Kuidas loomuslased Luksemburgis konverentsil käisid

Kirjutas kohalkäinu, Loomuse liige Martin Enn

Külastasime loomuslastega septembri algul Rahvusvahelist Loomaõiguste Konverentsi Luxembourgis. Kuna mitmed meist on lennutranspordiga reisimise vastu, otsustasime autoga mineku kasuks. Sõitu alustasime 5. septembri varahommikul kell 4 Viljandist. Esimese päeva sihtpunktiks oli Saksamaal Broocki külas asuv öömaja, mille kaugus Viljandist on 1627 km. Kohale jõudsime öösel kella 2 paiku (edumaa andis ka tunnine “ajas tagasi rännak” Poola piiril). 

Broock oli meie sihtkohaks seetõttu, et selle külakese naabruses asub üks väga eriline koht: karude varjupaik Bärenwald Müritz. Organisatsiooni Vier Pfoten (Four Paws) poolt loodud karude varjupaik, kus ühel või teisel moel inimeste poolt väärkoheldud karud saavad peavarju, looduslikku keskkonda ning hoolitsust. Karude varjupaik on imeline paik ja alternatiiv loomaaiale, sest kui loomaaiad on loodud inimese jaoks, siis metsloomade varjupaiga eesmärk on pakkuda elupaik loomadele, kes ise looduses enam hakkama ei saa. Lahkudes võtsime ilmselt igaüks kaasa pisikese tükikese usku heade inimeste olemasolusse selles maailmas. 

Sõit Luxembourgi poole võis jätkuda, sel päeval oli veel läbida veidi enam kui 800km. Teekond oli täis vahvaid seikluseid, millest lugeja saab aimu allpool olevast checklistist*! Laagrisse jõudsime kesköö paiku ning seadsime end magama, et uuel päeval alustada konverentsi Melanie Joy töötoaga. 

7. septembri hommikul osalesime juba nimetatud töötoas, mis keskendus organisatsioonide sisestele, vahelistele ning omavahelistele tülidele (inglise k. “infighting”). Leian, et alati on oluline silmas pidada suuremat eesmärki ning mõista, et me kõik oleme tundlikud oma väärtuste eest väljas inimesed, kes tahavad loomade eluolu maailmas parandada. See, mis moodi seda strateegiliselt teha, on oluline läbi rääkida, kuid kuidas seda efektiivselt teha, kuulsime ja harjutasime töötoas.

Seejärel sõime imemaitsvat lõunasööki (kõik konverentsil pakutavad toidud olid lihtsalt suurepärased!) ja jätkasime igaüks endale meelepäraste esitlustega. Meie Kati Sulpiga, olles ise algajad küülikute varjupaiga pidajad, suundusime peale avakõnet kuulama Fernanda Garzi-Naranjo Ortega ettekannet varjupaiga pidamisest Mehhikos ning sellest kuidas ta on loonud “Anti-speciesist” varjupaikade võrgustiku. Õhtul vestlesime Fernandaga ka omavahel lähemalt, vahetasime kogemusi ja ammutasime kasulikku infot. 

Seejärel suundusime Ronen Bar-i töötuppa: “What is the story of planet Earth?”, kus pidime end panema tulnuk-reporteri rolli ning kajastama Maal toimuvat kõrvalseisja pilgu läbi. Minu jaoks oli tegemist põneva ja mõtlemapaneva töötoaga, mida pikalt endamisi seedida… (Ronan on auhinnatud ajakirjanik, organisatsiooni Sentient asutajaliige ning direktor.) 

Minu jaoks avaldas sel päeval enim mõju Yasmin Ben Tzvi läbi viidud esitlus “Applying non-violence to your activism”. Yasmin on Meat The Victims Iisraeli pikaaegne aktivist. Töötoas näitas ta erinevaid salvestisi meeleavaldustest ning rünnakutest aktivistide vastu. Oma kogemustest rääkisid ka publikus olnud erinevate organisatsioonide liikmed. Saime omal nahalgi proovida, kuidas agressiivse rünnaku korral mitte-vägivaldselt käituda ning end ja teisi kaitsta. Kuigi tegemist oli mängitud stsenaariumiga, oli minu jaoks isiklikult veidralt alandav kogemus vägivallale mitte vägivallaga vastu astuda ja mu austus meeleavaldustel osalevate aktivistide suhtes kasvas kordades… 

Esimese päeva viimane esitlus minu jaoks oli Adelle Goodman-i: “Beyound sanctuary: What happens next?”, kus ta keskendus varjupaiga loomisega kaasnevatele probleemidele ning rõhutas, et kuigi me tahame päästa kõiki loomi, peame alati arvestama oma võimete ja võimalustega. (Adelle reisib ringi mööda maailma ning aitab erinevaid loomaõiguste organisatsioone nende töös.)

Päeva lõpetas õhtusöök toidutänaval imeliste suupistetega korraldajate poolt! 

Reedese päeva avas taas Melanie Joy, seekord töötoaga läbipõlemise ennetamise ning sellest taastumise teemal veganite seas. Peale lõunasööki suundusime Katiga turistidena Eschi linnaga tutvuma. 

Tagasi jõudes osalesime kahel minu jaoks selle päeva olulisemal esitlusel. Kõigepealt kuulasin Sarah Heiligtag-i “TransFARMing agriculture”. Sarah on kümme aastat juhtinud Hof Narr vegan farmi ja varjupaika Šveitsis. Peagi, peale Hof Narr-i loomist, hakkasid temaga ühendust võtma teised farmerid, kes soovisid loobuda loomakasvatusest ja pidada kasumit tootvat asutust. Nii sündis TransFARMing projekt, mis on tänaseks aidanud loomakasvatusest loobuda ning julmusevabale teele suunduda kokku 125-l farmil! TransFARMing-u tegemistest on We Animals Media teinud ka Lühidokumentaali.

Edasi kuulasin Susan Hartland-i töötuba: “How can we end hunting worldwide?”, mille jooksul erinevate riikide aktivistid jutustasid oma erinevaid jahiga seonduvaid kogemusi ning koos arutati võimalusi olukorra parandamiseks. Minu jaoks jäi kõlama teadmine, et väga noori lapsi jahile viies saavad lapsed trauma ja mõte, et ehk peaks selline tegu olema keelatud tegevus…? 

Laupäeva ennelõuna üks olulisemaid esitlusi minu jaoks viis läbi India Kandel, kes rääkis kuidas veganlus ei ole dieet, ning kuidas sellest niimoodi arusaamine võib just ohtlik olla. India on võidelnud toitumishäiretega ja negatiivse kehakuvandiga ning läbi isikliku kogemuse avas ta veganluse pelgalt toitumise käsitlemise kahjulikkust nii veganitele, aktivistidele kui ka loomadele. 

Peale lõunat kui osa seltskonda oli suundunud tutvuma Eschi linnaga, otsustasime meie kasutada Luksemburgi tasuta ühistransporti ning suunduda mõnda väiksemasse kohta, lootuses leida ka mõni matkarada. Pelgalt 15 minutilise bussisõidu kaugusel Eschist leidsime Kayl-i nimelise küla lõpust algava loodusraja, mis läbib Lèiffrächen-i loodusreservaati. Äärmiselt põnev retk loodushuvilisele. Oleksime ehk seigelnud kauemgi, kuid tühi kõht ning tühi veepudel ja Kati jalgadele tekkinud villid ajasid meid tagasi tehiskeskkonda… 

Selle päeva ja minu jaoks ka kogu konverentsi tippsündmus oli Kulturfabrik Esch– i kinosaalis Max Watsoni tehtud Animal Liberation Front-i (ALF) ajaloo tutvustus. Esialgu 45 minutit kestma pidanud esitlus kujunes pea iga kohalolnud aktivisti jaoks eriliseks kogemuseks, mille lõplikku pikkust ma ei pannud tähelegi, sest kuigi see läks palju üle aja, jäi see ikka lühikeseks, Max-i oleks võinud kuulata veel tunde… Keith Mann-i vangistamisest kuni Barry Horne surmaga lõppenud näljastreigini 2001 aastal, ALF-i käekäiku ja suurimaid saavutusi käsitlenud esitlus pani minu sügavalt kahtlema inimkonna terves mõistuses. Loomkatsete õudust paljastanud ja tugevalt nõrgestanud liikumine tituleeriti terroristlikuks ning Briti valitsus tõttas loomade julma kohtlemist ignoreerides ettevõtetele appi. Barry Horne arreteeriti 1996. aastal ning talle mõisteti 18 aastat vabadusekaotust. Vangis olles oli Barry korduvalt näljastreigil ja nõudis valitsuselt loomkatsete lõpetamist. Pikim näljastreik kestis 68 päeva, viimaseks jäi 15 päevane streik 2001. aasta oktoobris, mis lõppes aktivisti surmaga. Leian, et Barry ei surnud asjata – sellest ajast saadik on igal aastal novembri algul suurenenud illegaalsete otse-aktivismi aktsioonide arv ning päästetud on tuhandeid loomi. 

Pühapäeval alustasime kohe pärast hommikusööki tagasiteed. Vaatasime korra ka Saksamaa vanimat linna Trier, imetlesime sealseid arhitektuuripärle ja nautisime imemaitsvat veganjäätist! Koju jõudsime 12. septembri varahommikul. 

Loomuse “Kahvliga kliimamuutuste vastu” projekti juht Sanne Org arvutas välja, et meie reis paiskas ühe inimese kohta õhku 198kg CO2 ekvivalenti. Keskmine lennureis oleks emiteerinud u. 700kg. CO2 ekvivalenti inimese kohta. 

* Jagan lugejaga ka eespool lubatud Sanne koostatud checklisti, et meie väljasõidud edaspidi sujuvamalt kulgeks: 

1. Välismaale minnes peaks ID kaardi kaasa võtma.

2. Juhiload peaks ka kaasa võtma. Seda võiks kontrollida enne Läti piiri ületamist. Eriti siis, kui juhilubade unustaja on parajasti roolis.

3. Võta kaasa vähem saia. Kolm suurt focacciat on liig viiele inimesele isegi seitsmeks päevaks. 

4. Rendi auto, milles on parem konditsioneer või harju jooma leigeid jooke. 

5. Kontrolli, kas autos on esmaabi komplekt, ohukolmnurk ja ohutusvest.

6. Kui Saksamaal politsei sind peatab, et eelnimetatud esmaabi komplekti, ohukolmnurga ja ohutusvesti olemasolu kontrollida, siis ära ürita politseinikele nalja teha. Nad ei saa inglise keelest eriti aru. Ja naljast saavad nad veel vähem aru. 

7. Täida kütusepaaki õigel ajal. Eelistatult enne, kui sõidutee hakkab minema järjepidevalt üles mäge. Sellises olukorras võiks kasuks tulla ka ohukolmnurk ja ohutusvest, mida kõik autosolijad igal eelneval peatusel koos kütusega unustasid osta.

8. Võta sularaha kaasa. Või võta kaasa keegi, kes võtab sularaha kaasa. 

9. ATH ei ole nakkushaigus. Välja arvatud juhul, kui panna üks ATH-ta inimene minibussi koos nelja ATH-ga inimesega nädalaks ajaks.

10. Mida lääne-eurooplased nimetavad päris külmaks ilmaks, ei ole külm ilm põhja-eurooplaste jaoks. 

11. Võta kaasa üks Martin, kes lubab, et kõik juhilubadega inimesed sõidavad korda mööda, aga siis keeldub rooli tagant välja tulemast 80% teekonnast.

12.Võta kaasa üks Kati, kes oskab juhi kõrval navigeerida, targutada ja juhti jutuga üleval hoida. 

13. Võta kaasa üks Anu, kes alati paneb tähele igat looma, keda teel kohtad. Sihtkohta jalutada planeerides arvesta ajakulusse sisse kasside paitamine. 

14. Võta kaasa üks Farištamo, kelle unustamised panevad sind end paremini tundma su enda hajameelsuse üle. 

15. Võta kaasa üks Sanne, kellel on alati varnast võtta mingi rumal nali igaks olukorraks. Naera kohe esimesel korral, kui sa ei taha seda nalja veel kuulda. Tegelikult kuuled sa seda nalja nii ehk naa enam kui üks kord.

Ootame järgmise aasta konverentsi pikisilmi.  

Imemaitsev jäätis Trieris Saksamaal
Bärenwald Müritzis