KADRI AAVIK

Juba eelajaloolisest ajast on loomad olnud lahutamatu osa inimkonna materiaalsest ja kultuurilisest eksistentsist: teisi liike on kasutatud toiduks ja kehakatteks, kujutatud neid kunstis, kirjanduses jm. Seega on loomad olnud kaua inimeste kollektiivse teadvuse osa. Ka teadus on loomade vastu huvi tundnud üsna pikka aega, kuid seni on suuresti lähtutud inimkesksest vaatenurgast, millega toetatakse loomade instrumentaliseerimise normaliseerimist, ning loomadele on pööratud tähelepanu eelkõige soovist saada nende uurimise kaudu uusi teadmisi inimese kohta.

Alles viimasel kahel aastakümnel on esile kerkinud uurimissuund, kus inimeste ja loomade vahelisi suhteid käsitletakse teistsugusest perspektiivist ja teistel eesmärkidel. Kriitiliste loomauuringute puhul on tegemist interdistsiplinaarse uurimisvaldkonnaga, mis on välja kasvanud laiemast inimeste ja teiste loomade vaheliste suhete ja loomauuringute (ingl human-animal studies, animal studies) uurimisvaldkonnast, osaliselt vastureaktsioonina sellele.

Lähtutakse loomaõiguslikest ideedest

Kriitiliste loomauuringute lähtepunktiks on tõdemus, et loomade elu ning inimeste ja loomade vahelised suhted on sügavas kriisis, mis toob kaasa korvamatuid tagajärgi kogu planeedile.[1] Inimesed tapavad üle 56 miljardi looma aastas[2] ning loomapidamine on üks kliimasoojenemise ja keskkonnaprobleemide peamisi põhjusi.[3]

Sarnaselt feministliku epistemoloogiaga leiavad kriitilised loomauurijad, et teadmised ja nende loomine ei saa kunagi olla apoliitilised, vaid see pärineb alati mingist perspektiivist, selle loomist mõjutavad teadlase positsioneering, huvid, kogemused ja varasemad teadmised. Samuti ei tohiks teadmised olla abstraktsed, teooria teooria pärast, vaid need peavad eelkõige teenima ekspluateeritud gruppide huvisid. Seega vaidlustatakse positivistlik, kiretu uurimistöö, mille (vaikimisi) keskpunktiks on ratsionaalne meessubjekt. Nagu ka feministlikud uurijad, seovad kriitiliste loomauuringute teadlased teooria praktikaga, analüüsi, poliitika ja akadeemilised teadmised aktivismiga kodanikuühiskonnas, vaidlustades seeläbi loomade süstemaatilise ekspluateerimise.

Kriitilistes loomauuringutes vaidlustatakse liigišovinistlikke[4] (ingl speciesist) väärtusi, ühiskonnakorraldust ja igapäevategevust, millega toetatakse loomade ekspluateerimise normaliseerimist, vaatamata sellele, et lääne ühiskondades puudub täisväärtusliku elu elamiseks reaalne vajadus loomi kasutada kehakateteks või meelelahutuseks ning Ameerika Dietoloogia Assotsiatsiooni[5] (American Dietetic Association) seisukoht on, et asjatundlikult kavandatud taimetoidudieedid (sh täistaimetoidudieet) on tervislikud, sisaldavad küllaldaselt vajalikke toitaineid ning võivad kaasa aidata teatud haiguste ennetamisele ja ravimisele.

Teadusmaailm on läbi aegade olnud üheks neist ühiskondlikest institutsioonidest, kes oma teadmistega on aidanud loomade instrumentaliseerimist ühiskonnas legitimeerida. Loomade teisejärguline staatus ja eksistents inimese heaoluks on vaikimisi olnud enamiku teadusalade ja teaduslike teooriate epistemoloogiliste lähtekohtade aluseks. See tendents jätkub tänapäevalgi, sealhulgas suuresti ka eespool mainitud inimeste ja loomade vaheliste suhete (mittekriitilise) uurimise valdkonnas.

Kriitilised loomauuringud toovad selgelt esile oma normatiivsed väärtused ja poliitilised seisukohad: teadlastele ei tohi loomad olla pelgalt sümbolid, vaid nende käekäik peab teadlastele korda minema, kuna loomad on nagu meiegi kehalised olendid, kes on võimelised tundma valu ja kannatusi ning neil on väärtus iseeneses, mis ei tohiks sõltuda nende kasulikkusest inimesele. Seega peaks fookuses olema ka loomade kohtlemine inimeste poolt ja nende materiaalsed olud. Kriitilised loomauurijad on seadnud eesmärgi lõpetada loomade kasutamine inimese vajaduste rahuldamiseks ning nende uurimistöö toetab seda eesmärki. Liigišovinismi vaidlustamist teoreetilisel tasandil toetab veganlus kui eetiline igapäevapraktika.

Selliselt positsioneerituna on kriitilised loomauuringud otseses vastuolus mõningate muude teadusvaldkondadega, kus loomade ekspluateerimine ja instrumentaliseerimine on kehtiv aluspõhimõte, nt zootehnika, liha- ja piimatehnoloogia, biomeditsiin, peavoolu toitumisteadus.[6]

Seega lähtuvad kriitilised loomauuringud otseselt loomaõiguslikest ideedest, mis omakorda on tihedalt seotud loomavabastusliikumisega. Loomaõigusluse keskse idee järgi on loomadel õigus kannatusteta elule ning seda põhilist õigust peaksid inimesed arvesse võtma. Teisisõnu, loomadel ja nende eludel on väärtus iseeneses ning see ei peaks sõltuma loomade kasulikkusest inimesele, mistõttu on loomade kasutamine inimese tarbeks moraalselt õigustamatu. Moraalsest seisukohast on pelgalt liigikuuluvus ebaoluline tunnusjoon.

Loomaõigusliku mõtte teedrajavaks teoseks on kahtlemata Peter Singeri „Loomade vabastamine” („Animal Liberation”, 1975), kuid nüüdseks on mõttesuund jagunenud mitmeks, kohati omavahel vastuolus olevaks haruks. Arvamused lahknevad selles osas, miks ja millistel alustel peab loomade õigustega arvestama.

Inspiratsioon feministlikest käsitlustest

Nii loomaõiguslik mõte kui ka kriitilised loomauuringud on saanud inspiratsiooni feministlikest lähenemistest, eelkõige ökofeminismist, täpsemalt, selle kitsamast suunast – veganifeministlikust mõttest. Veganifeministlike teoreetikute arvates on seksismil ja liigišovinismil (jpm rõhumise vormidel) sarnased toimimispõhimõtted. Väärkohtlemisest ja objektistamisest tuleb vabastada kõik olendid.[7] Liha- ja piimatööstus toetub täielikult emasloomade ekspluateerimisele. Inimesed ei saaks loomseid tooteid süüa ilma emasloomi järjepidevalt sunni viisil tiinestades, kasutades ära nende võimet saada järglasi ja imetada. Seega peaksid loomade õigused olema eelkõige feministide huviorbiidis, nad vaidlustavad väljakujunenud kehtivaid arusaamu soost ja liigist.

Feministlike mõjutustega kriitilised loomauurijad otsivadki rõhumise eri vormide ühisosa, näidates, kuidas seksism, rassism ja liigišovinism üksteist kapitalistlikus süsteemis toetavad. Fookus pole mitte ainult loomade huvidel, tähtis on ka moodustada koalitsioone teiste liikumistega, kes on samuti rõhumise ja võimuhierarhiate vastu. Toetatakse solidaarsusel põhinevat ühinemispoliitikat, seejuures lähtutakse kapitalismi- ja hierarhiavastastest vaadetest, tahetakse lammutada kõik ekspluateerimise ja domineerimise struktuurid ning liikuda demokraatliku detsentraliseeritud ühiskonnakorralduse poole.

Oluliseks peetakse uurimisalast koostööd, sidemete loomist akadeemiliste uurimisvaldkondade ja kodanikuühiskonnas toimuva tegevuse vahel. Inimeste ja loomade vahelisi suhteid ja loomade süstemaatilist ekspluateerimist on tarvis uurida eri tasanditel mitme meetodi abil, analüüsides, kuidas institutsionaalne võim ja ideoloogiad seadustavad loomade väärkohtlemist.

Püüdlustes vaidlustada antropotsentristlikku teadmusloomet haakuvad kriitilised loomauuringud posthumanistliku lähenemisega. Posthumanistlik kriitiline teooria hägustab klassikalise humanismi põhialusteks olevaid duaalsusi (keha ja vaim, inimühiskond ja loodus, inimene ja loom jne) ning püüab ümber mõtestada inimese paiknemist teiste eluvormide seas.[8]

Tänapäeva sotsiaalteaduste üheks instrumendiks on sotsiaalkonstruktivistlik epistemoloogia[9), mille järgi luuakse teadmisi ja tähendusi inimestevahelise suhtluse käigus. Seega ka sellised pealtnäha stabiilsed kategooriad nagu sugu, rass, klass jm omandavad tähenduse sotsiaalses maailmas. Näiteks see, mida tähendab naiseks ja meheks olemine, ei ole bioloogiliselt määratletud ega fikseeritud, vaid saab tähenduse ühiskonnas ning neid tähendusi tuleb pidevalt taasluua ja taaskinnitada.[10] Seejuures on sotsiaal- ja humanitaarteadustes muutunud järjest olulisemaks feministlikust uurimusest pärit intersektsionaalsus, mille järgi identiteedi- ja eristuskategooriad (sugu, rass, klass jm) on inimkogemuses põimunud ja saavad tähenduse üksteisega suhestudes.

Kõike eelnevat on peavoolu teaduses käsitletud valdavalt humanistlikus võtmes. Inimühiskonna relevantsete kategooriate puhul rõhutatakse nende sotsiaalset konstrueeritust, ajaloolist kujunemist, sisemist ebastabiilsust ja vastuolulisust, kuid seejuures on kategooria „inimene” jäänud suuresti puudutamata, inimest on esitatud essentsialistliku ja kindlaks määratuna. Nii jääb tähelepanuta, kuidas on inimene kui kategooria kujunenud ja suhestub sellega, mida nähakse paiknevat väljaspool inimest, nt teised liigid. Ka senised intersektsionaalsuse käsitlused on jätnud kõrvale liigi kui ühe identiteedi- või eristuskategooria ja sotsiaalsust vaadeldakse inimkeskselt.[11]

Üheks kriitiliste loomauuringute huvipunktiks on inimese nn dekonstrueerimine. Seda saab teha näiteks feministlikust teooriast pärit performatiivsuse abil, mõeldes, kuidas kategooriad inimene ja loom vastastikmõjus luuakse.[12] Kui uurida, kuidas toimub sooloome[13] ning kuidas maskuliinsust ja feminiinsust luuakse teineteisele vastandades, võib samamoodi küsida, kuidas toimub inimeseks saamine või inimeseloome, suhestudes sellega, mis jääb meie jaoks väljapoole inimsust.

Simone de Beauvoir on öelnud, et naiseks ei sünnita, vaid saadakse. Seda kuulsat lauset võib laiendada liigikategooriat silmas pidades: ka inimeseks saadakse, mitte ei sünnita. Inimese sotsialiseerimisprotsessis omandatakse vaikimisi väärtusi ja arusaamu sellest, kuidas loomadega suhestuda ning õpitakse, kuidas neid kohelda. Tänapäeva ühiskondades, kus vägivald loomade kallal on normaliseeritud, toimub sotsialiseerimine lähtuvalt liigišovinistlikest väärtustest. Õigemini esineb siin häiriv vastuolu. Meid on õpetatud teatud loomaliikide vastu väljendama empaatiat ning kohtlema neid kui pereliikmeid (lemmikloomad), teisi, vähemalt sama intelligentseid ja tundlikke loomi (lehmad, sead) aga instrumentaliseerime oma vajaduste rahuldamiseks. Oleme õppinud elama koos selle vastuoluga, seda sisimas ratsionaliseerides. Võib oletada, et teistsuguses ühiskonnas, kus liigišovinism ei oleks domineeriv ideoloogia ja inimesed ei ekspluateeriks loomi, oleksime sotsialiseeritud teistmoodi. Niisiis, teatud osa meie arusaamast selle kohta, mida tähendab olla inimene, oleme omandanud vastavalt sellele, mida tähendab meie jaoks loom ning kuidas me loomi kohtleme.

Kriitiliste loomauuringute staatus ja võimalused eesti teaduses

Kriitilised loomauuringud on viimastel aastatel lääne teadusmaailmas üha jõudsamalt esile kerkinud. Uuritud on seda, kuidas on inimeste arusaam loomadest mänginud olulist ideoloogilist ja intellektuaalset rolli kesksete mõistete kujunemisel lääne teaduses ja filosoofias (loodus, kultuur, ühiskond, inimene, sugu). On tähelepanu pööratud loomade rollile ja nende kohtlemisele inimtegevuses (teaduses, põllumajanduses, tööstuses, sõjanduses jne). Analüüsitud on loomade kujutamist kirjanduses, kunstis jm kultuurivormides. Keskendutud on inimeste ja loomade vaheliste suhete ajaloole, sh muutustele selles, kuidas inimesed loomadesse suhtuvad ja neid kohtlevad.

Kahjuks ei saa sedasama öelda eesti kriitiliste loomauuringute kohta, sest vastavad uuringud peaaegu puuduvad.[14] Nende puudumist võib ühelt poolt seletada sellega, et lähenemise aluseks (ja toeks) olev loomaõiguslus on meie kodanikuühiskonnas veel võrdlemisi uus nähtus. Teisalt, läänes aastakümneid kasutusel olnud akadeemilised feministlikud, rassismi- ja kapitalismivastased vaatenurgad (ja nende koos rakendamine) ei ole veel laialt levinud. Olukorras, kus nende kriitiliste loomauuringute aluseks olevate perspektiivide staatus on meil endiselt marginaliseeritud, on kriitilisi loomauuringuid keeruline teadusliku lähenemisena legitimeerida.

Senise uurimistöö puudumine annab aga võimaluse uue, just siinsest kontekstist lähtuva teooria loomiseks ning sellest lähtuvalt empiiriliste andmete analüüsiks, mida saab teha interdistsiplinaarselt. Võime näiteks küsida, kuidas Eesti kontekstis liigišovinistlikke norme luuakse ja taastoodetakse, nii personaalsel kui institutsionaalsel tasandil. Millises kontekstis saab neile vastu astuda ja millised võimalused selleks on?

Kuidas aga selgitada kriitiliste loomauuringute tähtsust loomade heaolu suhtes leigelt meelestatud teadusmaailmale? Paradoksaalselt võib antropotsentristlikku lähenemist aidata nihestada inimese ajutiselt keskpunkti jätmine, kui tuua esile, et loomade järjekindel ekspluateerimine ei mõju halvasti mitte ainult loomadele, vaid ka inimestele endile ja inimühiskonnale tervikuna, suurendades vaesust ja ebavõrdsust nii kohalikul kui ka ülemaailmsel tasandil ning põhjustades suurt keskkonnakahju.

Euroopas ei jätku kõikidele elanike toiduks kasvatatavate loomadele küllaldaselt loomasööta, mistõttu impordib Euroopa Liit umbes 70% loomasöödast arengumaadest. Ajal, mil ligi miljard inimest maakeral on alatoidetud ja alatoitumus põhjustab alla viieaastaste laste surmadest ligi poole, söödetakse kolmandik kogu maakeral toodetud teraviljast loomadele.[15] Samal ajal, kui ühe kilo loomaliha tootmiseks kulub 5000–15 000 liitrit vett, puudub ligi miljardil inimesel juurdepääs puhtale joogiveele ning kaks miljardit inimest elab puudulikes sanitaartingimustes.[16],[17]

 

31. oktoobril toimus Tallinnas esimest korda loomaõigustele pühendatud konverents „Loomaõiguslus akadeemias ja aktivismis: teadmised ja tegutsemine loomade heaks”, mille korraldaja oli MTÜ Loomus.

 

1 Taylor, N., Twine, R. (2014). Introduction. Locating the ‘critical’ in critical animal studies. In: Taylor, N., Twine, R. (Eds.). The Rise of Critical Animal Studies: From the Margins to the Centre. New York: Routledge.

2 Animal Equality, http://www.animalequality.net/food

3 Food and Agriculture Organization of the United Nations. The role of livestock in climate change, http://www.fao.org/agriculture/lead/themes0/climate/en/; Meat Atlas: Facts and figures about the animals we eat. Heinrich Böll Stiftung 2014, http://www.foeeurope.org/sites/default/files/publications/foee_hbf_meatatlas_jan2014.pdf

4 Eestikeelne vaste liigišovinism on moodustatud analoogselt rahvus- ja meesšovinismile ja tähistab ühe meelevaldselt piiritletud elusolendite grupi pidamist ülimuslikuks teistega võrreldes

5 American Dietetic Association. Position of the American Dietetic Association: Vegetarian Diets. 2009. Lk 1266, http://www.vrg.org/nutrition/2009_ADA_position_paper.pdf

6 Taylor, N., Twine, R. (2014). Introduction. Locating the ‘critical’ in critical animal studies. In: Taylor, N., Twine, R. (Eds.). The Rise of Critical Animal Studies: From the Margins to the Centre. New York: Routledge.

7 Adams, C. (1990; 2010). The Sexual Politics of Meat. A Feminist-Vegetarian Critical Theory. Continuum: New York, London; Gaard, G. (2002). Vegetarian Ecofeminism: A Review Essay. Frontiers: A Journal of Women Studies. Vol 23, No 3, pp 117-146; Donovan, J. (1990). Animal Rights and Feminist Theory. Signs, Vol 15, No 2,

8 Wolfe, C. (2010). What Is Posthumanism? Minneapolis: University of Minnesota Press.

9 Berger, P., Luckmann, T. (1967). The Social Construction of Reality: A Treatise in the Sociology of Knowledge. Anchor.

10 West, C., Zimmerman, D.(1987). Doing Gender. In: Gender & Society, 1, 125-51.

11 Twine, R. (2010b). Intersectional disgust? Animals and (eco)feminism. Feminism & Psychology, 20: 397.

12 Twine, R. (2010b). Intersectional disgust? Animals and (eco)feminism. Feminism & Psychology, 20: 397.

13 West, C., Zimmerman, D.(1987). Doing Gender. In: Gender & Society, 1, 125-51.

14 Lisaks artikli autorile on kriitiliste loomauuringute perspektiive (autorile teadaolevalt) oma töös kasutanud ka feministlik kunstnik ja aktivist Dagmar Kase ning TLÜ sotsioloogiaüliõpilane ja loomaõiguslusaktivist Kristina Mering.

15 World Food programme, http://www.wfp.org/hunger/stats

16 Water Footprint Network, http://www.waterfootprint.org/?page=files/Animal-products

17 United Nations, http://www.unwater.org/water-cooperation-2013/water-cooperation/facts-and-figures/en

(Artikkel ilmus esmakordselt Sirbis, 12.12.2014: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/kriitilised-loomauuringud/)