Käesoleval aastal avalikustas Soome loomakaitse organisatsioon Oikeutta Eläimille hulgaliselt pildi- ja videomaterjale loomadest Soome nö loomatööstustes. Materjale on nimetatud uurimuseks inimeste ja loomade vahelistest suhetest, sest piltidel kajastuv illustreerib selle suhte võimuvahekorda, ühe poole manipulatiivset ning teise allasurutud olemust.

Taolisi pilte on ka eelnevalt näidatud  (tehotuotanto.net, tarhauskielto.fi, sikatehtaat.fi). Poliitikud ja ametnikud on avalikustamise järgselt küll kinnitanud, et valdkondade vead parandatakse, kuid siiani ei ole midagi muutunud ja uued materjalid karusloomafarmidest paljastavad, et loomade väärkohtlemine jätkub. Muuhulgas on näiteks näha rebane, kelle küljel on avatud, ravimata haav. Loom ei ole teistest eraldatud. Kasvanduse paljudel loomadel on silmapõletikke, varjumajad on halvas olukorras, osa pesakaste  ja jootmissüsteemid on katki (video ja pildid). Samast kasvandusest avalikustati pilte ka eelmisel aastal; kokku on seal käidud kolmel korral. Piltidel oli näha puuridesse jäetud surnud loomi, hallitanud toitu, mitmeid vigaseid ja haigeid loomi; kasvanduse kohta on kaks korda tehtud avaldus loomakaitseametnikele. Loomakaitseametnike tulutud kontrollkäigud tõestavad, et metsloomade puuris kasvatamine tuleb täielikult lõpetada, sest puuriloomade heaolu on täiesti võimatu tagada.

Senise põhjal saab järeldada, et praegust praktikat ei ole võimalik muuta loomaliikide kaupa üksikuid murekohti lahendades, sest probleemi juured on sügavamal – kogu süsteem on algusest lõpuni vigane. Põhiline küsimus on kaasaegse inimese suhtumises loomadesse üldiselt ning inimese enda rolli tajumises süsteemi ülevalpidajana.

Loom kui masin

Intensiivpõllumajanduses käsitletakse looma kui tootmisvahendit, mille väärtus on võrdne sellest saadava kasumiga. Elavast loomast on saanud ühiskonna vaikival heakskiidul asi. Selline praktika on teadlike poliitiliste valikute tulemus: loomade „asjadeks muutumises“ ei ole süüdi üksikud tootjad-põllumehed, vaid neist sõltumatult kõrgemal tehtavad üldised kontseptuaalsed otsused.

17.sajandil arvas prantsuse filosoof René Descartes, et loomad on hingetud masinad, kelle ka esmapilgul arukana tunduv omavaheline kommunikatsioon on ainult mehaaniline käitumine; hiljem näitas Darwin, et inimesed ise on vaid üks loomaliik paljude teiste seas. Tänapäeval peetakse enesestmõistetavaks, et imetajad on teadlikud ja intelligentsed olendid nagu inimesedki ja et loomad kogevad ka tundeid: sead, lehmad ja linnud tunnevad hirmu, valu, kannatust ja üksindust ning teistsuguses olukorras on neil eeldused tunda rõõmu ja empaatiasarnaseid positiivseid tundeid. Tänapäeva teadmise taustal on õigustatud küsimus, kuivõrd või kas üldse saab näiteks broilerikasvanduses rääkida lindude loomupäraste oskuste tunnustamisest, nende vajadustega arvestamisest? Või pigem käsitletakse neid endiselt 17.sajandi vaimus, nagu Descartes’i masinaid.

Intensiivtootmise eesmärk on saada väikeste kuludega võimalikult palju (loomseid) tooteid. Seejuures on teatud tootmiskadu paratamatu. Sellise põhimõtte järgi majandades ei olegi kuidagi võimalik arvestada loomade arukuse, isiksuste ja teadlikkusega: intensiivtootmises on loom alati vaid nimetu toode. On loomulik, et tehastes lähevad masinad vahetevahel rikki ja vastavalt kalkulatsioonile need kas parandatakse või hävitatakse. Loomavabrikutes toimub samasugune kalkulatsioon, kuigi masinate asemel on elusolendid. See on masstootmise põhiline ideoloogia ja seega ei saa üksik põllumees parimagi tahtmise juures teisiti toimida, sest tootmine kaotaks sellisel juhul eesmärgi ja ta tõrjutaks turult kõrvale.

Selle veebilehe pildid räägivadki osalt sellest, mis juhtub, kui “masinad katki lähevad”. Kuigi kõik loomad neis farmides ei olegi vigased ja kõik kohad viimseni väljaheidetega kaetud, näitavad need kaadrid inimeste väärastunud, tehnitsistlikku lähenemist elusolenditele.

Loomakäsitluse vastuolud

Inimeste suhtumine loomadesse on väga vastuoluline. Teadmised põllumajandusloomade oskustest kasvavad pidevalt, kuid seda infot ei võeta tõsiselt ja loomi koheldakse endiselt nagu esemeid – nad on küll elus ja võtavad näiteks kaalus juurde, aga nagu ei ela siiski päris elu, on pigem bioloogilised robotid.

Meie suhtumine loomadesse varieerub vastavalt sellele, milleks loomi kasutatakse. Loomaaias on polaarrebase miinimum-ruumivajaduseks sätestatud 600 m², kuid karusloomakasvanduses on samast liigist loomal ruumi napilt 1 m² ja tootjad väidavad seejuures tõsiselt, et loomade heaolu on tagatud; sigade ja koerte intellekt on ühesugune, aga me ei peaks oma koera puuris, kus ta ei saa ringigi keerata. On tohutud käärid selle vahel, mida me loomadest teame ja kuidas me neid selle teadmistehulga juures siiski kohtleme. Ühiskond, mille keskne tööstusharu – toidutootmine – eitab järjekindlalt teaduslikke fakte ja teavet, peaks hakkama tõsisemalt nende vastuolude likvideerimisega tegelema. Küsimus ei ole lihtsalt teoreetilises valesti mõistmises, vaid need vastuolud põhjustavad iga päev miljonitele olenditele tohutud kannatusi.

Uurimus

Neile lehekülgedele kogutakse pilte, videoid ja kirjutusi loomadest Soome tootmises. Põhiliselt väidetakse, et inimesed näevad tootmisloomi bioloogiliste masinatena, loomade individuaalsust, teadlikkust ja tunnetusvõimet arvesse ei võeta. Kontrastiks näidatakse loomi teistsugustes olukordades.

Farmide pildistamisel jälgisid dokumenteerijad kindlaid põhimõtteid:
1) farmidesse ei murtud sisse ega tekitatud kahju ning farmerite rahu üritatati mitte rikkuda; 2) kohad ja juhtumid dokumenteeriti asjade käiku ise sekkumata, loomi ei puudutatud; 3) haiguste levimise ärahoidmiseks kasutati sobivat turvavarustust.

Tähelepanu peateemalt kõrvale juhtimiseks rõhutakse sageli sellele, et on vale ilma hoone omaniku loata uste taga toimuvat kajastada. Kuid farmide igapäevaelu on väga oluline osa inimtoidu tootmisprotsessist. Video- ja pildimaterjal tasakaalustab tootjate reklaampilte ja näitab tarbijale, millist süsteemi ta oma valikutega tegelikult üleval peab. Tarbijal on õigus teada ja kuna tootmisprotsesse kasumilangemise kartuses igapäevaselt avalikuks ei tehta, on taolised dokumenteerimised vältimatud.

Pildid ja videod: http://elaintehtaat.fi/kuvat-videot