15. augustil arutleti Paides esimest korda Arvamusfestivali ajaloos loomaõiguste teemadel. 

MTÜ Loomuse kommunikatsioonijuht Annika Lepp modereeris paneeldiskussiooni “Loomade õigused inimkeskses ühiskonnas” ning avaldas vestluse sissejuhatuseks lootust, et tulevikus on festivalil päris oma loomaõiguste teemaline ala. Vestluses osalesid Eesti Vegan Seltsi juhatuse liige Minna Toots, liikumise Loomade Nimel esindaja Regly Johanson, MTÜ Loomuse juht Kadri Taperson ja liige Mattias Turovski ning tuntud zooloog Aleksei Turovski.

Kas loomad vajavad humaanset või liigiomast kohtlemist? 

Arutelu sai hoo sisse mõtisklusega loomade “humaanse” kohtlemise vajaduse üle. Mattias ja Aleksei Turovski arvasid, et loomad vajavad humaanse kohtlemise asemel hoopis liigispetsiifilist kohtlemist. “Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et tehtaks sulle,” meenutas Aleksei Turovski laialdaselt tuntud põhimõtet ning tõdes, et mõistet “humaanne kohtlemine” pole selles kontekstis lihtne kasutada, kuigi selle taga võib olla üllas mõte. Taperson nentis, et loomaõiguslasena lähtub tema sellest, et pole lihtsalt ühtegi argumenti, miks inimene peaks loomi ekspluateerima. Johanson tõi jätkuks näite Eesti loomakaitseseadusest, kus tootmisloomadele ei laiene samad nõuded, mis lemmikloomadele, ning rõhutas, et ta sooviks jõuda sinnamaale, kus looma ja looma vahel enam sellist vahet ei tehta. Taperson lisas, et ka lemmikloomi ei kohelda nende vajaduste põhiselt ning Aleksei Turovski täiendas, et tõepoolest, näiteks 40 ruutmeetril elamine on kassi jaoks ebaloomulik ning iga loom vajab muljeid ja meelelahutust, inimene aga eeldab, et kui temale korteris meeldib, siis meeldib seal tingimata ka tema lemmikule.

Minna Toots selgitas aga vajadust defineerida mõiste “õigus”. Tema sõnutsi olevat see miski, mis peaks olema inimeste poolt aktsepteeritud, ja ehk olekski parem kasutada hoopis sõna “vajadus”. Taperson tõi kõrvale paralleeli inimesega: “Kui rääkida inimeste puhul liigiomasest kohtlemisest, mõistame, et oleme ju tegelikult kõik erinevad ja ka meie vajadused on erinevad.” Sama kehtib tema sõnul loomadegi puhul.

Miks peaksime hoolima?

Diskussioon arenes veelgi suuremate teemadeni, kui õhku visati küsimus: “Aga miks peaksime üldse hoolima?”. Aleksei Turovski vastas, et peame loomadele garanteerima liigiomased elutingimused, sest vastasel juhul tekivad keskkonnanihked. Ta tõi näiteid seakatkust, linnugripist ja muudest haigustest.

Inimeste ja loomade õiguste võrdlemiseks selgitas Turovski, et inimeste maailmas kaitseb meid kirjaliku seaduse rikkumise eest politsei, teiste loomaliikide hulgas kirjutatud õigusi aga pole. Hallhülgel on sellegipoolest täielik õigus elada Läänemeres kui suurim mereimetaja ja süüa 6-7 kilo kala päevas. Turovski rõhutas selgituseks, et hallhülge toiduks saavad mere kõige haigemad kalad ning see süsteem toimib looduses tasakaaluhoidjana. Söömist või teiste loomade kasutamist naudinguks, meelelahutuseks või lausa müügiks inimühiskonnast väljaspool aga ette ei tule. Hiljem mainis Turovski teema jätkuks ka inuiite, tõdedes, et nende kliimas on lihasöömine olnud hädavajalik.

Üheks jaburaks näiteks loomadega mittearvestamisest tõi Aleksei Turovski moe, mis eksisteerib vaid inimmaailmas ning mis paljudele loomadele katastroofi tähendab. Ta avaldas, et ei imestaks, kui moodi tuleks näiteks siilinahast rinnahoidjad. Aleksei Turovski selgitas, et mõiste “õiglus” on teiste õiguste tunnistamine ja respekteerimine.

Taperson jätkas: “Mida rohkem me loomi paljundame ja tarbime, seda suuremad on keskkonnakahjustused”. Teda hämmastab, et aastal 2015, mil teame, et loomad on tundevõimelised olendid emotsioonide ja soovidega, ning teame, et inimene erineb teistest ajaloolise mõtlemisoskusega, käitume siiski teiste liikide suhtes rumalalt, et mitte öelda barbaarselt.

Toots pakkus küsimusele uue püstituse: “Kui inimestena teame hästi, et hoolimine on hea ning püüame seda igapäevaselt üksteise suhtes teha, siis peaksime ehk küsimuse formuleerima hoopis: ‘Miks me ei peaks hoolima?’”. Toots arutles, et aastasajad ja -tuhanded loomse toidu tarbimist on sügavalt juurdunud ning kuidas toit on inimeste eludes nõndavõrd oluline osa kultuurist ja traditsioonist — näiteks vanaema pannkoogid. Et inimpsühholoogia on väga keeruline, arvab Toots, siis oleme kindlasti loonud mehhanisme, mis seostel loomade kannatuste ja toidu vahel meis eriti kergelt kinnistuda ei lase.

Taperson tõi sisse tabava võrdpildi ühiskonda läbivast joonest: joone esimeses otsas on täiesti hoolimatu inimene, kellel ei tule pähegi, et looma saaks tarbida lugupidamisega, ja joone lõpus on pühendunud vegan. Ta selgitas, et loomaõigustest kõnelejate eesmärk on tõugata inimesi kasvõi natuke joone hoolivamasse otsa.

Majandus ja empaatiavõime

Mattias Turovski jätkas arutelu näitega Põhja-Ameerika põlisrahvaist kui parimast eeskujust jätkusuutliku tsivilisatsiooni kohta homo sapiensi ajaloos. Loomadest hoolimise printsiip aga olevat tema sõnul lihtne: “Mida suurem on eneseteadvus, seda kõrgemalt on arenenud olendi empaatiavõime, sest ta tajub, et kõik teised tema ümber on täpselt samasuguste probleemidega”. Ta selgitab, kuidas koopainimestena huvitasid meid üksnes meie lähikondlased, külade ja linnade tekkides suurenes aga vaikselt ka meie empaatiavõime ning tänaseks oleme jõudnud inimkeskse ühiskonna absoluudini: näiteks nutitelefonid, mis vähendavad vahemaid olematuseni. Turovski usub, et empaatiavõime kasv on iseeneslik evolutsiooniline protsess. Tulles veelkord tagasi majanduskeskse ühiskonna juurde, räägib ta sellega paratamatult kaasuvast probleemist — empaatiavõimetusest — ning arvab, et kuna majandustulemused on nii käegakatsutavad, siis kõige ülejäänu väärtus justkui kahaneb, sealhulgas loodusprintsiibid nagu tasakaal ja jätkusuutlikkus.

Mis saaks, kui tunnistaksime teiste loomaliikide tundevõimelisust ja emotsioone? 

Liiguti edasi kõneka näite juurde Hispaania naisest, kes hiljuti härjavõitluse areenile surevat härga lohutama hüppas. Tulemuseks oli põlastus, näkkusülitamine ja 6000-euro suurune rahatrahv. Naist peeti “objektile” kaasa tundmise eest poolhulluks. Lepp selgitas, et loomakaitsjate üks olulisi eesmärke on muuta looma kui “objekti” ja “omandi” staatust elusolendi peale.

Toots tutvustas teooriat, mille kohaselt räägime halvemini neist loomaliikidest, keda rohkem ekspluateerime: “siga räpane, lammas loll”. Ka siin usub Toots, et tegu on väljakujunenud psühholoogilise mehhanismiga, mis justkui õigustaks põllumajandusloomade kehvades tingimustes pidamist ja tapmist. “Mis siis kõigist neist loomadest ometi saaks? Kuhu me kõik need loomad siis paneks?” olevat tema sõnul üks veganitele sagedamini esitatavaid küsimusi. Lahenduseks pakkus Toots, et oluline on uskuda iseenda väikeste ja suurte sammude astumise positiivsesse mõjusse. “Mitte miski pole võimatu,” lisas ta.

Jätkates härjavõitluse teemadel, selgitas Aleksei Turovski: “el torro, äärmiselt isane loom, ei näe punast värvi. Ta näeb väljakutset ega saa isasena sellele vastamata jätta. Miks inimestele see nii väga meeldib? Oleme loomadest kõige konkureerivamad ja meil on vaja eputada.” Turovski nentis ka, et siga on tegelikult puhas loom. “Sigalikult puhas,” ütles ta ning jutustas, kuidas lammas on võimeline inimese näo foto pealt ära tundma. “Inimesel on aga mugav pidada põllumajandusloomi väärituks või alamaks või lausa tapmiseks looduks,” lõpetas ta. Taperson on kindel, et üleöö niikuinii midagi ei juhtu ja me ei peagi teadma, mis paarisaja aasta pärast juhtub. “Vajadus on üksnes uue eetilise paradigma järele,” ütles ta. Tema sõnul pole loomade suhtes kaastundlike inimeste tunnustamine enam nii imelik, kui see oli mingi aeg tagasi. Ta lisas, et industriaalloomi on sedavõrd palju seetõttu, et inimene neid nii meeletult paljundab.

“Suur edasiminek oleks seegi, kui inimene tunnistaks, et ta on loom,” ütles Johanson. Mattias Turovski täiendas, et võiksime kõik lähtuda printsiibist vähendada elusolendite kannatusi.

Kas tänapäeva loomapidamine on loomulik?

Toots pakkus, et veganliikumist ja loomaõiguslasi sellisel kujul ei eksisteerikski, kui poleks intensiivset põllumajandust. “Praeguses ühiskonnas on nii ebavõrdne olukord, et põllumajandusloomadel polegi muud varianti,” ütles ta ja selgitas, et vabas looduses on loomadel jahiolukorras võrdsem positsioon. Aleksei Turovski lisas, et kuigi vabas looduses on loomulik surm kellegi roaks saada, siis ei eksisteeri ükski loom selleks, et oodata, millal ta ükskord ära süüakse ning et koduloomade puhul on selline looduslik valik välistatud. Ta pidas kahetsusväärseks, et ka paljudel vabadel loomadel on valikuvõimalus tänapäeval ära võetud ning mainis, et põlastab trofeejahti. “Halleluuja, hurraa – meil on selline loom! …mõrvatud!” ironiseeris ta.

Taperson puudutas põgusalt karusloomafarmide teemat ja selgitas, kuidas inimesed ei mõista, et selles kõiges pole enam ammu midagi “loomulikku” alles.

Mida me teha saame?

Aleksei Turovski mainis parasjagu käimasolevat 5. või 6. suurt loomade väljasuremist. Küsimusele, mida tavainimene loomaliikide väljasuremise pidurdamiseks või nende olukorra parendamiseks teha saaks, vastas Johanson näitega loomasöödaks rajatavate hiiglaslikest sojapõldude kohta. Need laienevad Amazonase vihmametsade arvelt ja loomsete produktide tarbimise vähendamine on suureks abiks, ütles ta. Ka Mattias Turovski arvas, et vähemalt iseenda muutmise võrra on võimalik maailma muuta.

Rahva hulgast kostus veganitele suunatud küsimus: “Kas peetakse silmakirjalikuks inimest, kes suurema osa ajast on vegan, aga aeg-ajalt oma toiduvalikutes libastub?” Taperson arvab, et selliseid asju ei tohiks kunagi ei endale ega teistele ette heita ning et asi pole meis, vaid loomades, keda oma tegudega aidata püüame.

Diskussiooni lõpetamiseks palus Lepp panelistidelt viimase mõttetera, mida arutelult kaasa viia. Mattias Turovski rõhutas veelkord ühiskonna kasumi maksimeerimise probleemi ning kutsus rahvast üles hoopis kahjusid minimeerima. Aleksei Turovski märkis ära laste küsimustele vastamise olulisuse, neile tuleb rääkida, et kõik loomad on olulised ja vajavad kaitset. Kadri Taperson meenutas kuulajaile, et kõik loomadega tegelevad organisatsioonid vajavad annetusi ning vastupidiselt müüdile ei annetata neile pidevalt suuri summasid. “Tehke silmad lahti ja mõistke, kui huvitav loomade maailm on,” lisas ta ning Regly Johanson nõustus: “Märgake.” Minna Toots rõhutas, et meil pole alust teha loomal ja loomal nii suurt vahet ning et loomaarmastus ei tähenda vaid elevantidele annetamist või koerte armastamist, vaid ka vangistuses elavate loomade meeles pidamist. Aleksei Turovski utsitas veel metsast plastiku ja prügi välja viimisega vabaduses elavaid loomi aitama ning Toots kutsus seepeale üles aitama ka põllumajandusloomi ning tarbima vähem loomseid tooteid.

Ülevaate koostas Minna Toots.

Arutelu salvestus: https://soundcloud.com/annika-lepp/arvamusfestival-2015-loomade-oigused-inimkeskses-uhiskonna
* * *