Karin Bachmann

Tartumaa, august 2015, seakatkuaegne tapapäev. Suurem laps teeb väiksemale vana head nalja: «Näe, siga lendab!» Väiksem küsib: «Kas üks?» Kartuleid praadiv vanaema ohkab vahele: «Vaevalt et üks, täna peaks neid siit 6000 kandis üle lendama.» 

Katkupaanika kestel pole teemast loomade kui tundlike elusolendite vaatevinklist räägitud. Tähelepanu keskmes on inimene, tema majanduslik kahju, puudulikuks jääv toidulaud, tõusev lihahind. Ja muidugi metssiga kui kõige kurjem vaenlane. Mis sellest, et farmidesse on haiguse kandnud inimesed; mis sellest, et katk käib asurkonnast üle igal juhul ja tulemus on ikka inimesele kontrollimatu. Midagi tuleb ju teha, muidu lendavad ministrid. Seega otsustati tormata jahiseaduse kallale. Küllap on katk nii mõnelegi kergenduseks, et liigselt piiravat jahiseadust saaks haiguse taha pugedes vormida liberaalsemaks.

Püünisaedikud vs. jahieetika

Jahiseadusse tehtavatest muudatustest tasub kõige tähelepanelikumalt silmas pidada püünisaedikute kasutuselevõtu võimaldamist. Kuigi nende kasutamist reguleeritakse eriloaga, astub Eesti selliste meetodite (taas)juurutamisega hiigelpika sammu tagasi aega, kus kõik pidasid sõda kõigi vastu.
Nimelt: metsseakari meelitatakse toiduga aeda, see kukub kinni ja siis hakatakse aia tagant tuld andma. Aedikusse lõk­su jäänud loomad püüavad hüsteeriliselt põgeneda, rebivad end aia vastu lõhki, elavad kaevuvad surnute ja surevate alla, valu ja hirmu käes röögivad läbisegi nii suured kui ka väikesed (karjas on loomi ju erinevas vanuses). Hädavajalik? Jahieetika?

Arvamusfestivalil rääkis Aleksei Turovski sama, mida paljud jahimehed: metssigade ulatuslik tapmine ei aita katku pidurdada, pigem vastupidi (vt ka 27. augusti Postimehest «Jahinõunik: jahiga ei saa katku levikut peatada»). On üsna loogiline, et kui pressida võimalikult väikesele farmipinnale kokku võimalikult suur hulk kodusigu, siis ühel hetkel midagi juhtub. Kuid kasum on vaja iga hinna eest kätte saada. Ja nüüd maksame kõik seda võlga – kes rahaga, kes eluga.

Seda, et kui katk on juba kohal, on see vältimatu, teavad samuti kõik, kuid ikkagi rahmeldatakse peataolekus siia-sinna ning kuulatakse neid, kes teevad kõige kõvemat häält. Pahatihti ei ole röökurid targad, vaid pigem vastupidi. Miks muidu on jälle päevakorral lisaks metssigade nottimisele ka huntide piirideta küttimine? Tartus peetud konverentsil selgitati, et hundi seedetraktist läbi käinud lihajäänustes on katkupisik surnud, seevastu talvine läbikülmumine seda ei tapa. Mis loogikat on siis hundijahis?

Võhikudki taipavad, et koer on kuhugi mujale maetud: lihtsalt jälle põhjus katkuhirmu varjus hundi kallale minna. Sest kitsed ja sead on metsas inimese omad ja kellegagi oma saagi pärast konkureerida on liiga tülikas ja auriivav, rääkimata veel koduloomade kaitseks ehitatavate aedade kulukusest. Taas kord tõestus sellest, et teatud hulk inimesi tahab küll maailma valitseda, kuid kasutada vaid eeliseid ja kohustustest kõrvale hiilida. Sellised jahimehed heidavad varju ka nendele, kes sellistes olukordades seisavad loomade poolel ja püüavad hüsteeriat taltsutada.

Uinutav retoorika

Seakatkuaegseid kirjutisi lugedes jäi paljudes lehtedes silma veiderdav viis, mismoodi uudiseid edastati. Mõned näited: töötuna seisnud seapõleti, hukati nelisada rõngassaba, haigestunud kärssninad, meie metsanotsud, järgmist õhtut notsud enam ei näinud jne. Vulisev, kerglane sõnamulin, mis peab hoolega maskeerima kogu ettevõtmise ilguse; peab kuidagiviisi inimestele seda ogarust õigustama ja välja vabandama.

Viimasel ajal on hakatud rääkima massimõrvast, mis on silmakirjalikkuse tipp – nagu  katkuta jääks kodusead tapmata või oleks nende tavapärane elurutiin midagi muud kui vorstiks saada. Korraga on kõigil kahju rõngassabadest ja kärssninadest; korraga on tootest jälle loom saanud. Kuid seda vaid sõnades ja senikaua, kuni olukord normaliseerub. Kui grilliõhtut enam tühi rest ei ähvarda, saab masstootmise teema ja loomade õudse elu selles masinavärgis jälle maha matta.

Praegu ei kontrolli aga tõenäoliselt keegi, kas kõik «rõngassabad» ikka korralikult gaasitatud said või lükkab traktor mingi hulga sigu auku poolelusalt. Seega toodetakse kannatusi meeletult juurde, selgitades seda ajakirjanduses, et «notsud jäävad lihtsalt rahulikult magama». Mhmh, pärast lähevad nad kõik koos vikerkaaresillale.

On/off-moraal

Igasuguses kriisiolukorras saab selgeks, kas hädaolukorraga tegelejad valdavad oma teemat ja jäävad põhiväärtustele kindlaks või annavad kohe alla. Tasub meelde tuletada eetika üht tunnust, milleks on üleskaaluvus – moraalinorm ja selle järgimine on alati tähtsam kui mingi muu väärtus, näiteks ratsionaalsus. Küsimus on loomulikult selles, mis need väärtused ühiskonna jaoks on, milliseid põhimõtteid me tahame aus hoida.

Moraalireeglil ei ole aegumiskuupäeva, vastasel juhul kaotaks see mõtte. Kui aga moraalinorme vaadeldakse ekva­laisersüsteemina, kus nuppe saab liigutada omatahtsi liinil moraalne/mittemoraalne ning eetikat vastava vajaduse järgi peale või maha keerata, tuleb ühiskond remonti anda.
Väärtustest nii kergekäelise taganemise sõnatu tolereerimine ei jäta ühiskonna tegelikust olemusest kahtlust. Mis juhtus seakatku puhkedes? Kohe asuti seaduse (st eetilise miinimumi) kallale, et suuremat tegevusvabadust kindlustada, miinimumi veelgi kahandada.

Ratsionaalseid põhjendusi tuues hakati «katkule piiri panema», vaikides peamised kannatajad sootuks maha ning põhjustades uusi ja täiesti välditavaid kannatusi juurde. Loomad taandati täielikult instrumentideks, kuigi mainitud ilukirjanduslik kõnepruuk lubaks justkui midagi muud arvata.

Liiga palju kaastunnet?

Lühikese aja jooksul on ajakirjanduses avaldatud kaks arvamuslugu, mis õigustavad loomadevastast julmust (Jelena Skulskaja lood «Inimesed ja loomad» 31. juuli Postimehes ning «Härjavõitlus ja prostitutsioon» 22. augusti Postimehes). Või mitte ainult et ei õigusta, vaid seavad kahtluse alla kannatuste põhjustamise taunimise.

Esimene artikkel lagundab kaastunde kaheks sõltuvalt objektist – inimeste ja loomade vastu –, teine tõstab pjedestaalile corrida kui «kunstivormi», mida kahjuks püütakse hävitada. Autori võimalikke motiive kõrvale jättes tuleks mõtelda,  miks püütakse päris tihti kaastunnet loomade vastu alavääristada, näidata seda mitte tõsiseltvõetavana. Argument, et kuna inimesed tunnevad loomadele liiga palju kaasa, on nad teise inimese unustanud, ei pea paika ei statistiliste näitajate ega ka kogemuste poolest ning kas või igapäevaste uudiste kokkuvõtteid ja reageeringuid uurides.

Teatavasti on julmus enamasti universaalne suhtlusvorm, see ei põlga ära ühtegi sihtmärki – kes on julm looma vastu, on seda pigem enamasti ka inimese suhtes (vaevalt et põgenevat last jalaga löönud Ungari naisajakirjanik kodus loomade varjupaika peab).

Loomadele kaasa tundmine on mõnikord lihtsam, sest iseenda tegevusetust saab kergemini õigustada, just teiste ees. Seevastu pildid paatide küljes rippuvatest põgenikest ja nutvast ülestõstetud kätega pisitüdrukust puudutavad isiklikult, on kergemini enesega seostatavad ning seetõttu on ka  tung midagi ette võtta tugevam.

Loomadele tuntakse kaasa ka seepärast, et inimühiskonnas ei ole nad mitte kunagi ise oma kannatuste põhjustajad; ka on kannatuste põhjused mustvalgemad ja igaühele loomuldasa, südames arusaadavad. Jõehobu seisab keset Tbilisit seepärast, et ta on oma kodujõest kinni püütud ja vägivaldselt siia veetud. Paadis merd ületav inimene võib olla ka terrorist – jõehobu aga kindlasti ei ole.

Seega ei saa rääkida mitte vähenenud kaastundest inimeste vastu, vaid liigiülese kaastunde levimisest, mis teeb võimalikuks rääkimise näiteks sõjakoledustest ka loomade kontekstis. Kui inimene elab kaasa loodusõnnetusest jõehobule ja jätab (hetkel) kannatavad inimesed mainimata, saab üksnes väga küüniline mõttelaad järeldada, et tal nende vastu kaastunne puudub. Kui aga loomi ei nimetata (mis on pigem tavapraktika), saab nende kannatuste eiramist põhjendatult karta küll. Mõlemate kannatuste tähtsustamine aga lubab arvata, et inimesed hakkavad pealesunnitud dualismist tekkinud sisemisest konfliktist üle saama ja reageerivad vastavalt südametunnistusele.

Corrida’t võib muidugi nimetada kunstiks, sest eks ka vivisektsioon olnud ammustel aegadel ühiskonnas populaarne ja nõutud meelelahutus. Siis oli mugavam uskuda, et loom on masin ega kannata, sest tal puudub keel ja selle järeldusena ka mõistus (Descartes, 17. sajand). Seda tõlgendust oli mugav ettekäändena kasutada, sest juba siis hakati julmust loomade vastu tasapisi taunima. Praegu, üle 400 aasta hiljem, on corrida (tööstuslikud loomade ekspluateerimise viisid välja arvatud) pea ainuke jäänuk ajast, kus inimene iseend muud moodi tõsiseltvõetavana ei osanud tunda kui nõrgemate peal julma üleolekut demonstreerides.

Hiljuti oli juhtum, kus cor­ri­da lõpupoole tungis sureva härja juurde pealtvaataja, kes tahtis valudes looma lohutada ja eemale peletada neid, kes agoonias härga torkisid ja mõnitasid. See naine allus inimese loomulikule instinktile, mis sunnib hädalist aitama – just nende vahenditega ja viisil, kuidas see konkreetses olukorras mõistlik on. Muud kui lohutada polnud tal võimalik teha ja nii püüdis ta seda, mida püüavad kõik loomaõiguslased – kannatusi minimeerida. Kahjuks jõudis ta enne arreteerimist vaid korraks valudes looma silitada. Kuid ta käitus vastavalt inimlikule, kaasasündinud empaatiale vapralt ja vahistamine ei häbistanud teda, vaid ülendas.

Kannatuste minimeerimine

On kahju inimesest, kellel on hädasolijale kaasatundmiseks vajalik kinni pidada antropotsentrismi fabritseeritud tähtsuse järjekorrast. Või kes arvab sellisel lahterdusel mingit tõeväärtust olevat. Kaasatundmine ei kergenda üksiti ohvri olukorda, vaid puhastab ja kirgastab kaasatundjat – teda võib-olla rohkemgi. Kaastunne (mitte haletsus) on sama võimas energia kui viha (mitte ajada segi vihkamisega), mis on tihti kaastundele järgnev käivitav jõud. Nende kahe abil kutsutakse esile muutusi, viiakse läbi uuendusi, päästetakse, ehitatakse, tuuakse ja viiakse.

Mõistva kaastunde ja olukorra (mitte isikute) vastu suunatud viha liit soodustab kainet ja mõtestatud tegutsemist, mille eesmärk ongi kannatuste minimeerimine: igaüks oma võimete kohaselt, igaüks oma võimalusi mööda.

*Artikkel ilmus esmakordselt Tartu Postimehes, 16. septembril 2015.