Veel viis müüti trofeejahitööstusest

Räägime taas trofeejahist. Tihtipeale arvatakse ja räägitakse, et trofeejaht on osa keskkonnahoidust või liigikaitsest, ent reaalsus on asjast kaugel. 30 organisatsiooni Euroopast ja Aafrikast andsid selle aasta jaanuaris välja raporti “Trophy Hunting Facts: Myths of trophy hunting debunked”, kus käsitletakse müüte ja fakte teadusliku nurga alt. 

Müüt 1: Trofeejaht on ulukite kasutamine taastuva looodusvarana.

Fakt: Trofeejahi tööstuses moonutatakse fakte rohepesuga

Trofeejahi vastuvõetavamaks tegemiseks püüavad trofeejahi eestevedajad oma ettevõtmisele luua rohelist kuvandit, kasutades selleks looduskaitsega seotud mõisteid nagu “kaitsejaht” või “loodusvarade jätkusuutlik tarbimine”. Tegelikkuses teeb trofeejaht jahiloomadest (ka ohustatud liikidest) tarbeeseme. Rohemanipulatsiooni taotlus on varjata trofeejahitööstuse ilmselgelt kommertslikku olemust, mille eesmärk on vähendada jahipidamisele seatud piiranguid ja suurendada äritulu loomade tapmisest spordi nime all. Samuti pisendab rohepesu trofeejahinduse poolt põhjustatud kahju liikide mitmekesisusele ja loomade heaolule.

Müüt 2: Jahitrofeede impordi keelustamine õõnestab eksportriikide kohalike kogukondade suveräänsust

Fakt: Importriikidel on kohustus võtta vastu liikide kaitset käsitlevaid seaduseid

Ajal, mil loodus seisab silmitsi suurima ületarbimisest põhjustatud kriisiga, on äärmiselt oluline, et riiklikud liigirikkuse kaitsele suunatud kaubanduspiirangud toetuksid rahvusvahelistele ja Euroopa Liidu õigusaktidele. Vaatamata trofeejahi tööstuse väidetele ei takista trofeede impordi keelud eksportriike oma loodusvarasid kasutamist, vaid liigutavad vastutuse kaitsta loodust importriikidele. Trofeejahi tööstus on kasumlik väga väikesele osale ühiskonnast ning kahju, eriti ohustatud liikidele on palju suurem. 

Uuringud näitavad, et ohustatud liikide trofeejahile on vastu enamus Euroopa Liidu kodanikke – Euroopa suurimates importriikides (Saksamaa, Taani, Itaalia, Hispaania ja Poole) toetab 81% elanikkonnast jahitrofeede, eriti ohustatud liikide impordikeelde. Samuti mõistavad trofeejahi hukka kohalikud kogukonnad trofeejahi sihtkohariikides. Trofeejahi tööstuses teenitud kasumit näevad kohalikud väga vähe, mis lükkab ümber tööstuse väited, justkui nad esindaksid miljonite vaeste aafriklaste õigusi. Sellised väited on ka pisendavad mandrile, mis koosneb kümnetest riikidest, sadadest kultuuridest ning tuhandetest kogukondadest ning mille enam kui 90 looduskaitse- ning loomaõigusgruppi kutsusid eelmisel aastal üles keelustama trofeejahiturismi reklaamimist Euroopa suurimal jahimessil. Trofeejahi tööstusele vastuolekut näitab ka üle saja Aafrika riikides elava või töötava kogukonna esindaja ja looduskaitse eksperdi toetus Suurbritannia Jahitrofeede Impordikeelu seadusele, kes tõid eraldi välja trofeejahi negatiivsete tagajärjede arvukuse.

Müüt 3: Trofeejahitööstus on rangelt reguleeritud ja jätkusuutlik

Fakt: Trofeejahitööstuses vohab korruptsioon ja haldussuutmatus ning eeskirjad ja järelvalve on puudulikud

Korruptsioon, halvad juhtimistaktikad ja huvide konfliktid on trofeejahi tööstuses laialt levinud. Mitmetes trofeejahti sihtkohariikides on ka probleemid riigivalitsuse ning seaduste järelvalvega. Koos kõrge kasumiga viib see kombinatsioon kergesti jahireeglite (kvoodid, vanus, lubatud piirkonnad) eiramiseni ja tulude ebavõrdse jagamiseni, kusjuures kohalike kogukondadeni need rahad enamasti ei jõua. 

Jahikvootide seadmisel põhinetakse eelkõige tulude maksimaliseerimisel, kasutades selleks ebatäpseid või vananenud numbreid või võttes arvesse poliitilisi kaalutlusi. Mitmete jahiloomade populatsioonide arvukust ei ole isegi teaduslikult uuritud, mis toob kaasa kvootide seadmise oluliste demograafiliste andmeteta, mis on vastuolus CITESi või riiklike seadustega. Näiteks puuduvad usaldusväärsed andmed enamike leopardipopulatsioonide kohta, mis teeb võimatuks jätkusuutlike jahipidamiskvootide kehtestamise. Ülejahtimine ning elupaikade kadumine on kaasa toonud liigiarvukuse languse, kuid jahipidamise kvoodid on siiski oluliselt suurenenud. 

Müüt 4: Trofeejahil on looduskaitsjate ja teadlaste tugi

Fakt: Ekspertide erapooletust segab huvide konflikt ning sidemed jahitööstusega

Trofeejahi tööstuse esindajad toetavad oma seisukohti väikese rühma teadlaste artiklitele, kes propageerivad oma arvamusavaldustes trofeejahipidamise säilitamist. Üks sellistest, aastal 2019 ajakirjas “Science” avaldatud avalik kiri “Trophy hunting bans imperil biodiversity” sai teadlaste kogukonnas palju kriitikat ning vastulauseid artiklis leitud ebakõlade ning huvide konflikti tõttu. See ilmestab, et trofeejahil ei ole teadlaste seas ülekaalukat toetust. näitab, et nende seisukohad ei kajasta teaduslikku konsensust. Lisaks selgus, et kirja allkirjastajate seas olid trofeejahi tööstuse eesindajaid ning neli autorit kirja viiest põhiautorist olid majanduslikult seotud trofeejahiühingutega. Lisaks ajakirjale “Science” demonstreerivad teisedki väljaanded tihedaid sidemed jahindustööstuse ja niinimetatud ekspertide vahel ning seavad kahtluse alla jahindustööstuse edumudeli läbipaistvuse ning objektiivsuse puudumise tõttu. Trofeejahi toetajad kasutavad oma väidete toetuseks Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) töörühma avaldust, et trofeejaht toetab looduskaitset, omistades selle ekslikult laiema IUCN seisukohana. Antud töörühm koosneb paljudest ülalmainitud trofeejahi pooldajatest ja seda rahastab organisatsioon, mille asutaja on ise trofeekütt. Teised IUCN rühmad, nagu Eetika Spetsialistide Grupp, on selgelt trofeejahi vastu vastuolude tõttu IUCN põhimõtetega. Lisaks märgivad IUCN Aafrika Kaitsealade ja Looduskaitse programmi PAPACO väljaanded, et trofeejaht ei too kasu nii kohalikele kogukondadele ega liikide kaitsele.

Müüt 5: Trofeejaht on eetiliselt aktsepteeritav

Fakt: Oma lõbuks või trofeede saamise eesmärgiks tapmine on ebaeetilline ning vastuolus loomade heaolu nõuetega

IUCN-i Maailma Keskkonnaõiguse Komisjoni eetika spetsialistide grupp jõudis järeldusele, et trofeejaht on ebaeetiline ja vastuolus püüdlustega õiglasema ning jätkusuutlikuma maailma suunas. Trofeejahil puuduvad selged regulatsioonid ning piinarikkamad tapmismeetodid on isegi julgustatud. Jaht puhtalt jahitrofee saamise, vabaajaveetmise või staatuse näitamise  eesmärgil on vastuolus Euroopa Liidu Toimimise Lepingu 13 artikliga, mis käsitleb loomi kui aistmisvõimelisi olendeid kelle heaolu tuleb tagada. Suurimate trofeeimportimise ja eksportimise riikide (Saksamaa, Taani Itaalia, Hispaania ja Poola) avalikud arvamusküsitlused kajastavad seda seisukohta – 81% vastanutes on trofeejahi vastu; isegi Lõuna-Aafrikas, ühes suurimas eksportriigis on selle vastu 68% vastanutest. 

Trofeekütid kasutavad jahil sageli julmi meetodeid, mis nende koduriikides (eriti Euroopas) on enamasti keelustatud, kasutades jahil vibu, vibupüssi, jahikoeri või jahtides vangistused sündinud loomi väikestes aedikutes. Vähese kogemusega trofeekütid jätavad jahiloomad tihti ka kauaks kannatama. Seega ei vastuta trofeekütid jahiloomade väärika kohtlemise ja sellele ei tohiks oklkla kohta tänapäeva ühiskonnas. 

Nüüdseks on juba mitmed Euroopa riigid astunud esimesi samme trofeejahi piiramiseks: Prantsusmaa ja Holland on keelustanud teatud loomade jahitrofeede impordi, Belgias võeti 2022. aastal parlamendis vastu otsus keelustada ohustatud loomade trofeede import ning Soomes keelustati Belgia seaduses välja toodud loomade trofeede import väljastpoolt Euroopa Liitu. Sarnaseid ettepanekuid arutatakse üle Euroopa ning isegi Euroopa Parlamendis.

Loe veel:

Tõlkis: Birke Elisabeth Jakobson, MTÜ Loomus