Eesti kalad, Läänemere ökosüsteem ja eetiline suhtumine mereelusse. Saade oli eetris 1. oktoobril, siin jagame saate kirjalikku toimetatud kokkuvõtet.

Farištamo: Tere! Oleme Ida Raadio eetris Loomade Hääle kalaraadioga. Täna alustame uut saatesarja. Varasemalt tegime keskkonnaraadiot, aga nüüd on käsil Kalaraadio – vaatame, mitu osa meil siin kokku tuleb. Praegu on plaan teha neid umbes kümme. Mina olen saatejuht Farištamo Eller. Täna on sissejuhatav saade ja mul on külas Eestimaa Looduse Fondi säästliku kalanduse ekspert Joonas Plaan. Tere, Joonas

Joonas: Tere!

Farištamo: Kõigepealt – kaladest võib rääkida hästi erineva nurga alt. Täna teeme sissejuhatuse ning räägime veidi Eesti kaladest, mereloomadest, Läänemerest, kalapüügist, ülepüügist, kalafarmidest ja ka seadusandlusest. Joonas, kui hakata kuskilt otsast minema: kui me räägime Eesti kaladest, siis kellest me täpsemalt räägime?

Joonas: Neid kalu mõjutavad nii teised kalad kui ka teised mereloomad – olgu need siis imetajad või merelinnud. Kuid ka meie inimestena mõjutame väga palju nii ökosüsteemi tervikuna kui ka erinevaid liike. Nii et kui sa küsid, kellest me peaksime rääkima, siis lihtsat vastust mul ei ole. Kuid hea oleks, kui keskenduksime selles saates ja sarjas eelkõige neile liikidele, keda me paremini tunneme – keda oleme harjunud nägema toidulaual või rohkem meres, jões ja järves. Kuid loomulikult on läbi selle sarja plaanis sisse tuua ka neid liike, keda me vähem tunneme ja keda võib-olla tulevikus on siin märksa rohkem. Vägagi tuntud võõrliik Läänemeres on ümarmudil, kellel läheb aina paremini – ta on siin väga hästi kohanenud. Samuti on näiteks kõigile liivarannast tuttav ogalik kalaliik, keda Läänemeres võib tulevikus märksa rohkem olla, ja ka neist peaks rääkima. Ja muidugi ei tohi ära unustada veetaimi ja vetikaid – ökosüsteemi tuleb vaadata terviklikult.

Farištamo: Miks me üldse sellist teemat nagu kalad ja laiemalt “kalaraadio” puudutame? Räägin seda veidi lahti. Oleme harjunud nägema kalu toidulaual. Osa inimesi – näiteks loomaõiguslased või loomakaitseorganisatsiooni Loomus liikmed – ei tahagi ehk üldse kalu toidulaual näha, teised aga tarbivad neid edasi. Meie vaatleme seda teemat natuke laiemalt. Kalad on osa ökosüsteemist ja nad on elusolendid. Kuid väga tihti kalade teemaga kokku puutudes arvestatakse neid näiteks tonnides või kaalu järgi, mitte isendite numbrina. Kui räägitakse sellest, kui palju kalu kuskilt välja püüti, võivad need numbrid olla hästi suures vahemikus, sest täpset arvu on keeruline paika panna. Nii harjutaksegi lähenemisega, et nad on lihtsalt tonnid. Olen tähele pannud, et kui ametkondadega või seadusandlusest juttu tuleb, räägitakse kaladest sageli kui “kalavarust”, mitte kui elusolenditest iseeneses. Neil on iseväärtus ja hoidmisväärtus seetõttu, et nad on ökosüsteemi osad ja elusolendid, mitte pelgalt seetõttu, et inimene neist söönuks saab. Võib-olla räägitakse kaladest vähem ka sellepärast, et nad on inimestele tunnetuslikult kauged – kui vaatame mõnda imetajat, on tema välimuse tõttu empaatiale lihtsam tekkida.

Kalad aga ei tee häält, me ei kuule neid. Hiljuti ületas meediakünnise teema, kas laps võib näha pealt looma hukkamist – ei mäleta, kas see oli kana või mõni muu farmi loom, kindlasti mitte veeloom. Seaduses on tehtud erisus: alaealine ei tohi näha teatud farmiloomade tapmist, aga kalade tapmist tohib näha küll. Kalal käiakse tihti rekreatiivsel eesmärgil ja seda peetakse väga mõnusaks tegevuseks. Meie üks nurk ongi küsida: kuidas hakata kalu nägema samamoodi elusolenditena? Tahame kaladest rohkem rääkida, et ühiskonnas ja Eesti inimestel tekiks rohkem tunnetust, et kalal on iseväärtus ja nad on samamoodi loomad. Nägin hiljuti plakatit, kus oli kirjas: “See, et ta ei karju, ei tähenda, et tal ei ole valus.” Kaladel on samamoodi olemas valu, mälu ja muud aistingud. Sellise sissejuhatuse teen igaks juhuks läbi saadete veel, kui keegi ei satu kõiki osi kuulama. Nüüd aga tagasi kalade juurde – magevee- ja merekalad. Räägime korraks Läänemerest – ta on oma riimveelisuse tõttu hästi eriline meri, kus saavad elada erinevad kalad. Ava palun seda Läänemere teemat. Hiljuti oli ju ka Läänemere päev.

Joonas: Jaa, just oli Läänemere päev – 27. augustil, nagu iga augustikuu viimasel neljapäeval. Läänemeri on üks maailma unikaalsemaid meresid. Ta on üks nooremaid meresid, kõigest umbes 8000 aastat vana. See võib tunduda pika ajana, kuid looduslikus ajaskaalas on see vägagi lühike aeg. Selle 8000 aasta jooksul on tekkinud teatavas mõttes “järveline” mereökosüsteem. Soolast vett pääseb Põhjamerest ja Atlandi ookeanist Läänemerre ainult läbi Taani väinade ja nad on kaunis kitsad. Sealt tulev vesi vahetub arvestuslikult kõigest umbes 30 aasta jooksul (või sõltuvalt tuultest mõnel aastal palju vähem). Selle asemel saabub Läänemerre veelgi rohkem vett sademetest ning ennekõike jõgede ja ojade kaudu. Sellest tulenebki suur osa Läänemere probleemidest. Kuna Läänemeri on küllaltki kinnine, noor ja alles arenemisjärgus ning pidevas muutumises olev meri, on maismaalt ehk Läänemere valgalalt suubuv vesi tihti toitainerikas. See tuleb põldudelt, ojadest ja kraavidest ning seeläbi rikastub see kinnine meri pidevalt veelgi enam toitainetest. On hästi näha, kuidas just nimelt viimase 120 aasta jooksul – mil intensiivne põllumajandus on Läänemere-äärsetes riikides meeletu kiirusega arenenud – on toitainete hulk Läänemeres tohutult kasvanud. See tähendab rohkem vetikaid, kuid ennekõike tähendab see seda, et muutub kogu terviklik ökosüsteem ja elukeskkond.

Nende muutuste tõttu muutub ka kalade, imetajate ja lindude elukeskkond. Läänemeri on unikaalne, aeglase veevahetusega meri, mille ökosüsteem on alles arenemisjärgus. Igasugune inimtegevuse surve tähendab sellele küllaltki suurt muutust. Lisaks sellele näeme aina enam, kuidas kliimamuutused hakkavad Läänemerd mõjutama. Me ei tea veel täpselt, mida kõike see muudab, kuid näeme juba esimesi suuri nihkeid. Tahaksin veel kommenteerida sinu sissejuhatust selle kohta, kuidas me kalu mõõdame. Olen täiesti nõus, et see on üks juurpõhjuseid, miks Läänemere kaladel läheb kehvasti. See, et mõõdame või hindame kalu tonnides või matemaatilis-majanduslikes ühikutes, mitte aga isenditena, on mõttemuster, mis eemaldab kalad meie empaatiast. Kala muutub meie jaoks justkui pelgalt “varuks” – teda hinnatakse kui ressurssi, mitte kui elusolendit. Seetõttu mõõdetaksegi neid ennekõike tonnides. Kasutusel on veelgi keerukamaid termineid, mis annavad hinnanguid üldkogustele. Lõhe puhul hinnatakse neid siiski teiste ühikute kaupa.

Farištamo: Kas on mõni liik veel, keda loetakse teistmoodi?

Joonas: Lõhe ja meriforell on need, keda loetakse ühekaupa. Põhjus on lihtne: neid on niivõrd väheks jäänud.

Farištamo: Mõnda liiki on veel vähe – näiteks angerjast on palju räägitud. Kuidas nendega on?

Joonas: Angerja puhul arvestatakse varusid siiski veel tonnides, mis tuleneb ajaloost. Teine näide on Läänemeres elav tursk, keda praktiliselt enam ei ole, kuid senimaani mõõdame teda tonnides – mis tähendab näiteks seda, et öeldakse: “Selleaastane püük oli 0 tonni.”

Farištamo: See mõjub rannakalurite kogukondadele veel hullemalt, kui kusagil mujal tehakse liiga intensiivset püüki – näiteks suurte traalidega püüdes saadakse kätte hästi palju, aga rannakaluritele ei jää üldse midagi. Lisaks kliimaebaõiglusele on siin ka sotsiaalset ebaõiglust.

Joonas: Absoluutselt. Angerjas on hea näide: meie kalurid küsivad tihti, miks nemad peavad oma püüki piirama, kui näiteks prantslased püüavad angerjat nii palju. See kehtib kõigi Läänemere liikide puhul – kala, nagu iga teinegi loom, ei tunne riigipiire. Selleks et Läänemere kalu hoida ja kaitsta, peame tegema koostööd. See tähendab tihti kompromisse: lepime kokku, et püüame vähem, teeme piiranguid ega lähtu üksnes majanduslikust hüvest. Otsustajad, kes teevad otsuseid kalavarude nimel, võtavad tihti arvesse just majanduslikke huve. Jõuame taas tagasi selleni, et kala nähakse varuna, mitte elusolendina.

Farištamo: Kala nägemine elusolendina on mereloomade puhul keerulisem. Eesti keeles on ilmunud raamat “Mida kala teab” (Jonathan Balcombe). Läbi selliste teadmiste, kui inimesed saavad teada, kui põnevad on nende elukäigud, struktuurid, harjumused ja rännuteed, tekib võib-olla rohkem tunnetust, et tegemist on elusolenditega. Eesti kaladest tean ise tänaseks päris palju angerjatest ja silmudest. Kui sinult küsida, millised on põnevad lood või liigid, mida sa räägiksid?

Joonas: Inimeste teadmised on väga erinevad. Mainisin juba turska. Mõne aasta eest käisin Vikerraadios rääkimas kalade olukorrast ja saatejuht oli üllatunud: “Kas tõesti elab Eesti vetes tursk?” Ta ei teadnud, et näiteks Eesti taasiseseisvumise ajal püüdis Viimsi kalurikolhoosis turska veel kümneid tonne (ehk meeletutes kogustes isendeid). See on huvitav lugu sellest, kui kiiresti võib teadlikkus mingist liikist kaduda, kui liik kaob meie ökosüsteemist. Teisalt on liike, keda on väga palju, kuid keda samuti ei teata. Mulle meeldib näitena välja tuua nurg. Nurg on küllaltki väike, umbes 10 sentimeetri pikkune latika sarnane kala, keda kalurid peavad sageli “prahikalaks” või “rämpskalaks”, sest tal puudub majanduslik väärtus ja turg. Ometi on teda meie rannikuvetes väga palju. Tihti satub ta võrkudesse ootamatult suure hulgana ja kalur ei oska temaga midagi peale hakata – viiakse lihtsalt metsa alla või põllule väetiseks. Samal ajal võtame ökosüsteemist välja teisi olulisi liike.

Kohtasin Lääne-Eestis ühte turismiettevõtjat, kes nägi, kuidas nurge viiakse sadamast metsa alla kilode kaupa. Ta ostis toetuse abil suure hakklihamasina ja hakkas katsetama nurgust hakkliha tegemist. Selsamal päeval, kui katsetasime seda nurgutoitu, tulime lähedal asuvasse Fotografiskasse, kus peakokk valmistas meile siiakalast täpselt sama roa. Võin öelda, et nurgukotlet oli märksa maitsvam! Mõni võiks arvata, et nurgu ei peaks üldse püüdma ja ta võiks merre jääda. Kui nurg jääb võrku, on kõige hullem see, kui ta viiakse metsa alla, kus toitained lagunevad mulda ja jõuavad kraavide kaudu tagasi merre.

Farištamo: Ühesõnaga, pigem tuleks vähendada toitainete sissevoolu merre. Kui püütakse välja suured kalad, kes ökosüsteemi tervikvaates sööksid väiksemaid kalu ära, siis kas meil on tegemist olukorraga, kus inimene sekkub igal sammul?

Joonas: Jah. Läänemere suur probleem on see, et oleme suured isendid välja püüdnud. Terviklik ökosüsteem ja toiduahelad on lõhutud. Samal ajal tõuseb kliimamuutuste tõttu veetemperatuur ning toitainete rohkus soosib väiksemaid kalu, kellel puuduvad kiskjad. Teine tahk on see, et kui oleme ajalooliselt püüdnud välja just suuri isendeid, ei ole piisavalt tugevaid kalu, kes annaksid tugevaid järglasi. Oleme nõiaringis: püüame suuremaid isendeid välja ja kalad muutuvad põlvkondadega aina väiksemaks.

Farištamo: See on põhimõtteliselt sama nagu jahinduses: kui toimub trofeejaht, püütakse suuremad ja ilusamad isendid ning populatsioon kahjustub. 

Loomuses oleme jaganud retsepte, kuidas taimsetest koostisosadest valmistada toitu, mis maitseb nagu kala. Katsetasin näiteks retsepti, et teha “angerjat” veganversioonis. Kui selle ära praadisin, olin šokeeritud – see maitses täpselt nagu praetud valge kala, kuigi oli tehtud kartulist! Kui kala on fileeritud, küpsetatud, luudeta, krõbeda kooriku ning soolase-rasvase tekstuuriga, annab see sama maitseelamuse. Kas sul on veel mõni põnev lugu mõne liigi kohta?

Joonas: Angerja puhul ei tajuta tihti seda, kui kiiresti ta on ohustatud liigiks muutunud. Kõigest 40 aastat tagasi oli angerjat niivõrd palju, et teda veeti kärudega põllule väetiseks – ei jõutud ära süüa ega müüa. Täna otsitakse teda ükshaaval, temast on saanud delikatess ja Eestis kõige kallim kala, sest teda on nii vähe. Selle asemel et teda merre jätta, püüti varud tühjaks. See on traagiline.

Farištamo: Kuidas on lugu jõevähkidega? Nende arvukusega ei ole vist samuti hästi – ametlikult neid müüa ei tohi, aga süüakse ikka.

Joonas: Jõevähi populatsiooni on kahjustanud eelkõige haigused. Omaks tarbeks tohib teda püüda, kuid kaubanduslikult müüa ei tohi.

Farištamo: Ajakirjanduses oli lugu jõevähi festivalist, kus üritus oli korraldatud kokkadele ja turismiettevõtjatele. Tekkis küsimus: miks tutvustatakse toidukultuuri üritusel liiki, kelle müük pole lubatud ja kelle puhul tekivad ka loomade heaolu küsimused (elusolendina keetmine ja grillimine).

Aga liigume kalafarmide juurde – neid planeeritakse juurde. Mida peaks nendest teadma?

Joonas: Kalafarm on tehislik koht, kus kasvatatakse kalu. See nõuab loomade söötmist ning nende väljaheidetega tegelemist. Looduskaitsja vaatevinklist ongi suurim probleem see, et tekivad kontsentreeritud kohad, kuhu koguneb väga palju väljaheiteid ehk toitaineid – mida Läänemeres on niigi liiga palju.

Farištamo: Kuna Läänemeres on toitaineid juba liiga palju, kas oleks loogiline sinna farme mitte rajada?

Joonas: Jaa. Eestimaa Looduse Fondi hinnangul ei ole avamere kalafarmide planeerimine kõige targem suund, sest see paneb Läänemerele suure lisasurve. Arvutuslikult toodab üks avamere kalafarm sama palju lämmastikku kui terve Haapsalu linn aasta jooksul. Keskkonnamõjude hindajad väidavad tihti, et reostus hajub merre ära, kuid Läänemeri on kinnine veekogu ja need toitained jäävad ökosüsteemi pikaks ajaks. Norras, kus on juba umbes 900 lõhe- ja vikerforellifarmi, arvati samuti, et avamerel ja fjordides reostus hajub, kuid tänaseks on näha, kuidas see on muutnud ökosüsteeme. Teine tahk on sotsiaalne: rannakalur toetab kohalikku kogukonda ja maaelu kultuuri, samas kui kalafarmide puhul saavad tulu sageli eemal asuvad investorid.

Farištamo: Kalafarmide puhul on mujal maailmas (näiteks Norras) filmitud palju materjali sellest, kui halvad ja kitsad tingimustele seal on ning millised loomade heaolu probleemid tekivad. Kuidas mõjub kasvandus rändkaladele (nagu lõhe), kes on seal kinni ega saa rännata?

Joonas: Farmid takistavad kaladel elamast looduslikku elu, nende looduslikud instinktid on pärsitud. Looduses kasvanud ja farmikala ei saa võrrelda. Kui maismaal pole meil metsikuid lambaid, siis metsikud lõhed ja meriforellid on maailmas veel olemas. Kalafarmidest tormidega plehku pannud isendid võivad ohustada metsikuid kalu geneetiliselt või levitada haigusi ja parasiite. Kitsastes tingimustes vajavad kasvanduse kalad sageli antibiootikume. Norra Looduse Fondi (WWF) kolleegid tõdevad, et suuräride tõttu on raske farmide reaalsetele tingimustele ligi pääseda.

Farištamo: Tarbijatena oleme harjunud, et tootmistingimused on “ärisaladus”. Ka pakenditel ei kirjutata sageli “intensiivne kalafarm”, vaid “intensiivne vesiviljelus”, mis peidab tegelikkust.

Joonas: Euroopa Liit püüab seada nõudeid suurema läbipaistvuse tagamiseks. Eestis on suuremate avamerefarmide kõrval ka väiksemaid maismaakasvatusi. Eestimaa Looduse Fondi poolt oleme neid uurinud ega ole senimaani tuvastanud kriitilist keskkonnareostust – kohalikke nõudeid täidetakse üldiselt hästi. Eraldi küsimus on aga loomade heaolu ja eetikaküsimused.

Farištamo: Läbipaistvus on oluline. Olen lugenud ulmeraamatut (“Ilmajäetud” / Ursula K. Le Guin), kus ühiskonnas oli kogu tootmine läbipaistev ja inimesed teadsid, kuidas toit ja kaubad valmivad. Meie ühiskonnas on tootmistingimused sageli varjatud.  Paide Arvamusfestivalil märgiti samuti, et tarbija ei peaks iga päev tegemata jääva töö kõrvalt uurima sadu pakendimärgiseid (keskkonnamõju, loomaõigused, õiglane kaubandus). Ühiskondlik süsteem peaks ise olema üles ehitatud õiglaselt ja kõiki liike arvestavalt.

Joonas: Ideaalses maailmas olekski poeletil olev valik automaatselt tervislik ja jätkusuutlik. Paraku see nii ei ole. Oluline on jälgida toidu päritolu ja tootmisviisi, mitte üksnes pakendi hulka. Muidugi on kala- ja lihasöömisel suur keskkonnamõju. Kuid kui me lõpetaksime igasuguse püügi päeva pealt, kaotaksime ka vahetu kontakti loodusega. Rannakalandus ja mõõdukas harrastuskalandus hoiavad inimestel otsest sidet merel toimuvaga, mis kasvatab keskkonnateadlikkust.

Farištamo: Kas rannakalanduse säilimiseks tuleks tööstuslikku ja intensiivset traalpüüki vähendada?

Joonas: Jah, siin tuleb leida tasakaal. Alates 1950. aastatest toimunud industrialiseerimine ja traalpüük on mered ja ookeanid paljudes kohtades tühjaks püüdnud. Tuleb otsustada, kas toetame kohalikku rannakalandust või lühiajalist suuräri.

Farištamo: Meredes toimuv on inimestele nähtamatu – vee all toimuvat traalimist ei näe samamoodi nagu metsade lagedaksraiumist.

Joonas: Just. Põhja-traalimine hävitab merepõhja ökosüsteeme silma alt väljas. Lisaks katkestas nõukogude aeg eestlaste ajaloolise rannakultuuri ja vahetu mereühenduse. Nüüd on see side taastumas ja selle saatesarja eesmärk on samuti muuta kalad ja meri inimestele nähtavamaks.

Farištamo: Kas oskad öelda, kui palju kalu on näiteks ühes tonnis räimes?

Joonas: Räim on väike kala, nii et ühes tonnis on kümneid tuhandeid isendeid. Tavainimesele on tonnides mõõtmine abstraktne.

Farištamo: Arvutame järgmiseks saateks välja, kui palju isendeid mõnede kalaliikide tonnides on, et püüda kalu enam elusolenditena tajuda. Kust saavad kuulajad kalade kohta rohkem teada?

Joonas: Hea allikas on näiteks Kalapeedia (kalapeedia.ee), kuid oluline on mõista kalu osana suurest ökosüsteemist. Samuti on abiks raamat “Mida kala teab”.

Farištamo: Kutsume kõiki kuulama Kalaraadiot Ida Raadios iga nelja nädala tagant! Saatke oma mõtteid, küsimusi ja muusikasoovitusi. Aitäh, Joonas, saatesse tulemast ja aitäh Ida Raadiole!

Joonas: Aitäh kutsumast!

Loomade Hääle kalaraadio saadet saab OTSE kuulata siin: https://idaidaida.net/et
Hiljem järgi aga siit:
IDA raadio koduleht: https://idaidaida.net/shows/loomade-haeael-keskkonnaeri
Spotify: https://open.spotify.com/show/4BNkvflARDGvdc2wUCXnpA
Apple Podcast: https://podcasts.apple.com/us/podcast/loomade-h%C3%A4%C3%A4l/id1734415114?l=vi