Loomad inimeste juhitud maailmas rääkida ei saa ning seetõttu vajavad nad inimesi enda eest kõnelema. Sestap rääkis Loomuse liige Farištamo Eller möödunud nädalal Tallinnas toimunud üleilmsel kliimastreigil kliimakriisist loomaõiguste prisma läbi.
Kui Fridays for Future liikumine algas, tundus mõte võtta iga nädal üks päev tuleviku jaoks päris radikaalne. Täna on selge, et me kõik võiksime olla osa liikumisest Monday-Tuesday-Wednesday-Thursday-Friday-Saturday-Sunday-for-Future ning iga päev tulevikku võimaldavaid valikuid, seaduseid ja otsuseid teha.
Valikutest rääkides tuleb endalt küsida, kui vabad me arvame end oma valikutes olevat. Ja kas keskkonda hävitav vabadus tohib olla olulisem kui keskkonna enda heaolu? Rõhume isiklikule heaolule ja vabadusele mõistmata, et tänaste kriiside põhjused on mõjuvõimsamate ühiskondade elanike isikliku heaolu esikohale seadmise tulemus ja meie siin kuulume kindlasti sellesse kategooriasse. Ühiskonnana on meil vaja ümber defineerida isikliku vabaduse tähendus ning mõista, et looduse heaolu defineeribki meie heaolu. Looduse heaolu on aga muuhulgas otseselt seotud meie toiduvalikutega.
Kas toiduvalikud on igaühe isiklik valik ja isikliku vabaduse küsimus? Väidan, et ei. Me ei tooda ega kasvata ammu enam ise oma pere jaoks toitu, meil on masstoodang ja supermarketid. Toidu tootmine ja transport mõjutab meid, inimesi, ja mõjutab ühtlasi ka kliimat. Eriti suure keskkonnajalajäljega kliima kütja on loomse toidu tootmine. Nii ebamugav, kui meil seda endale ka tunnistada ei ole, siis on vähemalt kliima seisukohalt suur vahe, kas valime toiduks taimse või loomse toidu.
Toon siinkohal veidi numbreid välja. Planeedi kõikidest imetajatest 60% on farmiloomad, 36% inimesed ja ainult 4% metsikud imetajad. Transpordisektor (autod, lennukid, rongid jt) kokku paiskab õhku 13% inimtegevuse poolt tekitatud kasvuhoonegaasidest, loomakasvatus toodab sama palju ja rohkemgi ehk 13−18%. Niisiis ei saa me rääkida loomse toidu tarbimisest kui millestki looduslikult ega keskkonnasõbralikust.
Seejuures ei saa sellest teemast rääkides unustada kalasid. Tohutu ülekalastamise tõttu ennustatakse, et 2050. aastaks võivad söögiks püütavad kalad olla ammendatud. Oluline on märkida, et kolmandik püütud merekaladest lähevad loomasööda tootmiseks. Neid söödetakse jahvatatult teistele kaladele kalakasvandustes, aga ka sigadele ja kodulindudele. Traalimine mõjutab kogu ookeanielustikku – lisaks sihilikult püütavatele liikidele jääb võrku palju juhuslikke ohvreid, kes seetõttu surevad. Delfiinid, vaalad, merikilpkonnad – iga liik võib sattuda tahtmatult võrku ning olla n-ö loomne prügi ehk kaaspüük (bycatch inglise keeles).
Lugesin mõni päev tagasi, et lihatootjad püüavad survestada ÜRO toidusüsteemide tippkohtumist toetama tööstusliku loomakasvatuse edendamist. Nad väidavad, et intensiivse loomakasvatuse areng aitab kaasa planeedi ressursside säästlikumale kasutamisele. Numbrid, mis ülal välja tõin, väidavad vastupidist. Mis on aga lihatööstuse eesmärk? Kindlustada ka edaspidi loomade söömise kasv maailmas. See on üks näide suurtootjate võimalusest mõjutada inimeste tarbimist nõnda, et inimesed ei saa arugi, et pole tegu nende enda vaba otsuse ja valikuga.
Kohalikul tasandil on oluline märkida reostust, mida põhjustavad loomade väljaheited. Eestis on probleemiks lämmastiku- ja fosforiühendite sattumine Läänemerre. See põhjustab eutrofeerumist, mis on taimede ülemäärane kasv ja sellega kaasnev lagunemisprotsess, mis toob kaasa hapnikupuuduse ja veekvaliteedi halvenemise, mõjutades negatiivselt kalade ja teiste veeloomade elukeskkonda.
24. oktoobri kliimastreik keskendus vähemuste suurematele kannatustele kliimakriisis. Aga kliimakriisi ei tohi vaadata ainult inimese teemana, vaid kliimamuutused mõjutavad otseselt ka loomi. Ja just metsikut loodust, kus elavad kõik need liigid, keda inimene ei ole oma huvides farmidesse vangistanud. Me reostame nende elupaiku, jätame neid kodutuks ja muudame oma tegevusega ka kliima nende jaoks põrguks. Osaliselt seetõttu, et me ei ole nõus otsa vaatama oma toitumisharjumustele. Sellele, mida me sööme, sellele, mida me arvame, et tahame süüa, ja mis meile meie arvates maitseb. Milleta, nagu me kindlad oleme, me kõik kollektiivselt ära sureksime.
Selleks, et muutusi läbi viia, on vaja teada, miks me midagi muuta tahame. Lihtsalt tegevuste nimekirjast ei piisa. Meil on vaja mõista ja enda jaoks läbi mõelda see, millises maailmas me täna elame ja millises maailmas me elada tahaksime. Hetkel tapab inimene toiduks päevas 200 miljonit maismaalooma, millele juurde liites kalad, saame kokku päevas umbes 3 miljardit. See teeb aastas 72 miljardit maismaalooma ja 1,2 triljonit veelooma.
Kas keskkonda hävitav vabadus tohib olla olulisem keskkonna enda heaolust? Kas teadvustades fakte ja numbreid saab öelda, et minu toiduvalik on minu isiklik asi? Toiduvalikud on seotud teiste elusolendite hävitamisega ja keskkonnamuutustega ning see, kui palju me isiklikult sellesse panustame, on meie endi teha. Meil on võimalused teha teadlikke valikuid. Meil on võimalused oma valikute läbi hoida elu Maal, meil on võimalus hoolida.