluses elavad loomad endiselt vanamemme juures maal ning küttepuud saadakse sealtsamast kodu kõrvalt metsast püsimetsandusvõtteid kasutades. Aga elusat majandav tegelikkus on ammu midagi muud – silma alt ära pandud ekspluateerimine ja intensiivne tapatööstus.

Loodus me ümber on muudetud tehaseks ja ressursside elusaks laohooneks. Loomad on aretatud masinateks, kellest teha inimestele meeldivaid tooteid. Mis seejärel pakendatakse plasti ja viiakse tihti teisele poole maakera. Mingil hetkel saabub kollaps, nagu saabub surm elektrita robotlaudas, mis on loomi täis tuubitud. Unistus lõputust majanduskasvust vajab ju aga täitmist.

Sellise maailmakorralduse kohta küsimuste esitamist peetakse radikaalseks. Paljudes ringkondades on see lausa tabu. Inimesed muutuvad vihaseks. Tabud on visad kaduma, teadagi.

Radikaalne on ka olukordade täpsete ja ausate nimedega nimetamine, mille juurutamise võtsin endale mõni aeg tagasi isiklikuks sihiks ja eesmärgiks. Loomade söömisega seoses kõlaks ilmselt üsna ehmatavalt, kui restorani menüüs oleks kanalaip köögiviljadega – serveeritakse ju ikka kanafileed. Praetakse peekonit, mitte surnud emise viile. Öeldakse, et meil on kliima soojenemine, ja talvises Eestis kõlab see isegi mõnusalt. Tegelikult on see kliimakatastroof. Väga paljud kaevandamised on keskkonnakuriteod, mida armsasti nimetatakse maavarade ammutamiseks. Kunagises fosforiidisõjas jäi õnneks terve mõistus peale. Aga neid, kes võtaksid vastutusele, määraksid karistused, keelaksid looduse ja loomade vastu tehtavad kuriteod, millest paljud ka meile endile väga kahjulikud on, naljalt ei leia.

Näeme, et isegi Ukraina sõjas inimeste vastu sooritatavate kuritegude eest vastutusele võtmine on keeruline: avalikkus mõistab rünnakud ja sõjakuriteod (justkui sõda saaks olla midagi muud kui kuritegu) hukka, aga tsiviilelanike, koolide ja haiglate pommitamine kestab. Elaksime nagu mõnes antiikaegses näidendis, kus oleks vaja jõudu ülevalt. Jumalaid, kes tuleksid ja lahendaksid olukorra ära, nii et meie ei peaks midagi mõtlema, otsustama ega tegema. Meil on küll ­eetikanõukogud, on asutused, kes teevad justkui järelevalvet, aga tulemus on ikka see, et inimene tapab 70 miljardit põllumajanduslooma aastas, kasutab nende kasvatamiseks tohutult ressursse, mürgitab maad ja taevast, hävitab elurikkust, kütab kliimat … Ja justkui mitte midagi ei juhtu. Tegevjuhid saavad heade tulemuste eest preemiat, see on tihtipeale ka kõik.

Meil kõigil on praegu väga raske. Ükski rõõm ei ole justkui enam rõõm, mitte millelgi ei tundu päriselt mõtet olevat, on nii palju hirmu ja tahaks appi minna. Ka Ukrainasse muidugi. Kui õnnestuks ellu jääda, saaks ehk anda oma väikese panuse, et sõja asemel oleks rahu. Aga kas võin siiski lisaks küsida ebamugavaid küsimusi meie tänase igapäevaelu valikute ja otsuste kohta?