Maaja Mäll, Loomuse infokoordinaator
Zoofiilia on olnud tabuteema, mis on saanud osaks ühiskonna laiemast arutelust loomade õiguste üle. Viimasel ajal on ilmnenud tendents, kus zoofiiliat üritatakse legitimiseerida, kasutades sarnaseid strateegiaid, mida on edukalt rakendatud LGBTQ+ liikumises. Selle tulemusena on tekkinud vajadus kriitiliselt uurida, kuidas sellised katsed ohustavad loomade heaolu ja ühiskondlikke norme.
Zoofiilid kasutavad enesekirjelduses mõisteid nagu “zooseksuaal”, “zoopositiivsus” ja “zoopride”, et positsioneerida end seksuaalvähemusena, keda ühiskond peaks aktsepteerima. Sellised terminid rõhutavad, et nende suhted loomadega põhinevad armastusel ja mõistmisel, mitte kahjul. See retoorika üritab vähendada stigmat ja nihutada avalikku arvamust, esitades zoofiiliat kui loomulikku ja kahjutut nähtust. Nende strateegia on osaliselt edukas, sest mõned inimesed tõepoolest usuvad, et zoofiilia ei pruugi loomadele kahju teha, eriti kui see ei hõlma füüsilist vägivalda.
Siiski on kriitilise analüüsi kaudu ilmne, et zoofiilia ei ole lihtsalt armastus või seksuaalne eelistus, vaid selles peituvad tõsised eetilised ja praktilised probleemid. Loomad ei suuda anda teadlikku nõusolekut, mis on iga seksuaalse suhte fundamentaalne nõue. Samuti ei saa eirata loomade võimalikke vaimseid ja füüsilisi kannatusi, mida sellised kontaktid võivad põhjustada. Kuigi mõned väidavad, et loomad naudivad teatud olukordi, on see sageli inimeste projitseeritud tõlgendus, mitte tõendatud fakt. Loomakaitsjad ja teadlased on rõhutanud, et sellised tõlgendused põhinevad sageli inimlikustamisel ehk loomadele inimlike tunnete ja motiivide omistamisel. Näiteks on loomapsühholoogia valdkonnas uuritud, kuidas loomad väljendavad stressi ja ärevust olukordades, kus nad satuvad inimeste ebatavalise käitumise objektiks, sealhulgas sunnitud kontaktid.
Filosoofilisel tasandil on arutletud, kas zoofiilia võiks mingis olukorras olla moraalselt aktsepteeritav. Näiteks on avaldatud erinevates filosoofilistes artiklites argumente, et looma ja inimese suhe võiks olla “vastastikku kasulik” ja kuna zoofiilia pakub nii inimestele kui loomadele mõnu, ei peaks see olema keelatud. Sellised vaated põhinevad sageli antropomorfismil ega arvesta loomade bioloogiliste ja käitumuslike vajadustega. Samuti kui loom ei saa anda teadlikku nõusolekut, siis ei saa suhet pidada moraalselt vastuvõetavaks, isegi kui see näib inimese vaatepunktist kahjutu või kasulik.
Loomakaitseorganisatsioonid ja teadlased on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et isegi kui loomadele ei põhjustata otsest füüsilist kahju, võivad sellised aktid jätta neile pikaajalise psühholoogilise mõju. Näiteks on veterinaarmeditsiinis dokumenteeritud juhtumeid, kus loomade ebatavaline käitumine ja ärevushäired on olnud seotud ebasobiva inimkontaktiga.
Õiguslikus raamistikus on zoofiilia paljudes riikides kriminaliseeritud. Rootsis keelati see 2014. aastal pärast ulatuslikku arutelu loomade õiguste üle. Seaduse autorid rõhutasid, et isegi ilma nähtava füüsilise kahjustuseta on loomade seksuaalne väärkohtlemine vastuolus eetiliste põhimõtetega. Saksamaa ja Norra on samuti võtnud kasutusele ranged meetmed, et kaitsta loomi seksuaalse ekspluateerimise eest. Eestis aga reguleerivad loomade väärkohtlemist peamiselt seadused, mis keskenduvad füüsilisele kahjule, jättes vaimse heaolu tihti tähelepanuta. See jätab õigusliku lünga, mida võib kuritarvitada.
Rahvusvahelised uuringud näitavad, et zoofiilia esinemissagedus varieerub sõltuvalt ajastust ja geograafilisest piirkonnast. Näiteks 1948. aastal avaldatud Kinsey raporti kohaselt oli Ameerika Ühendriikides 8% meestest ja 5,1% naistest vähemalt korra elus olnud seksuaalses kontaktis loomaga. Hiljem, 1974. aastal, kui urbaniseerumine oli suurenenud, näitas sarnane uuring, et selliseid kogemusi oli 4,9% meestest ja 1,9% naistest. Teistes piirkondades on esinemissagedus olnud erinev. Ühes 2011. aastal Brasiilias läbi viidud uuringus selgus, et maapiirkondades elavatest meestest 35% olid olnud seksuaalses kontaktis loomaga, kusjuures 29,8% neist tegelesid sellega grupiviisiliselt ja 70,2% üksi.
Need andmed viitavad sellele, et zoofiilia esinemissagedus võib varieeruda sõltuvalt kultuurilistest, sotsiaalsetest ja geograafilistest teguritest. Oluline on märkida, et sellised teod võivad põhjustada tõsiseid füüsilisi ja vaimseid kannatusi loomadele ning kujutada ohtu ka inimeste tervisele, sealhulgas zoonootiliste haiguste leviku kaudu.
Zoofiilid on loonud ka suuri online-kogukondi, kus jagatakse kogemusi ja propageeritakse zoofiiliat kui “normaalset” käitumist. Need kogukonnad on tihti kergesti ligipääsetavad, pakkudes sisu, mis normaliseerib loomade ekspluateerimist ja julgustab uusi liikmeid ühiskondlike normide vastu mässama.
Eestis peaks zoofiilia selgesõnaliselt keelatud olema mitmel põhjusel. Esiteks, loomade õiguste ja heaolu kaitse peaks olema prioriteet. Kuigi füüsiline kahju võib olla nähtav, jäävad vaimsed kannatused sageli varju. Teiseks, selge õiguslik keelustamine annaks ühiskonnale signaali, et loomade väärkohtlemine ei ole mingil viisil aktsepteeritav. Kolmandaks, see aitaks takistada zoofiilia legitimiseerimist ja vähendada nende kogukondade mõjuvõimu, kes püüavad seda nähtust normaliseerida.
Zoofiilia legitimeerimise katsed ei ole pelgalt ühiskondlik kurioosum, vaid tõsine oht loomade heaolule ja eetilistele väärtustele. Oluline on seista vastu tendentsidele, mis püüavad hägustada piire loomade väärkohtlemise ja inimõiguste vahel. Ühiskonnal on vastutus kaitsta neid, kes ei suuda end ise kaitsta, ning seadusandjad peavad tagama, et loomade väärkohtlemise vastu astutakse tugevalt ja ühemõtteliselt. See on samm mitte ainult loomade, vaid ka inimlikkuse kaitsmise suunas. Ei ole vaja oodata kuni juhtub midagi traagilist – näiteks nagu USAs Washingtoni osariigis, kus zoofiilia kriminaliseeriti peale seda, kui hobusega anaalses vahekorras olnud Boeingi insener ja mitme lapse isa suri sisemise verejooksu tõttu.