Farištamo Eller, looduskaitsja
Tihemetsa juhtum, kus pere kaotas oma koduväravas lemmiklooma, riivab loomulikult valusalt. On täiesti arusaadav, et sellises olukorras tuntakse kurbust, ehk ka viha või hirmu. Kuid süüdlaste otsimine riigiametitest või nõue huntidele kättemaksuks jahti pidada ei too lemmikut tagasi ega muuda inimeste elu. Vaja oleks emotsioonide tulvast samm tagasi astuda ja küsida: kas metsloom on tõesti “kurjategija” (selline pilt hundist püütakse mingil põhjusel tihtipeale maalida) kui ta käitub nii nagu hunt käitub – iseendana, või on ehk inimesed ise need, kes on unustanud (või ei tea), kuidas looduses elada ja millega arvestada?
Metsloom ei tule kuhugi„tapatööd“ tegema, ta elab pelgalt oma elu. Metsa servas või looduslähedases alevikus elades peab meil endil olema piisavalt tarkust oma koduloomade ja lemmikute hoidmiseks ja kaitsmiseks. Koer on hundi silmis kas konkurent või saakloom. Ööseks valveta õue jäetud loomad, näiteks ketikoerad, ongi kiskjale saagiks. See aga ei tähenda, et hunt oleks seetõttu ise halb – see tähendab, et hunt on hunt. Veel tähendab see, et me ise oleme loonud konflikti enda huvide ja hundi huvidega, olnud rumalad. Selle asemel, et süüdistada loodust, konkreetselt näiteks hunti selles, et ta lihtsalt on see, kes ta on, tuleks meil hoopis otsa vaadata omaenda elukorraldusele. Kas meie aed on kiskjakindel? Kas meie lemmik on öösel turvaliselt toas? Ega me ei pea oma loomi metsikult keset loodust?
Tihti arvatakse, et küttimisload ja nende lisamine on võluvits, mis “inimeste hundiprobleemid” lahendab. Kas me oleme aga probleemi üleüldse sõnastanud? Probleem ei ole ju metsloomades, vaid selles, kuidas inimesed elavad ja et inimesed ei võta arvesse seda, millised on metsloomad ja kuidas enda ja (oma loomade) elu nendega arvestavalt sättida. Probleem on ökoloogilises kirjaoskamatuses, mida kahjuks ka läbi erinevate hundihirmu külvavate lugude eri kanalites külvatakse.
Paraku on huntide valimatu ja lausaline laskmine olukorra hullemaks tegemine. Kui näiteks lasta juhuslikult maha kogenud hundid, siis lõhume hoopis karja struktuuri. Kui seetõttu jäävad järele noored ja kogenematud loomad, kes ei oska metslooma küttida, võivadki nad sattuda „kiirtoidule“ inimasulate lähedalt. Nii aga ongi inimene ise juurde tekitanud probleemi, mida tegelikult on tahtnud vältida. Lemmikute või oma kariloomade ööseks õue jätmine süvendab sedasama olukorda.
Hunt on oma olemuselt inimpelglik ja ta hoiab meist eemale, kui me anname talle selleks võimaluse ja laseme metsadel ja metsloomadel olla. Tartu ülikooli terioloogid on näidanud, et kiskja elab eelkõige metsiku saagi najal. Huntide jahialad aga laienevad, kui metskitsede arvukus langeb näiteks jahisurve tõttu ja metssea arvukus drastiliselt kõigub (kasvab lisatoitmise tõttu, misjärel levivad haigused, misjärel nad maha kütitakse). Kodu- ja lemmikloomade peale satuvad hundid pigem siis, kui inimese tegevus on loodusliku tasakaalu paigast ära nihutanud. Ka koerte murdmine ei pruugi olla suurenenud ainult sellepärast, et muud pole saagiks võtta, vaid et kitsastel aegadel võimalikke konkurente eemaldada.
Hirm on kerge tekkima siis, kui puuduvad teadmised, kui ei tea, milline loom hunt tegelikult on, kui võtta Punamütsikese muinasjuttu tõe pähe… Kui pereema ja lapsed kardavad õue minna, siis seda hirmu ei ravi huntide valimatu mahalaskmine. Me ei tohi nõuda, et riik lubaks metsad kiskjatest tühjendada pelgalt seetõttu, et osal inimestel on pime hundihirm ja/või -viha. Toimivad lahendused – olgu selleks korralikud kiskjatõrjeaiad, valvekoerad või lemmikute öine siseruumides hoidmine – on tervemõistuslikud ja korduvalt tõestatud lahendused. Tehtavad investeeringud tasuvad ära ja aitavad.
Lõpuks taandub kõik sellele, et kes elavad metsas või metsa ääres, neil tuleb arvestada, et nad ei ole seal üksi. Kõigil liikidel on samasugune õigus elada oma liigikohast elu nagu inimeselgi. Hunt on osa siinsest loodusest, hunt annab oma panuse metsa tervise hoidmisse ja hunt on oluline lüli metsa ökosüsteemis. Kindlasti ei ole ta vaenlane, kellega tuleb sõda pidada. Inimeste ja huntide rahumeelne kooselamine on võimalik. Vaja on õppida iseennast ja hunte austama ja oma elu loodusseadustega arvestavaks sättida. Meie valikud kodukohas määravad, kas me “kutsume kurja karja” või suudame elada loodusega kooskõlas ja kõrvuti huntidega ilma, et tunneks vajadust iga krabina peale püssi järele haarata.
Artikkel ilmus esimesena Pärnu Postimehes: https://parnu.postimees.ee/8391450/faristamo-eller-hunt-ei-ole-vaenlane-kellega-tuleb-sodida.