Loomuse kommentaarid Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühingu avaldusele

Vastuseks Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühingu poolt Riigikogu liikmetele saadetud kirjale avaldab MTÜ Loomus omapoolsed kommentaarid ning täpsustab faktilisi ebatäpsusi, mida antud kirjas korduvalt esineb.

Esmalt toovad karusloomakasvatajad välja viite nende poolt tellitud avaliku arvamuse uuringule, mille kohaselt 21% eestimaalastest ei toeta karusloomakasvatusi. Varasemalt on aga juba kaks avaliku arvamuse uuringut tunduvalt tugevamate protsentidega näidanud, et üle poole eestlastest ei toeta karusloomakasvatustes metslooma kasvatamist karusnaha saamise eesmärgil. Märtsis 2014 läbiviidud SaarPoll OÜ küsitluse tulemusena vastas 59% inimestest, et nad ei toeta karusloomakasvatusi ning novembris oli tulemus 58%, mis näitab stabiilset suhtumise püsimist. Karusloomakasvanduste suhtes on kriitiline suhtumine laiemalt levinud, mis põhineb asjaolul, et tegu on ebavajaliku luksuskaubaga, mille jaoks metsloomi kogu nende elu vältel väikestes puurides hoitakse ning lõpuks vaid karusnaha saamiseks tapetakse.

Karusnahatööstuse müüginumbrite kasvutrendis olemine ei pea samuti paika. 2014. aasta septembrikuistel karusnahaoksjonitel Soomes ja Taanis langesid minginahkade hinnad võrreldes eelmise aastaga vastavalt 55 ja 40 protsenti. Rahvusvaheliste loomakaitseorganisatsioonide hinnangul on põhjuseks Hiina karusnahaturu kokkuvarisemine tänu jõulistele korruptsioonivastastele ja loomade heaolu edendavatele kampaaniatele.

Kirjas mainitakse, et Euroopa suurimateks karusnahatootjateks on Taani, Poola, Holland ja Soome. Oluline on märkida, et see on lagunev nimekiri – Holland on juba keelustanud kõik karusloomafarmid, hetkel kestab üleminekuaeg aastani 2024, Taanis on keelustatud rebasefarmid, Poolas on kogukondlik vastuseis karusloomafarmidele suurem kui kunagi varem ning Soome on ühe korra keelustamist parlamendis juba arutanud, tänu millele lisati karusloomakasvatus valitsusprogrammis tööstusharude hulka, millel pikka perspektiivi ei nähta ning millega noortel tegeleda ei soovitata.

EKAÜ avalduses iseloomustatakse karusloomakasvatust kui seaduseid ja regulatsiooni jälgivat tööstusharu. Mainimata jäetakse, et suurimatel farmidel ei olnud aastaid tegevuslube ameerika naaritsate pidamiseks. Lisaks said nad määruste mittetäitmise eest pidevaid ettekirjutusi ning sunnirahasid. Tõuge farmide ümberehitamiseks, et nõuetega kooskõlas olla, tuli alles siis, kui tööstus suure meediahuvi tõttu rohkem halba tähelepanu pälvima hakkas. Aastal 2008 jõustus määrus Mingi ja kähriku tehistingimustes pidamisele esitatavad nõuded ja loa andmise kord. Karusloomakasvandused, kus kasvatati kährikuid ja/või ameerika naaritsaid, eirasid määrust aastaid, kuni aastani 2013, mil ETV Pealtnägija teemat pikemalt kajastas ning vanker seaduse täitmise poole veerema hakkas.

Tänaseks on farmidel küll tegevusload, kuid mitmeid punkte loomakaitseseadusest ignoreeritakse. Näiteks Eesti suurimas karusloomafarmis filmitud videomaterjalis on näha rebasepuure, kus puuduvad seaduses nõutud platvormid ja tuhnimisvõimalus. Paljudes puurides pole nõuetekohast kraapimispuud, mis võimaldaks hoolitseda loomade käppade seisukorra eest ning annaks võimaluse mingisugusekski loomuomaseks tegevuseks. Rebastel esineb ka tervisehäireid, näiteks silmamädanikku ja ülearetatud nahka. Karjaküla farmi territooriumil salvestatud videost ei nähtu, et seal peetavatel rebastel oleks võimalik liigiomaselt käituda, tuhnida, närida (kui metallvõrestik välja arvata). Loomade pidamise ruumis ei ole näha närimisesemeid, ronimisrada ega sobivat materjali loomale liigiomaseks tegevuseks.

Rebase pesakastide nõude muutus jõustub aastal 2017, mis on kompromiss loomade heaolu arvelt, et suurendada tööstusliku karusnahkade tootmise hõlpsust. Kohustusliku pesakasti nõue asendub kolme 40 cm laia plastikseinaga, mis peaksid rebastele varjumisnurga tekitama. Paraku on see kaugel uruloomale vajalikust varjumisvõimalusest. Lisaks on ka pesakastide süstemaatiline puudumine puuridest näide sellest, kuidas rebasefarmid ignoreerivad olemasolevat seadust ning talitavad ärihuvide mõttes omakasupüüdlikult, tagamata rebastele isegi minimaalseid heaolutingimusi.

MTÜ Loomus konsulteeris pikaaegse karusloomafarmi töötajaga, kellel on mitukümmend aastat kogemust erinevate loomaliikide kasvatamisel ning kes sel teemal ka teadustööd teinud on. Anonüümseks jääda sooviva spetsialisti seisukohaks on et igal rebasel peab aasta läbi olema pesakast. See ei ole tema sõnul vaieldav. Seega on kahetsusväärne, et järjekordne nõue, mis metsloomade elutingimusi karusloomafarmides reguleeris, loomade kahjuks muudetud sai. Praktikas tähendab 2017. aastal jõustuv plastikseina nõue seda, et järgmised kaks aastat kükitavad rebased endiselt nelja traatseinaga puuris, kus neil varjumisvõimalust ei ole nagu nad seda juba aastaid teinud on.

Väide, et tšintšiljade kasvatamine karusnaha saamise eesmärgil kuidagi nende väljasuremise leevendamisele kaasa aitab, on loogikaviga. Tšintšiljakasvanduste mõju metsikule populatsioonile väljendub paraku vaid surnud isendite arvu suurendamises. Tšintšiljad on väljasuremisohus seetõttu, et neid on nahkade pärast sajandeid inimese poolt kütitud.

Karusloomakasvanduste loodussõbralikkus on samuti levinud müüt. Karusnaha pikaealisus tuleb kemikaalidega saavutada, vastasel juhul laguneks nülitud nahk kandja seljas kiiresti. Naha parkimine eeldab aga mürgiseid kemikaale, mistõttu karusnahksete toodete ökoloogilisena reklaamimine on keelatud näiteks Inglismaal, Taanis, Hollandis, Itaalias ja Soomes. Nahkade parkimisel kasutatud kemikaalide tõttu ei saa karusnahkseid tooteid ka looduses lagunevateks pidada.

Noarootsi rajatava OÜ Nuckö karusloomakasvatusega tuleb lisaks karusloomakasvatajate poolt mainitule rääkida kohalike suurest vastuseisust ehitatavale farmile. Ühendus Noarootsi Keskkonna ja Kultuuri Päästmiseks, mis koondab Noarootsi ja selle ümbruse elanikke, on tugevalt karusloomakasvanduse ehitamise vastu, kuna kasvanduse mõju Noarootsi majanduse arengule ja keskkonnale oleks laastav. Karusloomafarmiga kaasnev heli-, lõhna- ja keskkondlik saaste ei tee piirkonda enam ettevõtlusele ligitõmbavaks. Kohus on mh kinnitanud, et Noarootsi mingifarmi ehitusluba on nüüdseks kehtetu.

Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühingu kirjas nimetatakse karusloomakasvandusi Eestis ja Põhjamaades põlisteks. Selge liialdus on nimetada põliseks tööstusharu, mille esimene farm avati Eestis aastal 1925. Ei saa unustada, et tegu on tööstusharuga, mille poole enamikus Euroopa riikides kriitilist pilku on pööratud ning mis on juba keelustatud Suurbritannias, Austrias, Hollandis, Makedoonias, Horvaatias, Sloveenias, Brasiilias ning Bosnias ja Hertsegoviinas. Taanis ja Rootsis on keelustatud rebasefarmid. Mitmes Saksamaa liidumaas on karusloomakasvandused samuti keelustatud (Baierimaal, Hessenis, Põhja-Rein Vestfaalis ja Schleswig-Holsteinis). Lisaks on keeld vastu võetud ka Belgia suurimas piirkonnas Valloonias.