ANNIKA LEPP

21. veebruaril avaldati ajalehes Maa Elu intervjuu tšintšiljafarmeriga, kus kiideti farmeri loogikat ning talupojatarkust. Pinnavirvendusest pisut sügavamale vaadates on usutletav aga eksinud üsna mitmes olulises punktis, mistõttu kannatavad tegelikult nii esitatud seisukohtade loogika kui ka talupojatarkus.

Kui lugeda artiklit selliselt, et sõna “tšintšilja” asemel on “kurk”, saame täiesti tavalise maaeluteemalise olemusloo. Just täpselt sellist eluta asjade retoorikat läbivalt kasutatakse. Eesmärk on loomade elusolendi staatuse nullini pisendamine, et lugejal tekkida võivat loomulikku kaastunnet peletada. Selline suhtumine ei ole kindlasti loomi austava talupoja tarkus, vaid inimkeskse mõtteviisiga maailmanaba nägemus. Kui seda analüüsima hakata, pudeneb enamus sellest valedena laiali.

Vastupidiselt farmeri väitele ei küsinud loomakaitsjad inimestelt, kas nad on nõus metsloomade puuris pidamisega. Küsimus oli oluliselt pikem ja sisukam: “Kas te pooldate seda, kui metsloomi kasvatatakse karusloomafarmides üksnes karusnaha saamise eesmärgil?”. Nii TNS Emori kui Saar Polli poolt läbiviidud uuringus selgus, et üle poole Eesti elanikkonnast on kas pigem või kindlasti vastu loomade kasvatamisele ja hukkamisele farmides karusnaha saamise eesmärgil. 2014. aasta lõpus Riigikogule esitatud kollektiivne pöördumine ei olnud seotud avaliku arvamuse uuringutega. 10 000 allkirja karusloomafarmide keelustamise poolt koguti petitsioon.ee keskkonnas.

Euroopa rahvas ei soosi karusloomafarme

Tšintšiljafarmeri hinnangul on karusloomafarmid ELi maades soositud. Tegelikult on loomade kasvatamine karusnahaks keelatud juba mitmes Euroopa riigis, nende hulgas Ühendkuningriigis, Hollandis, Austrias, Sloveenias ja Horvaatias. Osaliselt on karusloomade kasvatus keelatud Šveitsis ja Taanis. Saksamaal on peagi uksi sulgemas viimased talitavad farmid. Hiljuti toetas Haagi apellatsioonikohus Hollandi mingikasvatuse keeldu, ja seda justnimelt eetilistel põhjustel, sedastades, et avalik huvi kaalub üles karusloomafarmide pidajate majanduslikud huvid. Karusloomafarmide keeldude üle arutletakse pea kõigis Euroopa liikmesriikides.

Soositud on kasvandused mõnedes ELi riikides eelkõige poliitilisel tasandil, kuid rahvas on muud meelt. Euroopas läbi viidud avaliku arvamuse uuringud näitavad selgelt, et inimesed on karusloomafarmide suhtes kriitiliselt meelestatud. 78% Tšehhi, 68% Norra, 78% Rootsi, 81% Austria, 64% Läti, 59% Eesti, 84% Hollandi, 86% Saksamaa, 55% Poola, 86% Belgia, 80% Šveitsi, 73% Horvaatia ja 91% Itaalia inimestest leiab, et loomade tapmine nende karusnaha saamise eesmärgil ei ole aktsepteeritav.

Taltsutamine pole kodustamine

Väited sellest, kuidas karusloomafarmides on loomadel piisavalt ruumi, ei ole seni leidnud kinnitust. Eelmise aasta novembri lõpus esitleti Euroopa Parlamendis teadusuuringut, mille kohaselt farme, kus suudetaks metsloomade vajadustele vastu tulla, ei ole olemas.

On jätkuvalt hämmastav, et hoolimata zooloogide ja teiste ekspertide hinnangutest levitab karusnahatööstus valefakti, mille kohaselt karusloomafarmides peetakse koduloomi. Kui sigu ja lambaid on aretatud 10 000 aastat, siis karusloomi pelgalt 150. Ja selle 150 aastaga on oskuslikult parandatud karusloomade nahakvaliteeti ning pesakonna suurust. Käitusmisjoonte ja tehistingimustes elamise kohastamisega ei ole tegeletud. On oluline eristada taltsutamist ja kodustamist. Vastasel juhul võiksime ka tsirkuses tulerõngast läbihüppavat tiigrit koduloomaks pidada.

Tšintšilja on sotsiaalne ja tundlik loomake, kes võib looduses elada isegi üle 100-pealises koloonias. Eesti seadustes nõutakse puuri pindalaks ühele tšintšiljale 0,2m2. Need pisikesed loomad aga liiguvad looduses palju, neil on loomulik kihk joosta ja hüpata. Kusjuures tšintšilja hüppab kõrgemale kui poolteist meetrit. Looduses on tšintšilja monogaamne, karusloomafarmis sunnitakse teda paarituma mitme erineva isendiga. Ühe täissuuruses tšintšiljakasuka tegemiseks tuleb tappa kuni 150 tšintšiljat. Loomakesed tapetakse tavaliselt spetsiaalsetes gaasikambrites, kus neid mürgitatakse süsihappegaasi või kloroformiga. Levinud tapameetodid on ka elektrišokk ja süsinikmonooksiidi ehk vingugaasi manustamine.

Karusloomafarmide toodang pole loodussõbralik

Karusnaha ökoloogilisus on üks populaarsemaid eksiarvamusi. See on karusnahatööstuse edukas rohepesu, mida on väga mugav levitada – karusnahk pärineb loomadelt ehk näiliselt ju otse loodusest. Ökosõprade kurvastuseks on karusloomafarmist pärit nahk aga selle tootmiseks kuluvate ressursside tõttu üks ebaökoloogilisemaid rõivatööstuses kasutatavaid materjale. Paljudes riikides on isegi keelatud turundussõnumites viidata karusnahale kui loodussõbralikule tootele. Karusloomakasvandused mõjutavad negatiivselt kohalikke metsi ja vesikondi. Ainuüksi Soomes eraldub karusnahatööstuse süül iga-aastaselt keskkonda 430 tonni lämmastikku ja 45 tonni fosforit loomade väljaheidetest. Lisaks otsesele kahjulikule keskkonnamõjule on kasvandustel keskkonnale kaudsed tagajärjed karusnahatootmise kõrge energiatarbimise tõttu. Ja üldse – kui paljude jaoks on karusnahkne riideese sama igapäevane kui jope või teksapüksid?

Iroonilisel kombel küsib karusloomakasvataja: “Mereloomad haigestuvad, känguvad, tekivad pöördumatud muutused keskkonnas. Kas me seda loomakaitsjate abil soovimegi?”. Selline on ilmselgelt maailm hoopis teisel põhjusel. Laenan siinkohal sõnu Jaan Kaplinskilt, kes kõnealusest artiklist innustatuna kirjutas oma blogis järgmist: “Mõtlen, et imelik on seegi, et meil peetakse sellist ülitundlikkust naeruväärseks, muret loomade kannatuste pärast rumalaks. Ning samal ajal ei peeta naeruväärseks, rumalaks inimlikku alpust, enda ilustamist teiste loomade nahkadega, selliste armsate väikeste karvaste loomade tapmist oma alpuse rahuldamiseks. Olen kord kirjutanud, et meie tsivilisatsiooni aluseks on seitse surmapattu. Alpus ja ahnus on ühed neist. Neid me teenime ja nendest sõltub sageli meie teenistus.”

Soovitan kõigil, kel pole olnud võimalust piiluda kulisside taha vaatada maikuus Eesti televisioonis linastuvat dokumentaalilmi “Karusnahk”. Ehk annab see paremini aimu sellest, miks justnimelt talupojatarkusest lähtuvalt ei kaalu rahaline hüve alati üles loomade kannatusi. Lõppeks teeme me seda ju iseeendale.

*Artikkel ilmus esmakordselt väljaandes Maa Elu 17. märtsil 2016.