Kes on Laura?
Olen peagi emaks saav ja ülikooli lõpetav semiootika magistrant, kelle peamiseks uurimisteemaks on keel ja see, kuidas me teistest loomadest räägime. Viimased kolm aastat olen ülikoolis selle teemaga tegelenud ja loodan ka tulevikus jätkata. Vabal ajal meeldib mulle lugeda – nii filosoofilisi kui ka fantaasiakirjandust ning kui veelgi rohkem vaba aega on, siis seda veedan hea meelega looduses. Teater on ka alati hinges olnud!
Kuidas jõudsid Loomuseni? Miks otsustasid liituda?
Loomus korraldas kunagi Elektriteatris tasuta filmi vaatamise, kus näidati filmi “Running for Good”. Sel ajal olin veel taimetoitlane, kuid see film motiveeris veganluseni liikuma hakata. Sain sealt ka Loomuse kohta infot ja kuna ma mõtlesin, et mulle meeldib selliseid üritusi korraldada, siis panin end vabatahtlikuna kirja. Olen Loomuses vabatahtlikuna tegutsenud alates 2021. aastast.
Too mõni näide, mida oled vabatahtlikuna teinud.
Tartus aitasin Tudengipäevade raames ühte üritust korraldada ja ühel aastal aitasin ka jõululoosi logistikaga tegeleda. Kõige viimasem asi oli vist see, et kirjutasin Loomuse lehele
teksti angerja omailmast. Hetkel olen ka Loomaõigusliku filmiklubi “utsitaja”.
Mis sind paneb tegutsema?
Kui ma bakas olin ja pidin otsustama, mida lõputööna teha, siis olin kahevahel, et kas kalduda rohkem feminismi poolele või veganluse poolele. Kuna tundsin, et n-ö “akadeemilisi feministe” on Eestis päris palju, aga “akadeemilisi veganeid” on pigem vähem (sel hetkel teadsin ainult, et Kadri Aavik ja Kadri Taperson on rohkem või vähem akadeemilisi asju kirjutanud), siis tundsin, et loomad vajavad mind rohkem. Ja eks see sama mõte hoiab mind siiani tegutsemas. Kuna mul on selline uurimisteema, millega Eestis varasemalt (mulle teadaolevalt) tegeletud ei ole, siis on täpselt selline “kui mitte mina, siis kes?” tunne.
Millised on olnud taipamised ja rõõmud-raskused sinu Loomuses tegutsemise ajal?
Alguses oli raske “oma kohta” leida, sest on küll erinevad teemad, millega tegeleda, aga ükski neist ei tundnud minu jaoks õige. Ja selles suhtes ma pole vist veel siiani leidnud seda ühte teemat millega tegeleda. Eks see ole veidi ka seotud sellega, et ma olen pannud väga palju enda “loomade eest võitlemise” energiast kõigepealt baka- ja nüüd ka makatöödesse. Aga arvan, et olen siiski leidnud mingeid väikseid asju, millega (ehk) olen aidanud.
Üks suurimaid rõõme on aga see, et isegi kui igapäevaselt ei jõua Loomuse asjadega tegeleda või teiste veganitega suhelda, siis on teada, et on olemas inimesed, kes on sinuga samal lainel. Et on veel inimesi, keda teiste loomade heaolu huvitab. Ja on inimesi, kellele saab hädalda, et mis mõttes üheski kodupoes ei ole taimset vahukoort.
Jaga üht eriti säravat mälestust vabatahtlikuna toimetamisest.
Kõige paremini tuleb meelde see Tudengipäevade raames korraldatud üritus, kuhu me saime erinevate maitsetega Domino küpsiseid jagamiseks. Sain need kastid täis küpsiseid paar päeva enne üritust enda juurde ja paar päeva seisis kaks virna Dominosid mu korteris. See oli ilus vaatepilt.
Mis on unistus, mida endas kannad või mille poole püüdled?
Tahaks kunagi rajada Eestisse endiste farmis elavate loomade varjupaiga.