Esiteks, ma ei ole loomade käitumise ekspert, bioloog ega loomaarst. Ma lähtun loomaõiguslikust vaatepunktist, oma kogemustest ja ekspertide seisukohtadest.
Loomakaitseseadusega on üleüldse üks suur probleem – see lähtub inimesest ja tema tahtest loomi mingil viisil kasutada ja/või omada. See seadus ei lähtu loomast. Sama võib ka öelda praeguse vastuseisu kohta – see põhineb inimeste tahtel loomi aidata, mitte niivõrd kõnealuste loomade vajadustel. Usun, et see tahe ei tule halvast kohast, pigem ikka soovist aidata. Loomade aitamise soov ja loomade heaolu tagamine ei ole aga üks ja sama asi. Hea kavatsus ei taga veel head tulemust ning loomade kaitsmiseks kehtestatud nõudeid tuleks hinnata selle järgi, kas need aitavad loomade vajadusi paremini täita.
Tegevusluba
Miks teavitamiskohustusest ei piisa? Tegevusluba võimaldab kontrollida loomade pidamise tingimusi enne varjupaiga tegevuse alustamist, mitte alles pärast probleemide tekkimist.
Korduvalt on küsitud, kui palju siis varjupaiku on, kui paljusid see eelnõu mõjutab, kui palju on probleemseid varjupaikasid – ei tea. Sellel lihtsal põhjusel, et meil ei ole ülevaadet. Jah, halduskoormus kasvab, aga seejärel võiks kasvada ka teadmine meie loomadest ja varjupaikadest. Siis saame ka öelda, kus on probleemkohad ja kui suured need probleemid on.
Samas tekib teise nurga alt küsimus: miks peaks üks varjupaik tegevusloa vastu olema? Ma eeldaks, et varjupaik hoiab oma loomi piisavalt heades tingimustes, et tegevusloa saamine ei oleks probleem.
Liigub ka väide, et eelnõu keelustab hoiukodudel põhineva tegevuse, kuid eelnõus sellist keeldu ei ole. Küll aga peavad hulkuvate loomade hoiukodudesse paigutamisega tegelevad isikud taotlema tegevusluba. Loomade aitamine ei tohiks piirduda nende paigutamisega kellegi koju, vaid peab tagama ka selle, et nad saavad seal vajalikku hoolt.
6 kassi ruumis
Eelnõu ütleb, et tegevusloa taotlus peab sisaldama varjupaigas või hoiukodus peetavate loomade liike ja maksimaalset täiskasvanud loomade arvu loomaliikide kaupa. Mitte kuskil eelnõus ei ole välja toodud, et see maksimaalne arv peab olema 6. Spetsialistide hinnangul võiks see ideaalis olla 6, mis aga ei tähenda, et see number kuidagi seadusesse jõuaks (kas on keegi näinud kunagi seadust, mis vastaks ideaalile?).
Kui siin oleks mingi üldine kõigile kehtiv number, siis mis see olema peaks? 6? 10? 20? See on vaidluse koht, hilisema vaidluse koht. Kui konsensusele ei jõua, siis ehk leiaks vähemalt kompromissi. Ent vastuseis näib olevat tervele mõttele, et siin üldse mingi piir oleks.
Küsimus ei ole selles, kas kassid võivad elada koos teiste kassidega. Loomulikult võivad, jäävad ellu küll. Aga meil on kassitubasid, kus on mitmeid kümneid kasse ühes toas. Meil on ka hoiukodusid, kus väikeses korteris lisaks inimestele elutseb veel kümneid kasse. Samas ei ole kass karjaloom, see ei ole temale loomupärane keskkond.
Tuleb ka vastata küsimusele, kui palju loomi suudab üks inimene konkreetses keskkonnas tegelikult jälgida ning igaühele vajalikku hoolt pakkuda. Kui ühes väikeses toas või korteris elab kümneid kasse, ei piisa sellest, et neil on toit, vesi ja magamiskoht. Keegi peab märkama, kui näiteks loom ei söö, haigestub, on teiste loomade tõttu stressis või vajab eraldi tähelepanu.
Olen näinud ja kuulnud olukordadest, kus kassid on kaduma läinud ilma, et keegi oleks märganud; kus kassid on ootamatult tiineks jäänud, sest lõikamata isase olemasolu jäi tähelepanuta; ning kus surnud kass on leitud alles hiljem, sest tema seisundit ei kontrollitud.
Need ei ole argumendid selle vastu, et loomi aidata. Need on argumendid selle poolt, et loomade aitamine peab olema korraldatud viisil, mis võimaldab iga looma eest päriselt hoolitseda.
Kas varjupaikadel ja hoiukodudel on võimalus jätkata?
Pidevalt väidetakse, et uute nõuete tõttu peavad varjupaigad ja hoiukodud oma tegevuse lõpetama. Aga millistel konkreetsetel põhjustel?
Kas probleem on tegevusloa taotlemises, ruumidele esitatavates nõuetes, veterinaarteenuse korraldamises, bioturvalisuses või loomade maksimaalses arvus? Millised nõuded muudavad tegevuse võimatuks ja miks?
Kui mõni nõue on ebaproportsionaalne, siis saab seda arutada. Kui üleminekuks on vaja rohkem aega või rahalist tuge, siis seda saab arutada. Aga üldine väide, et loomade aitamine muutub võimatuks, ei asenda konkreetset analüüsi ega vii kuhugi edasi.
Samuti tuleb eristada seda, kas varjupaik peab oma tegevust muutma, ja seda, kas ta peab tegevuse lõpetama. Need ei ole üks ja sama asi.
Miks n-ö kobareelnõu?
Minu jaoks ei ole kobareelnõu iseenesest põhjus eelnõu vastu olla. Zoofiilia keelustamise vajadusest on räägitud juba aastaid. Samuti on aastaid arutatud koerte ketis pidamise küsimust. Need on eraldi teemad, kuid see ei tähenda automaatselt, et nende lahendamine samas eelnõus oleks põhjendamatu.
Kui keegi leiab, et muudatuste ühendamine takistab sisulist arutelu, siis võiks ta näidata, milline konkreetne muudatus on selle tõttu jäänud piisavalt analüüsimata või milline menetluslik probleem on tekkinud. Eelnõu sisu ja menetluse kvaliteeti tuleb hinnata konkreetsete asjaolude põhjal, mitte üksnes selle järgi, et muudetakse mitut seadust korraga.
Ka mitmed Riigikogu liikmed on kasutanud kobareelnõu argumenti selle eelnõu vastu. Aga siinkohal tekib küsimus: kui zoofiilia keelustamine võiks olla eraldi eelnõu ja te seda pooldate, miks te ei ole seda siis ära teinud? Riigikogu liikmed saavad ka eelnõusid algatada. Nii zoofiilia kui ka koerte ketis pidamine oleks ammu juba keelustatud, kui Riigikogu liikmetel oleks olnud poliitilist tahet seda teha.
Kes tasub lisakulud?
Urmas Kruuse väitis Riigikogu saalis, et selleks on raha planeeritud: “ministeeriumil on minule teadaolevalt kavandatud 50 000 eurot selleks, et seda üleminekut teha ning nõustada ka neid varjupaiku ja hoiukodusid, kes selle tänuväärse tööga tegelevad, selleks et see üleminek oleks ühtepidi sujuv ja positiivne.” See ehk ei kata kõik kulud, aga ei ole vastuseisjad ka öelnud, mis summat nad selleks vajaks.
Varjupaik peab võtma täiskoormusel tööle loomaarsti, kes teeb kõik vajalikud protseduurid, seejuures ühegi teise arsti juures käia ei tohi?
Eelnõus ei ole nõuet, et loomaarst tuleb tingimata tööle võtta töölepingu alusel. Töö tegemiseks on võimalik kasutada eri lepingulisi suhteid ning teenuseid saab osutada ka koostööpartneri kaudu. Tööinspektsioon loeb töö tegemiseks nii töölepingu, töövõtulepingu kui ka käsunduslepingu alusel tehtavat tööd. Kuidas töötamine vormistada, sõltub töö sisust.
Eelnõus kirjeldatud veterinaararsti ülesanne on otsustada haiguste ennetamiseks ja leviku takistamiseks vajalikud meetmed ning tagada nende elluviimine. Sellest ei saa automaatselt järeldada, et ta peab isiklikult tegema kõik protseduurid või et teiste veterinaararstide teenuseid ei tohi kasutada.
On käinud läbi ka argument, et nüüd peab hakkama küsima annetusi veterinaarile palga maksmiseks. Aga seda tehakse ju nagunii igapäevaselt? Pidevalt tehakse postitusi, kus küsitakse annetusi raviarvete tasumiseks – see sisaldab ju ka veterinaari töötasu!
Bioturvalisus – miks see hoiukodudele peaks kehtima?
Sellele on isegi kummaline vastata, aga ma olen tõepoolest näinud väiteid, et kui kass läheb hoiukoju, siis piisab tavalistest kodustest tingimustest. Haiguste levitamine ei ole kuskilt otsast loomakaitse. Kui kass viiakse ühest keskkonnast teise, ei kao koos sellega haiguste leviku risk. Vastupidi, hoiukodu võib olla koht, kus loom puutub kokku teiste loomadega ning kus nakkushaigused võivad levida edasi. Looma heaolu ei sõltu sellest, kas tema eest hoolitsetakse varjupaigas või hoiukodus. See sõltub sellest, kas tema vajadused on täidetud ja kas tema tervis on kaitstud. Loomulikult peab nõuete rakendamisel arvestama hoiukodude tegelikke võimalusi. Ma ei arva, et iga inimene, kes võtab ajutiselt enda juurde ühe kassi, peaks hakkama kodu ümber ehitama. Küll aga ei saa välistada bioturvalisuse nõudeid lihtsalt seetõttu, et loom viibib kellegi kodus. Ka kodus saab kasse teatud ajaks eraldada ja takistada haiguste levikut – olen seda ise korduvalt teinud.
Pildil on Loomuse liikme kass Piuksu. Kujunduse ega teksti loomiseks ei ole kasutatud AI-d.