Loomuse vabatahtliku lugu – Kati Enn

Olen Kati. Peamiselt meeldib mulle mõelda, et ma põhiliselt tegelen küülikutega, kuigi eks tööalaselt tegelen täiesti vastupidise alaga nagu raamatupidamine. Asutasin koos elukaaslasega varjupaiga kaks aastat tagasi ning sellest ajast saadik koosnevad minu päevad erinevatest hüppavatest karvakeradest.

Miks Loomus? Osalt ka seetõttu, et olulised ei ole ainult lemmikloomi (kass ja koer) puudutavad teemad. Loomuses nähakse indiviidi igas loomas ja muidugi on oluline nende kõigi eest seista. Mulle ei ole eriti meeldinud kunagi väljend, et seisame nende eest kellel häält ei ole. Loomadel on hääl, nad lihtsalt ei räägi inimkeelt. Seega seistakse nende eest, kes meiega sama keelt ei räägi.

Ebaõiglust on tohutult palju ning see on kindlasti ka üks motivaator loomaõigusluse teemaga tegelemisel. Kui me ei soovi, et meiega nii käitutakse, siis miks arvame, et teistega võib? Muidugi otseselt loomade (küülikute) päästmisel on suurimaks motivaatoriks see hetk, kui näed, et suutsid kedagi aidata. See ei ole alati suures pildis tohutu muutus, aga nende jaoks ju kogu nende elu.

Ma ei ole parim näide sellest, kuidas ennast hoida. Tunnen et loomade teemaga tegelemisel ja loomaõiguslasena on läbipõlemine väga kiire tulema. Ja kas ongi üldse üht head ja parimat võimalust end sellest säästa? Jään vastuse kahjuks võlgu.. aga alati on tohutuks abiks, kui sul on ümber inimesed, kes mõistavad ja vajadusel toeks on, kes kuulavad ja kaasa räntivad. Ning päeva lõpuks just need inimesed ei mõista sinu valikuid hukka. Oleme iseendale kõige olulisemad ning täiskasvanud inimestena on meil ka suurepärane võimalus valida enda kõrvale just need inimesed, kes panevad meid hästi tundma. Ja loomuses neid inimesi kindlasti jagub.

Kui tahad ka Loomuse vabatahtlikuks tulla, täida vabatahtliku ankeet!