Mida rohkem teeb karusnahatööstus katseid takistada Ola Waageni 2014. aasta detsembris valminud filmi “Karusnahk” levikut, seda kiiremini kasvab kõmulise linateose populaarsus. Eesti esmaesitlus toimus eelmise aasta novembris Tallinna Kinomajas, mille nostalgiahõnguline kinosaal oli huvilisi puupüsti täis. 12. jaanuaril näidatakse filmi Tartus Genialistide klubis ja kevadel Eesti Televisioonis.
Menuka dokumentaalfilmi keskmes on psühholoog Frank Nervik, kes kehastub alustavaks farmeriks ja pöördub karusnahatööstuse poole palvega tutvustada talle valdkonna telgitaguseid. Nervik võetakse omaks ja ta pühendatakse tööstuse ärisaladustesse. Keegi ei tea, et Nervik filmib õppeperioodi varjatud kaameraga.
“Karusnaha” rahvusvahelist edu tõestavad ohtrad tunnustused filmifestivalidel. Näiteks on “Karusnahk” pälvinud Norra dokumentaalfilmifestivali publikuauhinna, Kolkata rahvusvahelise lühifilmide festivalil parima dokumentaalfilmi žürii auhinna, parima dokumentaalfilmi nominatsiooni Norra rahvuslikul filmiauhinnagalal Amanda 2015 ning äramärgitud filmi tiitli Docs Against Gravity filmifestivalil.
Waageni sõnul baseerub filmi menu peamiselt kolmel sambal. Esmalt ja eelkõige on tegemist olulise temaatikaga ühiskondlikul ning poliitilisel tasandil. Teiseks, inimesed hoolivad loomadest ja neile lähevad nende kannatused korda. Kolmandaks on varjatud kaamera näol tegemist intrigeeriva vaatenurgaga.
Norra filmirežissöör külastas Eestit “Karusnaha” esmaesitluse ajal, mil jagas oma mõtteid filmist ja karusnahatööstusest Kinomaja auditooriumiga.
Ola, mis ajendas Sind sellist filmi tegema?
Kuna ma olen ise olnud aktivist üle 20 aasta ja mul on olnud ligipääs sellisele materjalile, siis minu jaoks oli oluline, et see jõuaks laiema vaatajaskonna ette – inimesed peavad teadma.
Lugu undercover psühholoogist, kes otsustas osa saada karusnahatööstusest, tundus minu jaoks väga huvitav. Sellist asja pole varem tehtud ja filmi jaoks kahtlemata põnev materjal.
Millised on olnud märkimisväärseimad juhtumid või muudatused, mis toimunud pärast filmi esmalinastust Norras ja mujal maailmas?
Filmi esilinastus oli Norra avalik-õiguslikus televisioonis 2014. aasta detsembris. Film tekitas väga suure debati, olgugi, et karusnahatööstuse teemaline debatt on Norras õhus olnud juba mitmeid aastaid. Filmijärgselt nõudsid paljud poliitikud karusloomafarmide keelustamist. Loomulikult oli ja on ka neid, kes keelustamist ei poolda. Üldiselt võib aga öelda, et debatt liigub õiges suunas. Hiljuti vähendati Norras karusnahakasvatajate riiklikke põllumajandustoetusi. Parlament hakkab peatselt jälle arutama võimalikku karusloomafarmide keelustamist.
Filmi on näidatud ka Rootsi ja Taani televisioonis. Järgmise aasta maikuus linastub film Eesti televisioonis. Soovime seda esitleda võimalikult paljudes kohtades üle maailma – filmifestivalidel, erinevatel üritustel, konverentsidel ja muudel avalikel üritustel.
Sellise filmi puhul tuli kindlasti ette ka ootamatusi?
Paljusid asju nägime tegelikult ette. Farmerite ja ülejäänud tööstuse pingutused selle nimel, et filmi ei esitletaks ja nende hilisemad vastuväited, ei tulnud meile üllatusena. Ilmselt üks ootamatumaid asjaolusid minu enda jaoks oli avastus, et mul tekkis kaastunne farmerite suhtes. Ma mõistan, et nemadki on tegelikult süsteemi ohvrid.
Kas saad palun veel avada seda mõtet? Olles filmi näinud, on seda pisut raske mõista.
See on umbes midagi taolist, nagu Frank filmis ütleb: olles tihedalt farmeritega koos, saad sa nendega lähemalt tuttavaks ja näed seeläbi inimest tegude taga. Kohapeal tunnetab seda kindlasti selgemini kui läbi filmi. Paljud farmeritest on head inimesed ja pole kuigi raske neist seetõttu hoolida. Samal ajal ei ole võimalik eraldada inimesi nende tegudest. Seda enam olen karusloomafarmide keelu poolt ja leian, et see on oluline ühiskondlik debatt.
Filmijärgselt küsitakse ilmselt järgmist kõige sagedamini: mis arvad, kas ja millal keelustab Norra karusloomafarmid?
Lõviosa Norra inimestest toetab keelustamist. Vahetult enne filmi esilinastust Norra televisioonis avaldati järjekordne uuring, mille kohaselt 70 protsenti Norra inimestest toetab keeldu. Täna on number ilmselt suuremgi. Keeldu arutati esimest korda juba 15 aastat tagasi. Seejärel hakkasid üksteise järel ilmuma erinevad video- ja pildimaterjalid Norra farmidest, mis jõudsid meediasse ja sealtkaudu omakorda tavalise inimeseni. Üha rohkem inimesi hakkasid pooldama farmide keelustamist.
Poliitilisel tasandil on suund õige, kuid protsess on äärmiselt aeglane ja väsitav. Olen siiski seda meelt, et keeld tuleb varem või hiljem.
Kas mõni farm on peale filmilinastust tegevuse lõpetanud?
Farme suletakse pidevalt. 20 aastat tagasi oli Norras 1500 farmi, täna on neid 270 ringis. Nahkade hinnad aga sõltuvad börsist ja käivad pidevalt üles-alla. Näiteks kui Frank oleks päriselt avanud farmi ajal, mil ta selleks farmides õppides valmistus, oleks ta tänaseks olnud laostunud. Ta oleks teinud investeeringuid ajal, mil turg oli väga kõrgel, kuid liikus seejärel üha allapoole.
Filmis näeme kasvandusi, kus esineb tõsiseid seadusrikkumisi. Kas filmis näidatud farmerid said ka kuidagimoodi karistada?
Frank esitles filmi toormaterjali Norra veterinaarametile, kes esitas süüdistuse paarile farmerile. Siiski, meile kui filmitegijatele ei olnud see kuigi oluline. Meie jaoks oli ja on oluline teema püstitamine. Farmides toimuv pole probleem isiklikul, vaid ühiskondlikul tasandil.
Kas karusloomafarmide hulgas on ka erandeid ehk neid, kes järgivad seadusi?
Kõik rikuvad seadust ühel või teisel moel. Mitte ükski farmeritest ei majanda farmi kõrgemal tasemel kui legaalne miinimum. Karusloomafarmides pole võimalik pakkuda loomadele sobilikke tingimusi. Just seetõttu soovime selles valdkonnas rääkida süsteemsest, mitte isiklikust probleemist.
Kuidas Sulle tundub, kas mõni farmer teinekord kahtles enda või kolleegide teguviisides?
Farmerid võivad olla üsna kriitilised teiste farmerite suhtes. Näiteks mõned farmerid, kes kasvatavad hõberebaseid, leiavad, et sinirebaste kasvatajad on ebaeetilised. Mõnikord kritiseeritakse ka teisi farmereid, kelle loomadel on nende omast veelgi nigelamad tingimused. Aga mulle ei meenu, et mõni neist oleks kunagi kahelnud kasvatamise kui praktika eetilisuses. Vastupidi, tundub, et farmerid ei oska kriitiliselt suhtuda oma tegevusse. Ka filmis on sellisest suhtumisest hea näide: ühes lõigus kägistavad farmerid rebaseid seemendamise ajal. Selline tegevus on otsene loomakaitseseaduse ja igasuguste loomade heaoluga seotud regulatsioonide rikkumine. Kirjeldatud lõigule oleme saanud ka kõige tugevamaid reaktsioone vaatajatelt. Aga farmerid teevad seda edasi, ja samal ajal kinnitavad, et keeldu pooldavatel aktivistidel pole vahet, kui hästi farmerid tegelikult loomi kohtlevad. See näitab selgelt, et isegi kui suur osa inimestest kortsutab kulme konkreetsete praktikate nagu süütute loomade kägistamise suhtes, ei mõjuta see farmerite ensekuvandit, mille kohaselt käituvad nad loomadega igati eeskujulikult.
Mida tehakse karusloomafarmis vigastatud loomadega?
Oleneb vigastusest. Kui vigastus on pea piirkonnas, siis keha on jätkuvalt kasutatav naha saamise eesmärgil. Kui haav on liiga tõsine või nahk ei kõlba, siis loomad hävitatakse. Farmides on vigastatud või surnud loomade protsent sisse arvestatud. Seetõttu on loomad aretatud nii, et neil sünniks rohkem poegi. Kui aastaid tagasi sünnitasid mingid keskmiselt 6 poega, siis nüüd saavad nad 9 poega. Nii pole farmide kaotus liiga suur.
Oled öelnud, et karusnahatööstus tegi katseid filmi valmimist takistada. Mida nad täpsemalt ette võtsid ja mille alusel?
Kui Frank oli oma projektiga ühele poole saanud, helistas ta kõikidele farmeritele, kelle juures ta salaja filminud oli. Ta arvas, et on õige olla nendega aus. Olime ka otsustanud, et näitame neile filmi ja lubame teha muudatusi juhul, kui olime millegagi eksinud ja anda neile seeläbi võimaluse ka omaltpoolt sisendit anda. Selle asemel aga kaasasid farmerid mitmeid juriste ja PR inimesi. Omapoolsete paranduse ja kommentaaride asemel hakkasid farmerid meid ründama ja üritasid filmitegemist peatada. Nad kohtusid televisiooniga ja üritasid neid veenda filmi mitte näitama. Televisiooni mittenõustumise korral ähvardasid nad kanali kohtusse kaevata. Nad läksid isegi nii kaugele, et edastasid politseile teate terrorismiohu tõttu. Mõned farmerid ähvardasid end tappa juhul kui televisioon filmi eetrisse laseb. Õnneks midagi taolist peale esilinastust ei juhtunud.
Kui farmerid nägid, et nad ei saa peatada filmi ega selle linastumist, alustasid nad oma PR ja reklaamikampaaniat: kohalikud ajalehed olid pungil tööstuse reklaame, oma kampaanias nimetasid nad meid ekstremistideks. Nad tegid omaltpoolt kõik, et inimesed ei vaataks meie filmi. Meie õnneks ja nende õnnetuseks tekitas nendepoolne antikampaania aga üha rohkem huvi filmi vastu.
Saab vast öelda, et filmiga on olnud omajagu draamat.
Dokumentaalfilmi “Karusnahk” esitlevad Tartus Genialistide klubis 12. jaanuaril kell 18 MTÜ Loomus, liikumine Loomade nimel ja Genialistide klubi. Filmile järgneb vestlusring semiootikute Mihkel Kunnuse ja Silver Rattasepaga.
Sissepääs tasuta. (Filmil ingliskeelsed subtiitrid.)
Ürituste link Facebookis: https://www.facebook.com/events/135188850178823/
Annika Lepp