Artikkel ilmus Delfi Lemmikloomas 23. detsembril 2023. aastal. Kirjutas Farištamo Eller.

Eelmisel nädalal kajastati palju 14. detsembril toimunud liiklusõnnetust, mille käigus sai surma 69 siga. Ellujäänud 111 siga viidi edasi tapamajja.

Sigu veeti kolmekordse rekkaga, mis õnnetuse tõttu külili vajus. Seetõttu oli ka auto uksi keeruline avada, et loomi välja aidata, osa loomi jäid teiste alla ja lämbusid. Mismoodi sellise õnnetuse korral reageerida, sest värvikamat „vihma käest räästa alla“ olukorda on vist keeruline ettegi kujutada?

Kui püüda mõelda farmisea seisukohast, siis terve tema elu on juba sinnani olnud vangistus ja piin, mille lõpetab surm tapamajas, kuhu sõidetakse samuti jubedates tingimustes, väga paljude teiste saatusekaaslastega koos. Autoõnnetuses hukkumine katkestab inimeste loodud ettemääratuse ja suurendab sea hirmu ja piinu ilmselt veelgi. Nende sigade valikus oli saada teiste vahele ja alla litsutud ning seetõttu lämbuda, või korraks õue pääsenuna järgmisesse surmaautosse aetud ja tapamajja sõidutatud.

Mille üle me siis õigupoolest seda lugu lugedes kurvastasime? Või on asi selles, et tapamaja on osa defineeritud farmisea elust, mille inimene on talle määranud ja seetõttu on iga kõrvalekalle sellest definitsiooni järgi õnnetus ja kurvastamist väärt?

Suvel püüdsid avalikkuse ja ajakirjanduse tähelepanu veised, kes oma vasikatega plehku olid pannud. Osa inimestest tundus kaasa elavat sellele, et nad vabaduses saaksid oma elu nautida, osa aga kurvastas, et nad tuleb ikka kiiremas korras koju aidata. Ometi on enamiku farmiloomade elu väga kitsastes oludes inimesele toidumasinaks olemine ja kannatamine. Seda aga millegipärast varjatakse — kaadreid farmides toimuvast on võimalik filmida üksnes salaja, loomade elustransport on samuti väga varjatud, tapamajadesse ei olda nõus paigaldama kaameraid. Miks?

Tundub, justkui oleks täiskasvanuks saamise üks alustest empaatia tuhmumine ja nüristumine ning tunnete tuimestumine. On vähe lapsi, kes ei mõistaks, et loomad on samasugused tundevõimelised olendid kui inimesed, kuid mida vanemaks lapsed saavad, seda enam õpivad nad täiskasvanutelt ära „teadmise“, et loomad on ärakasutamiseks, et farmiloomade jubedad pidamistingimused on iseenesestmõistetavad ja muutmatud ning et elusloomade transport on möödapääsmatu.

Aga kas see peab nii olema? Süsteem ei ole ju miski iseeneses, süsteemi on loonud inimene. Järelikult on inimesel võimalik süsteemi ka muuta. Muutmine saab aga alguse mõistmisest, et see, kuidas „on alati olnud“, ei pea jätkuma. Pealegi – võib-olla polegi niimoodi alati olnud?

Empaatiast ja hoolimisest lähtuvalt tegutsemine tundub nõudvat julgust. Sest vähemalt loomatööstuse osas pigistavad inimesed pigem silmad kinni, et mitte teada, mitte mõelda sellele, kes on need loomad ja millistes tingimustes nad on oma elu elanud, surma poole sõitnud ja tapamajas tapetud. Siit tulebki minu jõulusoov – et julgeksime teada ja tunda seda, kuidas on elatud ja mis on toime pandud selleks, et loom jõuaks poeletile ja taldrikule.