Antti Nylén
Esther on Kanadast pärit veebikuulsus. Tal on Facebookis 300 000 fänni ja tema fotode alla koguneb alati palju püstiseid pöidlaid ning imetlushüüdeid. Isegi mina – pirtsakas ja tõsine inimene – olen mõnda ta fotot laikinud. Esther on võluv isiksus, sellele oleks pöörane vastu vaielda.
Internet on täis kõiksugust jama, mis aitab igavlevatel tarbimisühiskonna liikmeil iseennast veel pisut kauem taluda ning ei nõua neilt enamat kui ühe sõrme ja kahe silmamuna liigutamist. Ka Estheril on samasugune, meelelahutuslik funktsioon. Sellelegi ei saa vastu vaielda.
Ometigi on ta veebis kuulsust kogunud loomade seas erandlik. Esther on 300-kilone, nüüdseks paariaastane emis, kelle liigikaaslased tapetakse enamasti juba siis, kui nad on vaid pooleaastased põrsad. Õnnesärgis sündinud Estherilt röövis lihatööstus vaid saba.
Loomasõbralik Kanada paar võttis Estheri oma lemmikloomi täis majapidamisse pidades teda miniseaks. Põrsas aga aina kasvas ja kasvas, kuni tema omanikud taipasid, et tegu on hoopis ühe seaga neist miljardeist, kelle saatuseks on elada vaimuhaigena ning surra vorstivabrikus. Sel hetkel loobus paarike liha söömisest. Nüüdseks on neist saanud veganaktivistid ja nad on asutanud farmiloomade turvakodu.
Estheri veebikuulsuse tõsisem pool on väga ränk. 300 000 inimese jaoks on tõde päevavalgele tulnud, toimunud on ilmutus, nende enesepettus ja harjumuspärane mõtteviis on kummutatud. Sellel nähtusel on isegi oma nimi: Estheri efekt.
Selle maailma neeger pole enam naine, vaid siga, kui meenutada Yoko Ono ja John Lennoni tuntud loosungit.
Siga on kõikjal maailmas märkimisväärselt allutatud loom. Tõsi küll, kanu väärkoheldakse veel küünilisemal moel. Broileri- ja munatööstuse silmis on kanad pelgalt biomass. Ometi on inimese suhe seaga keerulisem kui kanade või mistahes muu loomaga. Teisi inimesi võiks sõimata ükskõik, mis muu looma nimega, aga neist solvavaim on siiski siga: “Igavene siga!” “Seatemp!” “Ment on siga!”
Teisalt kinnitatakse, et siga on puhas loom ja kindlasti tunnevad paljud kellegi lähedust, kui nad jõululaual lebavat seakooti põrnitsevad.
Siga on liiga elav ja tark. Tema karvavaba nahk ja terav silmavaade sarnanevad liialt inimeste omaga. Vastupidiselt lehmale või kanale ei tooda siga midagi peale iseenda ihu. Ta ”annab” selle meile, justkui mingi Kristus. (Harro Koskineni “Sigamessias” pole siga juhuse tõttu.)
Taju inimese ja sea sarnasusest tuleb aga kontrolli all hoida. Vastasel juhul sigu enam ei allutataks. Selle vältimine on lihtne. Sead on suletud sisseharjunud ja kulunud suhtumiste taha ning köidetud valede võrku, et me ise enda kohta tõtt ei kuuleks ega kogeks Estheri efekti, mis raputaks meie mõttemaailma sedavõrd, et tooks ühe tööstusharu jaoks kaasa Nürnbergi protsessi meenutava koondamislaine.
Tekst ilmus esmakordselt ajakirjas Suomen Luonto, 9/2014
Tõlge: Hanna Kannelmäe
Toimetaja: Anniina Ljokkoi
Autorist: Antti Nylén on Soome kirjanik ja tõlkija
Esther the Wonderpig Facebookis.