25. mail 2023. aastal oli Loomuse korraldatud paneelvestlus “Kalad Eesti seadustes”. Lühikese ettekande “Avamere kalakasvatuste võimalik keskkonnamõju” pidas Eestimaa Looduse Fondi säästliku kalanduse ekspert Joonas Plaan, mida koos slaididega jagame siin: https://youtu.be/Te3xWXjCZbQ Ettekande üleskirjutust jagame nüüd!

KOKKUVÕTVALT ETTEKANDEST:
1. Läänemere eutrofeerumine on nr 1 probleem mõjutades ökosüsteemi, kalade heaolu, kõikide loomade heaolu ja kaudselt Läänemere ääres elavate inimeste heaolu. Eesti mereala koondhinnang eutrofeerumise valdkonnas on halb (skaalal väga hea, hea, kesine, halb, väga halb).

2. Valitseb ülepüük.

3. Avamerekasvatustest tulenev võimalik mõju keskkonnale:

• Mõju veekvaliteedile (numbrid ettekandes slaidil näitavad, et see saab olema tohutu)
• Mõju linnustikule
• Mõju hüljestele
• Mõju kalastikule
• Muu keskkonnamõju

4. Kestliku arengu eesmärk
14.1 Vältida ja oluliselt vähendada 2025. aastaks mere saastamist mistahes vormis eelkõige maal toimuva tegevuse tagajärjel, kaasa arvatud mereprahi ja toitainetega saastamisega. – Mõeldes kui palju on planeeritud kalakasvatusi merele pole see kooskõlas sellega, millele Eesti on alla kirjutanud.

ETTEKANNE PIKEMALT:

Joonas Plaan: “Eestimaa Looduse Fond ei ole ajalooliselt kalakasvatustega väga palju tegelenud. See ajend on tulnud sellest, et praegu on käimasolev meede, Euroopa Merenduse ja Kalanduse ja Vesiviljeluse Fondi raames päris suur osa rahast on planeeritud kalakasvatuste toetamiseks. Eestis on ajalooliselt maismaakalakasvatusi päris pikalt arendatud ja aja jooksul on nad keskkonna seisukohalt muutunud märksa paremaks ja tõhusamaks. Küll aga täiesti uue trendina, mida me tulevikus näeme on avamere kalakasvatused. Selle tõttu oleme otsustanud ELFis olla teatud mõttes kalakasvatuste “valvehülged”, et hoida silma peal mis moodi arendused käivad ja võimalusel suunata arendusi võimalikult keskkonnasõbralikuks kas siis läbi seadusandluse või nõuandvana. Ma oma ettekandes keskendungi avamere kalakasvanduste võimalikele keskkonnamõjudele. Rõhutan sõna “võimalike”, sest praegu on Eestis üks avamere kalakasvatus ja selle põhjal öelda kindlalt, et sellised saavad olema keskkonnamõjud, on kaunis keeruline. 

Ajend miks me hakkasime sellega tegelema on see, et me näeme, et tulevikus hakkavad sinna minema suuremad Euroopa rahad. Aga teisalt on peamiseks põhjuseks ikkagi Läänemere äärmiselt kehv olukord. Üks indikaator, mis näitab kehva olukorda on eutrofeerumine. Kohe varsti välja tulevas Elcomi poolt välja antavas aruandes on ilusti näha, et Läänemere seisundi koondhinnang on suuresti punane ning ülepüügi kõrval on eutrofeerumine number üks probleem Läänemeres. See mõjutab kogu Läänemere ökosüsteemi, siinsete kalade ja kõikide loomade heaolu ja kaudselt ka Läänemere ääres elavate inimeste heaolu. Eesti mereala seisundi koondhinnag eutrofeerumise osas, mis on tehtud perioodil 2011-2016 on samuti kaunis punane. Olukord on erinevates mereosades kas kesine või väga halb. 

Vesiviljelusega seotud hoonestusloa taotlusi on meie merel tekkinud õige palju. On taotlusi on kalakasvatustele kui karbikasvatustele. Oleme püüdnud ELFis analüüsida, et mis on need võimalikud keskkonnamõjud, kui kõik need hoonestusload peaksid teostuma. Etteruttavalt ütlen, et võib eeldada, et need kõik siiski ei teostu ja juba on ka näha, et paljud menetlused on seiskunud. Sellegipoolest vaadates otsa erinevatele uuringutele ja keskkonnamõju hinnangute eeluuringutele ja keskkonnamõju hinnangutele endile, siis mõjutab ta kõige enam vee kvaliteeti ehk siis seda kui palju hakkab kalakasvatustest lämmastikku ja fosforit ehk eutrofeerumist  tekitavaid osakesi Läänemerre jõudma. Samamoodi saab olema kaudne mõju linnustikule. Mõju saab olema ka imetajatele, kalastajatele ja üldisemalt ka merepõhjale. Aga paljude mõjude puhul nagu ma ütlesin saame me arvestada ainult võimalikke mõjusid. Küll me teame väga hästi, et mõju veekvaliteedile saab olema reeglina suur. 

Mis on täna mõju veekvaliteedile aja- ja punktkoormus allikatest Lääne-Eesti vesikonnas ehk seal, kus täna enamus kalakasvatusi on planeeritud? Lämmastikku tekib aastas 7790 tonni, fosforit 173 tonni. Tegu on otseselt inimtegevusest tekkiva toitainekoormusega, mis mõjutab Läänemerd. Kui panna siia kõrvale kavandatavatest kalakasvatustest lisanduv toitainehulk, siis Keskkonnaministeeriumi hinnangutel, kui võtta arvesse, et kõik planeeringud teostuksid, siis me näeme, et väga suur hulk juba täna olemasolevast koormusest lisandub juba olemasolevate kalakasvatuste raames. See on kindlasti üks asi, mis puhul tuleb mõelda, et kas ja mis moel me peaksime edasi liikuma nende planeeringutega ja kas see on siiski üldse mõistlik ühiskonna tarbeks olukorras kus Läänemere olukord on piisavalt halb, kus eutrofeerumine on väga suur probleem. 

Väikese näitena kõrvale, siis 9500 Haapsalu elaniku toitainekoormus on lämmastikku 41 tonni aastas ja fosforit 0.02 tonni aastas. Ühe suurima planeeringus oleva arenduse toitainekoormus on märksa suurem, kui Haapsalu linna elanikel. See tekitab õigustatud küsimuse, et kas ühiskonnale on kalakasvatused vajalikud, mis seda veelgi rohkem mõjutama hakkavad. 

Oluline on ka see, et mida me nende andmetega edasi planeerime tegema hakata. Olles koondanud kogu info selle kohta, mis on võimalik mõju tuleb hakata vaatama kõikvõimalikke kokkeleppeid ja raamlepinguid kuhu ka Eesti riik on alla kirjutanud. Näiteks Läänemere tegevuskava, mille üks väga selge eesmärk on minimeerida inimtegevusest tingitud toitainete keskkonda sattumist. Siinkohal on Eesti võtnud kokkuleppe, et vähendab 23% inimtegevusest tingitud toitainete keskkonda sattumist. Lisaks tuleb veel arvestada Kestliku arengu eesmärki 14.1, mis ütleb, et on vaja “vältida ja oluliselt vähendada 2025 aastaks mere saastamist mis tahes vormis ja eelkõige maalt toimuva tegevuse tagajärjel kaasa arvatud mereprahvi ja toitainete saastamisega.” Kui jällegi mõelda sellele, kui palju on merele kalakasvatusi planeeritud, siis ilmselgelt ei ole see kooskõlas sellega millele Eesti riik on täna alla kirjutanud rahvusvaheliste kokkulepetena. 

On loomulikult ka väga konkreetsed tegevused, mida saab teha selleks, et vältida või minimiseerida toitainete lisandumist. Näiteks asukoht peab olema hea veevahetusega mereala. Sellega on tegeletud ka Eesti mereala planeeringute raames. Samamoodi tuleb mõelda sellele, millega ma neid kalu toidame. Kas me lisame läbi selle veel toitaineid Läänemerre või on võimalik äkki ära kasutada olemasolevat prahikala Läänemerest. Aga ka koostoimena vetikate kultiveerimine ja karpide kasvatus on üks viis kuidas lisanduvat toitainet kalakasvatustest välja tuua. Seda ELF kindlasti kahe käega toetab, et kui planeeringud edasi lähevad, siis üheks tingimuseks saab olema et need peaksid koos tootma nii vetikaid kui ka karpe, et võimalik mõju oleks minimaalne.”

PANEELDISKUSSIOON “Kalad Eesti seadustes” on tervikuna järelvaadatav siin: https://fb.watch/kMjStTxP63/ Paneeldiskussioonis osalesid Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna juhataja Herki Tuus, Eesti Loomakaitse Seltsi juhatuse liige Geit Karurahu, Eestimaa Looduse Fondi säästliku kalanduse ekspert ja juhatuse liige Joonas Plaan ja Riigikogu loomakaitse toetusrühma esimees Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Arutelu juhtis Loomuse kommunikatsioonijuht Faristamo Eller.

* Pikemalt loe ja vaata analüüsi “KALAD EESTI SEADUSTES” siit: https://loomus.ee/kas-kalad-on-de-facto-inimeste-omand-kui-loodus-tervikuna-on-peremehetu/

** Loomus leiab, et arvestades kuuendat väljasuremislainet tuleb muuta suhtumist loodusesse ja rakendada ökosüsteemipõhist vaadet, kus kõikidel liikidel on oma roll ning üks ei ole teisest olulisem. Loodus on peremehetu, mistõttu ei tohiks rääkida kaladest kui kalavarudest justkui oleksid kalad de facto inimeste omand.