Kollektiivne pöördumine: Karusloomakasvanduste keelustamine Eestis

Riigikogu juhatusele 21.11.2014

KOLLEKTIIVNE PÖÖRDUMINE

Käesolevaga esitame Riigikogu juhatusele kollektiivse pöördumise vastavalt 11.04.2014 jõustunud Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seadusele.

Karusloomakasvanduste keelustamine Eestis

MTÜ loomade eestkoste organisatsioon Loomus pöördub Riigikogu poole algatusega keelustada karusloomakasvandused Eestis.Taotleme karusloomakasvanduste keelustamist eetilistel põhjustel – kuna metsloomadele ei ole võimalik karusloomakasvanduste intensiivpidamise tingimustes tagada liigiomast elu ning karusnaha näol on tegu mittevajaliku luksuskaubaga, tuleks karusloomakasvandused piisava üleminekuajaga (10 aastat) sulgeda. Karusloomakasvanduste puhul mängivad olulist rolli ka keskkonnaprobleemid ning asjaolu, et olemasolevat seadust, mis puudutab loomade olukorda karusloomakasvandustes, süsteemselt ei täideta.

Karusloomakasvanduste keelustamine on poliitiline küsimus, sest puudutab elusolendeid, kes vajavad meie kaitset, kuid ei ole võimelised enda eest kostma.

Märtsis 2014 uuringufirma Saar Poll OÜ poolt läbiviidud küsitluses selgus, et üle poole ehk 59 protsenti Eesti elanikkonnast ei poolda metsloomade kasvatamist karusloomakasvandustes üksnes karusnaha saamise eesmärgil. Enamik Eesti inimesi (81 protsenti) leiab, et karusloomakasvanduste tegevus Eestis ei ole praegusel kujul õigustatud. Karusloomakasvanduste keelustamist Eestis toetab veerand elanikkonnast ning üle poole inimestest (55 protsenti) on seisukohal, et neid ei ole vaja Eestis keelustada, kuid loomade elutingimustele seatud nõudeid tuleks karmistada.Vaid 12 protsenti elanikkonnast arvab, et karusloomakasvanduste tegevus peaks Eestis jätkuma praegusel kujul.

Eesti karusloomakasvandustes kasvatatakse Ameerika naaritsaid (Mustela vison), hõbe- ja punarebaseid (Vulpes vulpes), sinirebaseid (Alopex lagopus) ning tšintšiljasid (Chinchilla chinchilla, Chinchilla brevicaudata, Chinchilla lanigera).Varem on kasvatatavate liikide nimekiri olnud pikem (muuhulgas ka kährikud ja nutriad), kuid erinevatel põhjustel on teisi loomaliike kasvatavad farmid uksed sulgenud. Kasvatatakse mingil määral ka küülikuid, kuid riiklikud registrid ei erista, kas neid kasvatatakse karusnaha või liha saamise eesmärgil.Tegu ei ole suure tööstusharuga. Eestis on ainult üks Keila vallas asuv hiigelkasvandus, mis tegeleb karusnahkade tootmisega. 2013. aastal tapeti Eestis 135 612 looma karusnaha saamise eesmärgil. (http:// www.stat.ee/72480)

Kõikide kasvatatavate liikide puhul on tegu metsloomadega (v.a küülik). Nii naarits kui ka rebane, kes on Eestis kõige enam kasvatatavad karusloomad, liiguvad vabas looduses ühes päevas kilomeetreid, karusloomakasvanduses on aga rebasepuur vastavalt seadusele alla ruutmeetri (0.8m2) ning naaritsale 0.255m2. Kuna mõõtmed ei vasta nende metsloomaliikide loomulikele vajadustele, on karusloomakasvandus loomadele stressirohke elukeskkond. Kuna rebased ja naaritsad on erakliku eluviisiga loomad, kes vabas looduses puutuvad kokku vaid paaritumiseks, puudub neil karusloomakasvandustes tuhandete teiste loomadega koos olles ka sisuline eraldumisvõimalus.

Kuna karusnahatööstuse tõuaretus keskendub karusnaha kvaliteedi parandamisele, mitte loomade kodustamisele, on ka siin olemuslik vastuolu loomakaitseseaduses nõutud liigiomase käitumisvõimaluse tagamisega.

Ameerika naaritsad (kõige enam kasvatatav karusloomaliik Eestis) elavad vabas looduses poole ajast maal ning poole vees. Kokkupuude veega ning ujumisvõimalus on neile oluline liigiomane tegevus muuhulgas ka toidu saamise eesmärgil. Karusloomakasvandustes on naaritsa ainus kokkupuude veega puuris olev jooginõu.Viimaste uuringute järgi on naaritsalt vees olemise võimaluse äravõtmine sama stressirohke kui deprivatsioon toidust (Mason, Cooper, & Clarebrough, 2001).

Karusloomakasvandustes peetav Ameerika naarits on Eestis võõrliik, kelle tõttu kohalik Euroopa naarits on praegu väljasuremisohus. Riik rahastab Euroopa naaritsa tegevuskava, mille eesmärgiks on väljasuremisohus liigi kaitse, samal ajal on aga lubatud võõrliigi Ameerika naaritsa pidamine karusloomakasvandustes. http://www.ejs.ee/ajakiri/artikkel.php?id=270

Samuti kehtivad naaritsate pidamisel farmis ja loomaaias topeltstandardid: loomaaias, kus pidamistingimused on külastajatele nähtavad, on naaritsa pidamiseks nõutav pind minimaalselt 4m3 kahe looma kohta ja tagatud peab olema ujumise võimalus; farmitingimustes, inimese silme eest varjul, aga võib piirduda 0,255 m2 puuriga, rääkimata ujumise võimalusest.

Euroopa Komisjoni loomade tervishoiu ja heaolu teaduskomitee 2001. aasta raporti kohaselt pole farmielu karusloomadele sobilik ning stressiilmingud nagu stereotüüpsed korduvliigutused on farmides laialt levinud: http://ec.europa.eu/food/animal/welfare/ international/out67_en.pdf

Karusloomakasvanduste keelustamise ettepanek põhineb asjaolul, et ei ole võimalik ühendada loomade heaolu tagamist (mida vastavalt karusloomade pidamise määrusele liigomase käitumise tagamise all silmas peetakse) ning intensiivpidamise tingimustes metsloomade puurispidamist. Loomakaitseseaduse karusloomade pidamise määrus § 5 lõige (4) sätestab, et „Karuslooma pidamise ruumis või ehitises peab loom saama liigiomaselt käituda […].“ Karusloomakasvandustes peetavate metsloomade liigiomane eluviis ning käitumine erineb aga kardinaalselt 0.255m2 suuruses traatpuuris elamisest.

Kuna karusnahksed tooted ei ole tänapäeval esmavajalikud ning karusnaha tootmine farmides põhjustab metsloomadele kannatusi, leiame mõistliku lahendusena piisava üleminekuajaga (10 aastat) Eestis loomade kasvatamine ning aretamine karusnaha saamise eesmärgil keelustada.

MTÜ Loomus on algatanud manifesti karusloomakasvanduste keelustamiseks Eestis, millele on 21.11. 2014 seisuga allakirjutanud 18 vabaühendust, sh kõik suuremad loomakaitseorganisatsioonid: http://loomus.ee/manifest-vabauhendused- karusloomakasvanduste-ja-loomatsirkuste-keelustamise-poolt/

Karusloomakasvandused on keelustatud Suurbritannias (seadus võeti vastu aastal 2000), Austrias (2004), Hollandis (2012), Makedoonias (2014), Horvaatias (2007), Sloveenias (2013), Brasiilias (2014) ning Bosnias ja Hertsegoviinas (2009).Taanis ja Rootsis on keelustatud rebasefarmid. Mitmes Saksamaa liidumaas on karusloomakasvandused samuti keelustatud (Bavarias, Hesses, North Rhine-Westphalias ja Schleswig-Holsteinis). Lisaks on keeld vastu võetud ka Belgia suurimas piirkonnas Valloonias. Enamikes riikides, kus karusloomakasvandused on keelustatud, on seda tehtud eetilistel alustel.
Itaalias ja Šveitsis on karusloomakasvandustes loomade heaolunõuded nii rangelt sätestatud, et karusloomakasvandusi seal sisuliselt enam ei eksisteeri.

Ajavahemikus 16.04.2013 – 16.04.2014 andsid oma allkirja karusloomakasvanduste keelustamiseks nii digitaalselt kui ka kirjalikult ühtekokku 9000 Eesti inimest. Seoses kollektiivse pöördumise esitamise seaduse jõustumisega 12.03.2014, algatasime uue petitsiooni, kuhu kogunes 1180 digiallkirja. Märgukirjale on lisatud mõlema petitsiooni allkirjad, s.h 1180 digiallkirja koos allakirjutanute isikukoodidega, mis on vajalikud vastavalt Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seadusele.