Anu Tensing, Loomuse juhatuse liige
Mitteinimloomade seksuaalne ärakasutamine ei ole mitte ainult sügavalt vastuoluline ja varjatud teema, vaid ka julm tegu, mis nõuab ühemõttelist ja selget hukkamõistu. Zoofiilia on oma olemuselt nõusoleku põhimõtte tugev rikkumine. Erinevalt inimestest ei saa teised loomad anda teadlikku nõusolekut. See muudab igasuguse seksuaalse kontakti oma olemuselt ekspluateerivaks – mitteinimlooma ei nähta kui iseväärtusega mõttevõimelist elusolendit, vaid pigem kui objekti oma seksuaalsete vajaduste rahuldamiseks.
Suures osas maailmas on loomade seksuaalne väärkohtlemine keelustatud, see-eest Eestis ei ole. Eestis on see nö hall ala – ei ole otseselt lubatud, aga keelatud ka mitte. Zoofiilia teema on korduvalt olnud erinevate laudade taga arutelu all, ent seni on oldud seisukohal, et me kõik mõistame, et mitteinimloomadega (selgelt mittekonsensuslikult) suguühtesse astumine on julm tegu looma suhtes ja et see on Loomakaitseseadusega keelustatud. Ent aasta tagasi tunnistas ka valitsus, et nende püüdlused selgitada, et see tõepoolest käib julma teo alla, ei ole olnud edukad.
Tõepoolest on me seas inimesi, kes ei mõtle sama moodi, st ei leia, et mitteinimloomaga suguühtesse astumine on miski, mida ei peaks tegema. Vastupidiselt jagatakse julgelt oma muljeid, kogemusi ja soove ülemaailmsetes foorumites. Näiteks küsitakse julgelt, kas keegi hea inimene jagaks oma isast sõpra, sest tahaks üle pika aja seda mõnu taas kogeda või nooruspõlve meenutada.
Valdav enamus Euroopa riikidest on loomaga suguühtesse astumise selgesõnaliselt keelustanud, sh meie lähiriigid: Läti, Leedu, Soome, Rootsi jne. Kusjuures Soomes hakkas vastav keeld kehtima vaid aasta tagasi, 2024. aasta 1. jaanuarist. Varasemalt oli Soomes lubatud mitteinimloomaga suguühtesse astumine kuni ei olnud võimalik tõendada, et looma on koheldud liiga jämedalt või julmalt või et tegu on põhjustanud asjatut valu ja kannatusi. Ent see oli problemaatiline mitmel põhjusel. Esiteks jäetakse tähelepanuta väärkoheldud loomade psühholoogilised kannatused. Teiseks ei arvestata asjaoluga, et enamus väärkoheldud loomadest elavad koos inimesega, kes neid väärkohtleb, st oleks naiivne arvata, et looma seksuaalselt väärkohtlev inimene ise viiks arsti juurde looma, keda ta väärkohtleb, teades, et ta satub sedasi seadusega pahuksisse.
Karistused mitteinimloomaga suguühtesse astumise eest on seinast seina – mõnelpool piirdutakse trahviga, mõnelpool kaasneb selle toega vanglakaristus. Mõnedes riikides võib teole järgneda isegi surmanuhtlus. Milline karistus täpselt olema peaks, on tegelikult antud kontekstis teisejärgmine. Kõige olulisem on, et inimestel, kes sellise julmusega tegeleda sooviksid, ei oleks ligipääsu loomadele. Seetõttu tuleb lisakaristusena määrata loomade pidamise ja loomadega töötamise keeld, mida Loomus oma pöördumises ka nõuab. Ent seni, kuni me ignoreerime probleemi eksistentsi ning laseme hallil alal edasi olla, on Eesti vaba maa loomade seksuaalseks väärkohtlemiseks.