Kirjutas: Kristiin Kivaste
Loomuse vabatahtlik Kristiin Kivaste käis augusti alguses koos teiste loomuslastega külas Eläinsuojelukeskus Tuulispää farmi- ja tööstusloomade varjupaigas ning kirjeldab oma emotsioone järgmiselt: “Olles ise seal keskkonnas ja nähes töötajate suurt armastust loomade vastu, tekkis minus siiras rõõm, et vaatamata nende loomade keerulisele minevikule, saavad nad nüüd elada turvalist, täisväärtuslikku ja õnnelikku elu. Eriti jäid mulle meelde rebased ja 2 toredat minki, kes olid ka töötajate südamed võitnud esimesest päevast alates.”
Tuulispääle on saatuse tahtel sattunud erinevaid loomi, näiteks lehmi, hobuseid, kitsi, sigu, aga ka rebaseid ja minke, kokku ligikaudu 100. Kõiki loomi ühendab üks joon: enne Tuulispääle jõudmist polnud neil kuhugi minna või olid nad elu kaotamas. Tuulispää varjupaigal on kasutada suur maa-ala, mistõttu on neil võimalus paljudele loomadele pakkuda liigiomaseid elutingimusi ja piisavalt ruumi igapäevaseks toimetamiseks. Kahjuks, nagu ka paljudel teistel varjupaikadel, ei ole neil alati piisavalt võimekust võtta vastu kõiki abivajajaid. Lisaks otsesele loomade aitamisele on Tuulispää missioon jagada informatsiooni loomakaitsest ja loomade õigustest.
Rebased ja mingid satuvad Tuulispääle ennekõike karusloomafarmidest. Kõik Tuulispääle jõudnud rebased on jäänud kinni lõksu, kui nad on üritanud põgeneda karusloomafarmide õuduste eest. Tuulispääl elavad praegu kaks rebast – Viima ja Taika, kes oma loomu poolest on inimestest küll huvitatud, kuid siiski veidi ettevaatlikud. Viima tuli Tuulispääle teisest varjupaigast, kes olid ta leidnud ringi uitamast. Viima on karusloomafarmist põgenenud hõberebane. Neid Soomes looduslikult ei ela. Viima on sõbralik ja uudishimulik ning uurib külastajaid alati huviga. Taika on sündinud karusloomafarmis ning sealt põgenenud. Karusloomafarmis sünnivad rebasepojad kevadel ja elavad kogu elu vähem kui ruutmeetrises võrgust puuris. Elu kestab neil talveni, mil karva on kõige rohkem, mistõttu nad sel ajal tapetakse. Taika sellisest saatusest pääses ning elab nüüd vahvat elu Tuulispääl, kus ta käpad puudutavad traatvõrgu asemel maad ning kus on ruumi elada ja olla. Alates 2022. aastast on Loomus nii Viima kui Taika vaderiks.
Nagu Kristiin välja tõi, elavad Tuulispääl ka kaks minki – Mikko ja Maija. Nende tegemisi jälgides ei saa paraku jätta mõtlemata nende liigikaaslastele, kes samal ajal karusloomafarmide julmades tingimustes piinlevad. Tuulispää töötajad selgitasid, et kuigi mingid naudiksid ennekõike elu vabaduses, siis kahjuks nad neile seda pakkuda ei saa. Seaduse järgi ei tohi minki ehk ameerika naaritsat Soomes, nagu ka Eestis loodusesse lasta. Seda põhjusel, et mink on Soomes võõrliik ja mingid on euroopa naaritsad siinsest loodusest välja tõrjunud. Seetõttu on Tuulispää töötajad näinud vaeva, et aidata minkidel kohaneda eluga piiratud keskkonnas. Kristiin siiski lisab: “Tuulispääl nägid mingid välja elujõulised ja energiast tulvil. Heameel on tõdeda, et Tuulispääl on Mikkole ja Maijale tagatud vajalike tingimustega mõnus kodu – aktiivsete loomadena on neil palju ruumi, et ringi joosta, nad saavad ronida ja ujuda.” Looduses on mingid pigem üksildased olendid ja nad ei vaja liiga palju liigikaaslaste seltskonda nii nagu karjaloomad. Aga kuna nende käitumine piiratud elutingimustes on sageli teistsugune kui looduses, siis pakutakse varjupaigas minkidele seltsi ja turgutust liigipartnerite näol, sestap elavadki Maija ja Mikko Tuulispääl koos sõpradena. Lisaks on vaja minkide pidamiseks luba ja seetõttu on Tuulispää naljakalt kõlavalt registreeritud kui naaritsapidaja ja minkide elamistingimusi on kontrollinud lausa piirkondlik haldusamet.
Värske raporti “Cruelty is Out of Fashion” põhjal kasvatatakse ja tapetakse maailmas, peamiselt Euroopa Liidus ja Hiinas, karusnahatööstuses igal aastal ligikaudu 100 miljonit metslooma. Valdav enamus neist kasvab karusloomafarmides. Soomes on see number Humane Society hinnangul 1-2 miljonit rebast aastas, minkide puhul ….. Kuna karusloomafarmides on esikohal kasum, st kõige olulisem on karusnaha kvaliteet, siis on karusloomakasvatus vastuolus isegi kõige elementaarsema loomade heaolu kontseptsiooniga. Lisaks vangistusele ja julmadele hukkamisviisidele esineb farmides veel hulgaliselt problemaatilisi praktikaid. Mõned karusloomafarmid on kasumi suurendamise eesmärgil aretanud metsikud rebased selliseks, et nende kehal oleks võimalikult palju karusnahka. Karusloomafarmides on dokumenteeritud polaarrebaseid, kel on niivõrd kõverdunud jalad, et nad on peaaegu kõndimisvõimetud. Kõverdunud jalad on tingitud märkimisväärsest lisaraskusest, mida nad on sunnitud kandma, kuna neil on palju rohkem nahka, kui neil loomulikul oleks.
Aasta 2022 mais kuulutati välja Euroopa kodanikualgatus “Karusnahavaba Euroopa” ehk “Fur Free Europe”, mis kutsus Euroopa Liitu üles keelama loomade pidamise ja surmamise ainult või peamiselt karusnaha tootmise eesmärgil ning kasvandustest pärit karusnaha ja seda sisaldavate toodetega kauplemise Euroopa Liidus. Euroopa Liidus koguti kampaania toetuseks üle 1,5 miljoni valideeritud allkirja, Eestis vedas allkirjade kogumist Loomus ning kokku saadi 5808 valideeritud allkirja. Selleks kaasati kampaaniasse “Karusnahka kannavad ilusad loomad, mitte ilusad inimesed” ka Eesti karusnahavabad moeloojad, kes on liitunud Fur Free Retailer programmiga.
Fur Free Retailer programmi haldaja on rahvusvaheline koalitsioon Fur Free Alliance, mille põhiseisukohaks on, et loomade kasvatamine ja tapmine nende karusnaha pärast on moraalselt vale. Koalitsioonis on tänase seisuga 40 loomakaitse ja -õiguste organisatsiooni üle maailma, Hiinast Ameerika Ühendriikideni. Alates 2014. aastast esindab ühingus Eestist MTÜ Loomus ning 2015. aastast on Loomus Eestis karusnahavaba programmi Fur Free Retailer ametlik esindaja.