Loomade Hääle saade oli IDA raadio otse-eetris 9. mail  teemal 8. rahvusvaheline loomaõiguste konverents: ISEPÄINE LOOMAÕIGUSLUS?. Saates oli külas konverentsi projektijuht ja Loomuse liige Saara Mildeberg ning saadet juhtis Loomuse kommunikatsioonijuht Faristamo Eller. Saadet kuula siin.

Teksti toimetas Saara Mildeberg

Farištamo Eller (F. E): Tere! Oleme IDA Raadios Loomade Hääle saate eetris. Mina olen Farištamo Eller ja saates on külas Saara Mildeberg. Tere, Saara!

Saara Mildeberg (S. M): Tere Farištamo! 

(F. E): Täna räägime kaheksandast Loomaõiguste konverentsist ja Saara ongi seetõttu siin, et Saara on selle konverentsi peakorraldaja. Saara, räägi, kuidas sa selleni jõudsid ja miks sa seda teed?

(S. M): Ma saan kohe teha kaks parandust: esiteks pole tegu mitte ainult kaheksanda Loomaõiguste konverentsiga, mida korraldavad Eesti poolt Loomus ja Eesti Vegan Selts juba kaheksandat korda, vaid sel aastal on meiega kampa löönud ka Euroopa Kriitiliste Loomauuringute Assotsiatsiooni (EACAS) liikmed ehk tegu on ka nende kaheksanda konverentsiga, mis on Eesti konverentsikorraldajatele väga suur tunnustus. Ja teiseks: ma ei ole mitte peakorraldaja, vaid kuna meil on väga tugev tiim just Eesti poole peal, siis ma ütleks, et mina olen pigem tiimi karjataja või projektijuht. Ma sattusin sellesse positsiooni tegelikult juba eelmine aasta, kui Kadri Taperson, kes oli varem peakorraldaja, ütles, et temale aitab praeguseks ja ta tahaks endale asemele kedagi nooremat ja kedagi, kes on rohkem Tallinnas ja keskses kohas, kuna Kadri ise on Hiiumaal. 

(F. E): Aga kuidas sa loomaõigusteni jõudsid?

(S. M): Loomaõigusteni jõudsin ma väga-väga pikka teed pidi. Minust sai kõigepealt kuusteist aastat tagasi taimetoitlane ja siis seitse aastat tagasi vegan ja siis ma taipasin, et tegelikult ei ole ma üksinda, vaid meid on väga palju ja meid on just Eestis ka väga erinevaid. Alguses ma ei kujutanud ennast loomaõiguslase või -aktivistina ette, aga kui ma taipasin, et see ei tähenda ainult tänavatel marssimist ja protesteerimist, vaid aktivismi saab teha ka tugitoolist, arvuti tagant või konverentsil käies, siis ma sain aru, et see on midagi, mis mulle sobib: sobib minu mentaliteedi, minu maailmassesuhtumisega. Seega ma lõingi konverentsi korraldamises kaasa juba üleeelmisel aastal. Meil tuli see kamba peale hästi välja ja mulle tundus, et see ongi see minu koht, kuhu jääda. 

(F. E): Milleks loomaõiguste konverentsi korraldada? 

(S. M): Ma arvan, et väga palju meie igapäevatööd aktivistidena seisnebki selles, et me selgitame inimeste erinevatele naljakatele küsimustele vastuseid. Näiteks kui eelmisel aastal oli konverentsi teema loomaõiguslus ja keskkondlus, siis küsimus, millest see kõik alguse sai, oligi, et kui vegan keeldub näiteks kohaliku veiseliha söömisest ja valib selle asemel avokaado, siis kas see mitte ei tähenda, et et veganlus on keskkonnaliikumise täielik vastand? Sellisest väikesest küsimusest ja mõttevahetusest tegelikult saabki teha terve suure konverentsi. Sel aastal on konverentsi teemaks traditsioonid, mis on jällegi väga mitmeti mõistetav. Kui me ütleme “traditsioonid”, siis me tegelikult ei mõtle ju tagasi igavikku. Me mõtleme pigem paari põlvkonna või saja aasta raames ehk asjad, mis tunduvad meile ilmselged, ja kombed, millega me oleme harjunud, ei ulatu väga tihti nii kaugele, kui me eeldame. Sellepärast keskendumegi sel aastal traditsioonidele nii loomaõigusluse ümber —ehk liha söömine, loomade ekspluateerimine—, kui neile, mis puudutavad loomaõigusliikumise siseseid traditsioone. Kui me räägime loomaõiguslusest Eestis, siis see sai küll alguse 2000ndate alguses, aga loomakaitseliikumine, nagu tuleb välja ühe meie esineja ettekandest, oli juba väga aktiivne ka sõdadevahelisel perioodil ehk sada aastat tagasi. 

(F. E): Maini siis äkki korra ära, kelle ettekandes see teema on.

(S. M): Sõdadevahelisest ajast räägib meile Karl Hein, kes on Tallinna Ülikooli doktorant ja tema ongi reedel, 16. juunil üks esimesi esinejaid. 

(F. E): Ta esines ka eelmisel konverentsil, eks? Mulle jäi tema ettekanne hästi meelde, sest see oli üllatav. Ta rääkis hobustest ja sellest, kui aktiivne loomakaitseliikumine oli ning mis seda põhjustas. Põhjuseks oli see, et tänavatel oli palju hobuseid, keda kasutati transpordivahendina ja kui hobustega käituti halvasti, siis seda nähti ja reageeriti. Mul tekkiski kohe paralleel, et miks on praegusel ajal võimalik selline vägivald miljardite loomade suhtes: see on meie eest varjatud ning sul seega võimalik silmad kinni panna ja mitte reageerida. 

(S. M): Just. Karl rääkis meil ka eelmisel aastal sellest ja nägemise aspekt on väga oluline — mida me näeme, mis meil silme all on, ja mis ei ole. Nüüd ma lähen korraks tagasi eelmisesse aastasse — eelmisel aastal oli meil üheks peaesinejaks Richard J. White, kes uurib vegangeograafiaid, ja tema üks teese oligi, et loomade ekspluateerimine toimub kõikjal meie ümber ja on naljakas —või mitte naljakas, vaid kummaline—, kuidas tapamajad on kuhugi kaugele ära peidetud, tavaliselt maakohtadesse, ja linnades on võib-olla kõrvuti lihunik ja biomarket. Kuidas tegelikult on siin kognitiivne dissonants, kus ja kuidas me oma ruumis näeme, kuidas loomadega käitutakse. Nii palju eelmisest aastast. Jah, Karli kutsusime sel aastal uuesti rääkima, mitte küll ennast kordama, ta on vahepeal oma uurimistööd edasi arendanud ja natuke keskendunud ka sellele, miks loomaõiguslusliikumine lagunes. See ei ole mitte ainult sõja pärast, vaid seal tekkisid ka sisemised konfliktid, mis on ka tänapäeval tegelikult erinevate organisatsioonide vahel esil: kuidas loomade eest kõige paremini kosta või võidelda. Kas piisab sellest, kui me vahetame puurikanade munad vabapidamisel kanade munade vastu või tegelikult peaks lihtsalt munade söömise lõpetama? Ja kui valmis meie ühiskond erinevateks muutusteks on. 

(F. E): Ja kuidas neid muutusi kommunikeerida või…? 

(S. M): Kuidas neid kommunikeerida ja kuidas neid ka sisse viia. Üks asi on see, kuidas viia inimesteni sõnum, et oma harjumuste muutmine ei pea tegelikult olema nii dramaatiline, et sa pead kõik ära andma, vaid just — kuidas viia muutusi ellu niimoodi, et lõppude lõpuks jääb kõigile muutustest ka hea tunne, et need ei ole peale surutud.

(F. E)F: Sa kasutasid kaht mõistet: kui sa rääkisid sõdadevahelisest perioodist, siis sa ütlesid mitte loomaõigusliikumine, vaid loomakaitseliikumine; ja konverents on loomaõiguste konverents. Mis nende mõistete sisu erinevus on?

(S. M): Kui me räägime loomakaitsest, siis — kui me räägime ka loomakaitseorganisatsioonidest — see tegeleb väga tihti kasside, koerte ja koduloomadega, ja me ei räägi mitte nende õigustest, vaid…

F: Et kuidas neil olla on inimese juures?

(S. M): Jah, nende heaolust. Me räägime, et me ei tohiks neile valu või piina tekitada või neid otseselt tappa, aga kui me räägime loomaõiguslusest, siis me räägime pigem liikideüleselt: me ei keskendu enam kassidele-koertele-koduloomadele, nendele, keda me näeme enda ümber, vaid üldiselt loomadele kui olenditele, kellel on lisaks elamisõigusele ja heaolule ka muud tahtmised, soovid…

(F. E): Näiteks et liigiomast elu saaks elada oma elupaigas, mida võiks mitte ära kaotada?

(S. M): Just. Aga noh, selles mõttes, nagu me aru saame, siis see, millest me räägime, on tegelikult üsna utoopiline, sest me ei ole suutnud tegelikult ka inimõigusi sellel tasemel tagada. 

(F. E): Jaa. Aga nüüd konverentsi juurde: millised teemad seal siis on, paneelid? Mainisid sõna “utoopia”, see vist kumab ka kuskilt läbi? Väike ülevaade ehk sellest?

(S. M): Konverents toimub kahel päeval, 16. ja 17. juunil, reedel ja laupäeval, hübriidvormis. Ehk meil on pühapäeval tegelikult Tallinnas ka väike kokkusaamine, sest kokkusaamine ja üksteisega vahetult mõtete vahetamine, ilma et keegi parajasti ettekannet peaks, on ka väga oluline. Aga jah, konverentsi põhiosa toimub kahel päeval, meil on kümme paneeli või sessiooni, mis tähendab, et igas paneelis on kolm-neli rääkijat ja lõpus ühine modereeritud diskussioon või vestlus. Paneelid katavaki traditsioonide mõiste ja traditsioonide erinevaid külgi. Me alustame ajaloolise lähenemisega, kus me toome välja erinevad kontekstid ja selle, kuidas on arenenud ja kuidas toimub tänapäeval loomaõiguslus Eestis, Inglismaal, Uus-Meremaal. Jätkame järgmist paneeli soo-uuringute fookusega ehk seda rääkides nii näiteks tõuaretusest kui veganlusest ja soostereotüüpidest. Ja ka sellest, kuidas selliseid traditsioone katkestada ja uuesti luua. Tõesti, nagu sa mainisid, “Alternatiivid ja utoopiad” — see paneel keskendub peamiselt erinevatele tulevikele, mis loomaõiguslastele meelepärased oleks: näiteks taimsete alternatiivide levik, aga käsitleme ka sellist vastuolulist teemat nagu laboriliha ehk sisuliselt loomade geneetilisest infost välja aretatud taimsed alternatiivid. Samuti räägime selles paneelis lihunikutöö automatiseerimisest ja kuidas see distantseerib meid loomade kannatustest veelgi enam. Meil on ka religioonipaneel, mis võib-olla eestlastele just ongi selles mõttes väga huvitav, et kuna me oleme üsna usuleiged, siis need küsimused, millega erinevad usklikud silmitsi seisavad on väga huvitavad ja võib-olla väga erinevad meie igapäevast, aga lõppude lõpuks on mingid põhilised väärtused meil inimestena ikkagi, hoolimata usust, samad. Räägime ka privileegidest ja kriitilisest perspektiivist või kriitilistest vaatenurkadest: kuidas me tegelikult oleme Euroopas ja valgete inimestena väga privilegeeritud ja kuidas siiski tuuakse ka siin väga tihti argumendina selle vastu, miks veganlus ei ole üle maailma võimalik, väga abstraktselt mingeid põlisrahvaid kuskil külmadel või väga kuumadel maadel, kus ei ole muud võimalust kui loomi ära kasutada. Aga kas seal on veganlus siiski on võimalik ja kuidas seda teha? Selles paneelis räägime samuti kriitilistest loomauuringutest hariduse kontekstis: kuidas õpetada ja kuidas rääkida loomade ekspluateerimise kohta koolides ja ülikoolides. Järgmisel päeval, laupäeval, räägime ka poliitikast ja lobitööst. Alustame sinu ettekandega silmudest: kuidas silmud on Eestis üks kohalikke delikatesse, aga nende söömiseks valmistamine on tohutult julm, ja mida siin saab ette võtta. Selles paneelis reisime ka Hispaaniasse, kus räägime sellest, kuidas väga tihti on lobitöö — vastupidine lobitöö — on täiesti empaatiavaba. Kuidas see toimib, ja kuidas lõppude lõpuks kriitilisi loomauuringuid strateegiliselt arendada, et sellest saaks ka lobitöö jaoks mingit kasu. Jätkame esteetiliste strateegiatega ehk kuidas erinevate kunstivahenditega oma sõnumeid levitada, sest väga palju räägitakse praegu interdistsiplinaarsusest, et sa võidki olla ülikoolis teadur, samas ka aktivist, samas ka kunstnik ja kuidas kõiki neid asju ühendades mingi eesmärgi nimel töötada. Jätkame loomadega teleekraanil. Näiteks on meil üks Soome esineja, Laura Saarenmaa, kes räägib, kuidas juba 1980ndatel kujundasid telereklaamid inimeste suhtumist liha söömisesse. Pärast seda on eelviimane paneel loomkatsetest. Räägime ka nii teooriast kui praktikast. Siin on üks huvitavamaid ettekandeid jälle Hispaaniast, kus räägitakse väga päevakajalisest teemast nagu Covid, koroonapandeemia, ja kuidas sellega seoses tekkiski jälle uuesti see “vajadus” loomkatseid teha, et vaktsiini, aga ka muid erinevaid koroonatõkestamisvahendeid katsetada. Kas ja kuidas see ennast õigustab? Lõpetame sellise üsna üldise paneeliga kultuuripraktikatest, kus me räägime jälle nii inimeste privileegidest kui ka näiteks kaasaegsest veganlusest Hiinas ja samuti hoole ja hoolitsuse teemadest Alpides. 

(F. E): Kas sul on neid paneele ja ettekandeid lugedes ja kava kokku pannes tekkinud ka mingid enda lemmikud või sellised hetked, mille kohta sa mõtled, et oh, seda ma soovitaksin väga teistel tulla kuulama? Lisaks sellele, et sa soovitad kõike üldiselt. 

(S. M): See ülevaade, mis ma praegu tegin, oli natuke kaootiline, et ma tõlkisin seda kõike sellelt paberilehelt, millelt ma spikerdan, praegu hoo pealt inglise keelest eesti keelde. Aga nagu ma juba mainisin, on tõesti mingid ettekanded, millest ma lihtsalt isiklikult olen väga huvitatud ja need on enamasti sellised, kus tulevadki välja kontrastid või väga kriitilised hoiakud ka loomaõigusluse enda suhtes. Ma olen täiesti nõus, et mõnes kohas ei ole lihtsaid valikuid, näiteks koroonapandeemia-teemaline ettekanne, kus me räägime sellest, mis piirini on veganlus tegelikult võimalik ja mis hetkest see hakkab sinu enda elu kahjustama nii palju, et sa pead tegema valiku: kas minu tervis või looma tervis, või minu elu või looma elu. Koroonapandeemia puhul tuli see dilemma jälle teravalt esile, sest vaktsiine tõesti ju katsetati loomade peal.

(F. E): Aga see paneel, mis räägib privileegidest? Ma mäletan, et puutusin selle mõttega mõned aastad tagasi kokku: et tõesti see, millises inforuumis olla, on ju ka justkui privileeg, et kui ma kas haridustaseme või lugemuse või lihtsalt sotsiaalse ringkonna tõttu — noh, neid põhjuseid on palju — ei pruugi isegi sattuda infoni.

(S. M): Nojah, selles mõttes läheks ma tagasi väga üldiseks: see, et me isegi saame sellist konverentsi kaks päeva järjest pidada on tohutu privileeg, ja enamik meie tiimist teeb seda täiesti pro bono, tasuta. Me oleme kõik —mitte ainult leidnud selle nädalavahetuse, et hoida üleval sellist suurt rahvusvahelist konverentsi—, vaid oleme tohutult teinud ette ja taha tööd selle nimel, et infot levitada, et selline asi toimub. Ja kui me räägime konverentsil osalemisest kui privileegist ja oma inforuumi laiendamisest, siis isegi tol juhul, kui sa ei pea kohale tulema, nõuab see internetti ja veel üsna head ühendust, et Zoomi kaudu osaleda. Aga see on parim, mida me teha saame — viia konverents veebikeskkonda ja teha see ka hiljem järelvaadatavaks, et need, kes ongi teisel pool maailma —sest meil on mõned Uus-Meremaa esinejad, kellega me nägime tohutult vaeva, et panna nad kuidagi niimoodi paneelidesse—, et nad ei peaks ärkama kell kolm hommikul, vaid saaks kella seitsmeni magada. See on tõesti, jah… Privileeg, mis meil on.

(F. E): Nojah, ja siis tihtipeale kuulen ma sellist asja, et kallis on, või “jah, muidugi saab olla vegan, kui sul on palju raha”. Kas sellised, mingis mõttes lihtsad või igapäevased teemad, ka kuidagi kajastust leiavad?

(S. M): Võib-olla oleks tõesti lahe, kui meil oleks mõni inimene, kes ei ole tegelikult kriitiliste loomauuringutega seotud, vaid kuskilt täiesti “vastaspoolelt”, kes tuleks ja räägiks, kui kallis ja keeruline on vegan olla. Kutse konverentsile esinema tulla oli avatud kõigile, aga mul on, jah, natuke kahju, et keegi ei pakkunud meile loomaõiguslust või veganlust kritiseerivaid ettekandeid, selliseid, nagu me üldiselt muidu näeme Eesti meedias ja ajakirjanduses. Selles mõttes tõesti on tegemist nišiteemaga. 

(F. E): Ei noh, see lihtsalt pigem jah, kui läbi mõelda või, siis saab ilmselt neid küsimusi kohvipausi ajal arutada või ja ja pühapäeval, siis kui on need kohtumised. Lühidalt, kaheksas konverents, eks — hästi lühidalt võib-olla sinupoolne ajalugu konverentsidel, mis on varem olnud? Kas on olnud alati veebis ja kuidas see üldse veebi kolis? 

(S. M): Minu teadlik konverentsil osalemine algas vist umbes neli aastat tagasi. Ma tean, et see on toimunud Salme kultuurikeskuses (2017, 2019) ja Õpetajate majas (2014–2016), veebi kolis ta siis koroona-aastal (2021), kuna me ei tahtnud seda ära jätta. 2021 tegelikult. Ja eelmine aasta me tegime hübriidkonverentsi Botaanikaaias, siis oli teemaks keskkondlus. Kuidagi ikka tundus, et hübriidkonverentsi korraldamine on topelttöö, nii et see aasta me tõime kõik ettekanded — kuigi me võiks pidada neid kuskil ruumis, Tallinnas või Viljandis või Tartus—, siis me ikkagi tõime nad veebi, just selleks, et me saaksime inimesi üle maailmselt kaasata. See on kindlasti asi, mis peegelab ka meie keskkonnasuhtumist. Väga paljud loomaõiguslased hoolivad keskkonnast ja see ei ole nende jaoks okei lennata kohale kuskilt Uus-Meremaalt, nad pigem ongi veebis. Veebilahendused on tulnud, et jääda. Aga varasemalt, jah, on see toimunud ikkagi füüsiliselt Tallinnas ja natukene väiksemas mahus. Teemade osas ma ei oskagi öelda, kas igal aastal on olnud konkreetne fookus või pigem lastud inimestel, kes tahavad kriitiliste loomauuringute teemadel rääkida, lihtsalt rääkida. See on ka omaette privileeg, et me saame tulla kokku ja räägime neil teemadel, mis tavaliselt ülikoolides, eriti Eesti omades, ei ole tegelikult nii trendikad või nii popid, millest ei räägita väga – et me pakume seda võimalust. Mis teeb meie konverentsi veel eriliseks, on see, et meil on väga palju rääkijaid nii ülikoolidest — juba kogenud teadlasi, aga ka noori doktorante ja magistrante—  aga ka aktiviste, kes ei ole “koolis käinud”, ülikoolis õppinud, aga kes on seda asja, aktivistielu, näinud väga ligidalt. Ehk kui me rääkisime Karlist, kes meil juba teist aastat räägib, siis meil on kolmandat aastat kõnelemas Ronnie Lee, kes on Inglismaalt Animal Liberation Front’ist ja aktivismi-tegevuse eest oma elust üheksa aastat vanglas veetnud.

(F. E): Mis teemal tema seekord räägib?

(S. M): Tema räägibki aktivismist Ühendkuningriikides: kuidas kohalik aktivism aitab muuta üldisi traditsioone ja inimeste üldist üleolekut maailma suhtes — kuidas kohalik aktivism aitab neid maandada või lahendada. See on asi, mida me kõik saame teha. Kuigi võib tunduda, et mis ma üksikisikuna ikka aktiivne olen — siis tegelikult need kohalikud kogukonnad teevad väga palju ära ja neist on abi. 

(F. E): See mõiste või teema “aktivism” — räägime siinkohal natuke sellest. Praegu korraldatakse kliimaaktivismi-väljundeid, mis jõuavad üle uudisekünnise ilmselt suuresti seetõttu, et need on suunatud justkui “kunstiteoste vastu”. Üks oli näiteks purskkaev ja erinevad maalid, teine klassikalise muusika kontsert. Reaktsioon ei ole isegi nende inimeste poolt, kes saavad teemast väga hästi aru, üheselt mõistev. Seesama puudutab ilmselt ka loomade teemat: isegi see, kui sa võtad mingist seltskonnas sõna, lihtsalt mainid ära, et ei peaks loomi sööma, ka see on omamoodi aktivism. Või see, et sa ütled “ei, aitäh,” on juba väga suur aktivism – nagu sa välja tõid. Lisaks sellele, et seda peetakse ebaviisakaks ja kõik muu, kuidas sina sellist aktivismi üldse mõistad ja kuidas kirjeldaksid seda, mis kasu see toob?

(S. M): Kuna ma ise olen ka kunstiülikooli taustaga, siis mind puudutab see kunstiteoste niiöelda mäkerdamine või vandaalitsemine kunstiteostega tegelikult väga. Ma näen siin jällegi väga suuri paralleele looma- ja inimõiguste vahel, et kuidas me räägime siin tegelikult sotsiaalsest õiglusest üldiselt. Kui me räägime van Goghi maalidest ja nende loopimisest supiga, siis tihti neid kunstnikke, kes on need teosed loonud, ei tunnustatud nende eluajal ja nad väärindatakse alles pärast surma. Ja siis kui keegi üritab sellele tähelepanu pöörata, siis see kõnetabki nii loomaõiguslust kui keskkonda kui sotsiaalset õiglust üldiselt. Ja erinevad aktivismi vormid — see on naljakas, kuidas nad tekitavad kära, eriti negatiivset kära, aktivismi enda vastu. Aga noh, nagu öeldakse, et igasugune kajastus on hea kajastus, siis kindlasti see, et need teemad üldse avalikus diskursuses üles kerkivad ja et siin on selline vastandus, et mõned saavad sellest aktivismivormist aru ja mõned mitte – see on kindlasti hea. Kuna me elame sellisel ajal, kus info liigubki nii erinevatel viisidel, nii paljusid kanaleid mööda ja tegelikult nii erinevatesse mullidesse, siis meil ongi vaja erinevaid aktivismivorme. Nagu sinagi ütlesid: see, kui sa lihtsalt keeldud liha söömisest või käid demonstratsioonidel marssimas millegi vastu või millegi poolt, või kui sa kirjutad sotsiaalmeedias postitusi või korraldad konverentse ja osaled neil — need ongi erinevad viisid, kuidas oma publikuni jõuda. Tõesti, võib-olla 30 aastat tagasi, kui meil ei olnud sotsiaalmeediat olemaski sellisel kujul, nagu ta praegu on, ja me ei kujutanudki ette, millised kanalid meil suhtluseks tekivad, siis oli aktivism kergemini defineeritav ja olidki traditsioonid, kuidas seda siis teha. Aga nüüd — hüpates kaasaega — meil ongi nii palju erinevaid võimalusi ja ma arvan, et me peaksime neid kasutama ja mitte ükski asi ei ole üleliigne. 

(F. E): Jaa, just see üleliigne — ma olen kuulnud palju sellist asja: “Jaa, aga kuidas see aitab? No kuidas see aitab, see aktivism?”

(S. M): No sel juhul ongi see lihtsalt tähelepanu pööramine. See, et üldse tuua mingid teemad avalikkuse ette – tuua meediasse midagi, millele võib-olla varem ei mõeldudki. Kui supiloopimine tekitab üheksa vihast inimest, kes ei saa mitte midagi aru, aga on siiski üks inimene, kes mõistab seda, mis toimub — siis see on juba võit. Sest need üheksa inimest, kes on segaduses, vähemalt on neilegi mõttealge pähe pandud, et kuulge, keegi on millegi vastu, midagi toimub.

(F. E): Jaa, see on… Ma mõtlen sellele päris palju, kuidas ühiskond reageerib nii valuliselt millelegi, mis on sümboolne. Kasutab sümboli vastu agressiooni, aga need otsesed tegevused, millele tähelepanu üritatakse pöörata, see pöörane looduse rüüstamine või – Eesti kontekstis me teame ju seda pöörast metsade raiet ja siis kuivendamisi-kaevandamisi – kuidas kui räägitakse kellegi vangi saatmisest, siis pigem tahetakse vangi saata neid, kes viskavad suppi või söesegu purskkaevu, kui neid, kes reaalselt raiuvad vale metsa maha, nagu eelmisel aastal Kehras juhtus, eks.

(S. M): See on, jah, kummaline, aga jällegi natukene räägib meile ka Eesti kontekstist — aktivism Eestis. Sellepärast on mul ka väga hea meel, et meil on paneel, kus me räägime erinevatest kontekstidest: Eesti, Hiina, Ühendkuningriigid, Hispaania, Uus-Meremaa — kuidas seal aktivismi tehakse, mida meil on õppida ja mille kohta tuleb meil tegelikult tõdeda, et näe, meie ühiskond ei ole selleks veel valmis või meie ühiskond ei ole seal kohas, kus me saaks tegeleda mingi teatud sorti aktivismiga. Näiteks kas või enda puude külge aheldamine, kui metsal on oht maha võetud saada — Eestis on ikkagi, mulle tundub, omandidiskursus selline, et me ikkagi ei lähe end riigimetsa puu külge aheldama. Me võime seda teha oma isiklikus metsas, mida me omame, aga mitte üldise varaga. See räägib minu arvates Eesti ühiskonna ja individualismi kohta. 

(F. E): Korra mõtlesin, et kas võiks paralleeli tuua lapsevanemaks saamisega? Öeldakse, et sa ei ole kunagi valmis oma last saama, aga siis, kui sa ta saad, siis sa pead sellega lihtsalt tegelema. Võib-olla on aktivismiga sama: mis siis, et ei ole valmis, kui siis aktivismivorm tekib, peab tegelema.

(S. M): Absoluutselt. Ma tegelikult ei tahaks tuua seda paralleeli lapse saamisega. Ma arvan, et lapse saamine on lihtsalt üks näidetest, aga mitte see põhiparalleel, mida tuua. On väga palju asju, milleks me ei ole valmis ja mis lihtsalt tulevad ja tekivad ja millega me ei tahaks tegeleda; millega me ei kujuta end ettegi tegelemas, aga mis ühel hetkel… Noh, sellepärast ma ei tahagi öelda laste saamise kohta probleem, sest laps ei ole probleem. 

(F. E): Logistiline väljakutse. 

(S. M): Väljakutse. On sellised väljakutsed—

(F. E): Kliimasoojenemine!

(S. M): Kliimamuutused. 

(F. E): Kliimamuutused. Elurikkuse kadu, kõik see on midagi, millega tuleb ju tegeleda.

(S. M): Täiesti kindlalt. Need on väljakutsed, mille kohta olid ohumärgid olemas juba väga ammu, aga kuna meedias on oldud nendest rääkimisel ettevaatlik, siis on need tekkinud alles mingil hetkel. Need probleemid on meie teadvusesse välja lekkinud. Nüüd me taipame, et tegelikult olid need märgid olemas, aga huvitav, miks me ei teadnud varem, et olukord on nii hull? Sa mõtledki selle peale, et huvitav, miks ma ei teadnud? Kus see info seisma jäi, kus see infosulg tekkis? 

(F. E): Üks mõiste, mida sa oled siin kasutanud: kriitilised loomauuringud. Mis see on?

(S. M): Loomi inimese kõrval on tegelikult uuritud kogu aeg. Loomad meditsiinis, loomad ajaloos; aga kriitilised loomauuringud vaatavadki pigem seda kriitiliselt, uurides, mida see loomadele tähendab, et nad meie kõrval on, et me neid väga tihti ära kasutame, ja kas on olemas alternatiive. 

(F. E): See siis tähendab seda, et kriitilised loomauuringud ei uuri seda, kuidas rott sööb, vaid…

S: Jah. Ka loomkatsete puhul: kui me teeme katseid loomade peal ja vaatame, kuidas mingi ravim neile mõjub, siis kriitilised loomauuringud pigem vaatavad seda, et oot-oot-oot, kas see üldse on eetiline, kas see on okei, millega me tegeleme.

(F. E): Et kas seda üldse peab tegema?

(S. M): Just. Need eetilised küsimused tulevad esile ka meditsiinis, aga need ei ole kesksed. Kriitilised loomauuringud võtavad selle kõrvalküsimuse oma keskseks küsimuseks ja uurib selle kaudu maailma.

(F. E): Kõlab nii, nagu keskmes oleks loom, mitte niivõrd inimene — sest tavaliselt, kui me räägime inimeste teadusest, siis loomad on vahend. 

(S. M): Me ei saa öelda, et loom on seal päriselt keskmes, aga kindlasti on keskmes inimese ja looma suhe. Loomale üritatakse anda nii palju agentsust ja õigust elule ja õigust tähelepanule kui võimalik — ta ei ole lihtsalt vahend, vaid ta on teine elusolend, kellega me peame arvestama. Sest päris looma positsiooni ei saa me kunagi võtta. 

(F. E): Jaa, see on see omailm, mis kõigil on erinev.

(S. M): Just. Selles mõttes, kui me räägime omailmadest, siis ei saa me ka üksteise positsiooni võtta. Me võime minna väga filosoofiliseks ja lõpuks jõuda tõdemuseni, et me ei saa üldse maailmast aru ja miks siis üldse mõelda, eks ju, pigem lihtsalt tarbime, aga jah…

(F. E): Võib-olla me natukene olemegi sealmaal. Ma tuleks korra tagasi paneelide teemade juurde ja küsin pigem sinu enda selgitusi või teemade avamist nende jaoks, kes mõtlevad, et tahaks võib-olla midagi kuulata, aga — “soouuringud” — mis see tähendab? Või kas siin — noh, praegu on Eestis teemaks abieluvõrdsus, et kas siin on mingi sarnasus? Võtan siit mingid teemad ja alustakski neistsamadest soouuringutest. Mis see on?

(S. M): Esimene asi, mida peab ütlema soouuringute puhul, on kindlasti see, et see ei ole see teema, kus me uurime märgalasid ja rabaelanikke. Aga mul on väga hea meel, et soouuringute paneeli juhatab ja modereerib Kadri Aavik, kes on Eestis sellega väga pikalt tegelenud. 

(F. E): Mitte märgaladega?

(S. M): Mitte märgaladega, vaid soouuringutega: kuidas meie sugu määrab meie suhet loomadega, aga ka kuidas loomade sugu määrab inimeste suhet nendega. Näiteks veiste puhul: me lüpsame lehmi, aga mis nendest isastest saab? Kui kunagi oli vastupidi, et isaseid veiseid kasutati tööloomadena ja lehmad ei tootnud nii palju piima, siis olid nemad kõrvalised ja piim oli pigem eliidi jook, et siis kuidas me oleme tänapäeval suutnud kõiki kuidagi ära kasutada, aga kuidas siin on ikkagi soolised erinevused.

(F. E): Nii inimeste kui loomade puhul?

(S. M): Just. Ma rääkisin praegu ainult loomadest, kuidas nende sugu määrab nende saatust aga inimeste puhul on meil näiteks ettekanne sellest, kuidas meestel on keerulisem veganluseni jõuda ja vegan olla, sest meil on nii palju stereotüüpe selle kohta, kuidas õige mees peab liha sööma, eriti õige Eesti mees külmemas kliimas. Kuidas sellised tõekspidamised või vahel isegi naljaga öeldud laused mõjutavad tegelikult inimeste elu ja valikuid. 

(F. E): Jah. See väljend, mis sa kasutasid — “lüpsame kõiki” — praegu on Keskkonnakuu raames Jupiterist võimalik vaadata filmi “Kõik saavad lüpsta” (2022) . Tuli meelde. “Alternatiivid ja utoopiad” — mainisid siin taimseid alternatiive, laboriliha, lihunikutöö automatiseerimist. Kuidas sellest veel aru saada? Utoopia — kas laboriliha on utoopia? 

(S. M): Utoopia ongi mingi tulevikumaailm, mida me justkui ootame, aga natukene ka kardame. 

(F. E): Kas vaglad kuuluvad ka sinna? See tähendab putukate söömine.

(S. M): Vaglad ei ole utoopia, nad on reaalsus. Aga putukate söömine — kindlasti on see teema, millega me peame tegelema. See on huvitav, kuidas ka kriitilistes loomauuringutes on meil oma lemmikud, kellega tegeleda. Mis ei pruugi olla see karismaatiline megafauna ehk me ei tegele ainult suurte silmadega nunnude loomadega, aga kahjuks ei ole putukate söömine ikkagi meie konverentsile jõudnud.

(F. E): Kalu on ka vähe.

(S. M): Just, kalu on ka vähe. Aga noh, järgmine aasta siis!

(F. E): Järgmine aasta võib siis konverents olla “Putukad ja kalad”. Jaa. “Religioon” — on sul mõni näide? Loomadega seotuna tuleb ilmselt kõigile meelde India ja püha lehm.

(S. M): Meil on seekord üks ettekanne sufismist ja siis üks Türgi ohvritraditsioonidest: kas on üldse võimalik teistmoodi ohverdada? Või üldse ohverdamise idee koht: kui kaugele me saame mingite traditsioonide dekonstrueerimises minna? Kas me saame ohverdamise üldse ära jätta või ohverdada midagi sümboolsemat kui elu – midagi mis märgib elu, aga ei tähenda tegelikult kellegi ära tapmist? Muidugi räägime me väga tihti ka religiooni puhul toidust, et on mingid teatud toidud, mida süüakse millalgi. Kas neile on tegelikult alternatiive ja kui me valmistame alternatiive, siis miks on loomad üldse religioonis olulisel kohal ja kuidas selle infoga ringi käia. Siin olengi ma tegelikult väga ettevaatlik ja ka väga huvitatud sellest, mida me konverentsil kuuleme, sest ma ise olen agnostik — ma ei ole religioosne, aga ma olen avatud neile diskussioonidele ja ma mõistan täielikult seda topeltpinget, mida usklikud kogevad: neil on ühest küljest ühiskondlik pinge ja teisalt ka religioosne pinge maailmas erinevate teemadega, sealhulgas loomaõiguslusega hakkama saada. 

(F. E): See ei ole küll religioon, aga põhimõtteliselt… Kui arst ikkagi ütleb: “kaltsium!” ja leiab, et kaltsiumi saamiseks tuleb lehmapiima kasutada — ütleme siinkohal ära, et tegelikult ei ei ole nii, eks — et siis see on ju ka omamoodi usk: ma usun arsti. Ja mis ma siis teen, loen kuskilt mingit muud informatsiooni?

(S. M): Kahtlemata on ka sellel arstil tegelikult mingil määral õigus, või noh, kõigil neil, kes võitlevad loomsete toodete kui toitainete poolt. Muidugi me saame sealt toitaineid ja muidugi on tervislik olla hästi toidetud, aga mille arvelt see tuleb? Kui on alternatiiv, mille puhul sa ei pea tegelikult väga palju järeleandmisi tegema, aga mis on julmusevaba, siis miks mitte siis seda alternatiivi kasutada? Minu meelest just — ja ma olen seda ka varem maininud sulle ühes intervjuus — eristabki meid teistest loomadest võime mõelda kontseptuaalselt. Võime mõelda ajas ette ja taha, minevikku ja tulevikku, aga ka eneseüleselt. Julmusele ei ütlemine, kuna me näeme alternatiive, on minu arust inimlikkuse põhiessents.

(F. E): Kui me juba räägime julmusest ja poliitikast, võtame teemaks eelkonverentsi. Eelkonverents on jahiteemaline ja puudutab otseselt julmust, kuupäevad on 14.-15. juuni. Kuidas see mõte tuli, miks see olemas on ja kust seda kuulda saab?

(S. M): Ma arvan, et see on see hetk, kus me saame rollid ära vahetada, kuna sellega oled tegelenud sina koos Anuga Tensinguga Loomuse poolt ja Anny Drobet Eesti Vegan Seltsist. Jahiteema tuli meil tegelikult juba eelmise aasta konverentsil keskkonnateema puhul välja. Just nagu sa ütlesid: jaht ja julmus — jaht on tegelikult väga mitmekülgne ja Eestigi ühiskonnas praegu väga esile kerkinud teema. Sellepärast on oluline sellest rääkida ja selleks me tegime sellise seminari või eelkonverentsi. See on nii mitmekülgne teema, mis jällegi puudutab traditsioone, aga ka näiteks inimeste edevust ja inimeste  ülemvõimu näiteks trofeejahi näol. Sellest võid sina täpsemalt rääkida, kes seal esinevad ja miks nad kutsutud sai.

(F. E): Eile oli siinsamas eetris kordusena Loomade Hääle saade trofeejahist, kus oli külas Peeter Hussar Jahimeeste Seltsist. Lahkasime trofeejahi teemat, soovitan järele kuulata, kellel kuulamata. 14. juunil, Eesti aja järgi õhtul kell kuus ja samamoodi veebis algavad erinevad jahiteemalised ettekanded, misjärel toimub aruteluring erinevatel jahiteemadel: linnujaht, kiskja- ja hundijahti Soome näitel… Et teha see ka Eesti-keskseks, siis konverentsieelsel päeval, 15. juunil, on kella kahest veebi teel nähtav jahiteemaline paneeldiskussioon, kus võtame ette teemad, mis justkui võiksid olla hästi arusaadavad, ja arutame, miks neid muuta. Näiteks on üks teema salaküttimise kriminaliseerimine, mida võiks olla lihtne arutada, sest vaevalt, et kellelegi meeldib salakütt — paljudele ei meeldi isegi küttimine niisama, rääkimata salaküttimisest… Teine teema on kaitsealuste liikide jaht: Eestis on jahiulukite nimekirjas jätkuvalt mõningaid kaitsealuseid liike. Küsime, miks nad seal on ja millal nad sealt välja saavad. Mõned teemad tulevad veel, näiteks sama, mis sinagi, Saara, mainisid: jaht kui meelelahutus. Kas jaht ikka on adekvaatne meele lahutamise viis? Ka linnujahi osa tuleb sisse just seetõttu, et mitmed linnud on samuti kaitsealused liigid. Sinna ootame — me oleme kutsed ära saatnud, aga täpseid nimesid veel välja ei hõika — Jahimeeste Seltsist ja ministeeriumist, ka Ornitoloogiaühingust, Eesti Suurkiskjad MTÜst ja ametnikke. Liiga suureks seltskonda ei aja, aga see on sisuliselt see laud, kellega koos tahaks arutada, mis need sammud peaksid ja võiksid olla. See puudutas poliitikat ja lobitööd — tuleme tagasi põhikonverentsi juurde. Sa mainisid väga huvitavat sõnakombinatsiooni: empaatiavaba lobitöö. Kuidas sa seda mõistet laiendaksid?

(S. M): Aitäh jahikonverentsi tutvustamise eest. Empaatiavaba või lausa empaatiavastane lobitöö — ma arvan, et siin saab paralleeli tuua jahipidamisega. Nagu sa ütlesid, on väga paljud inimesed jahi vastu, aga lobitöö tähendabki seda, et kui keegi on millegi vastu või millegi poolt, siis tal tekib tung selles osas ka teisi veenda. Jahipidamisega on üsna sarnane teema: kui muidu võib intuitiivselt tunduda, et tapmine on halb, siis jahimehed või jahinaised toovad tihti välja, et ilma nende ja jahipidamiseta kaob looduslik tasakaal. Meil oleks liiga palju hunte, kes sööks lambaid või kitsi, mida iganes, koeri, ja seega tuleb hunte tappa või ohjes hoida. See ongi meie intuitiivse empaatia vastu, kui me nõustume lõppude lõpuks, et jaa, sel jahimehel on õigus, ta peab seda empaatiavastast tööd tegema. Aga jällegi minnes siit filosoofilisemaks või järgmisele tasemele: miks meil on liiga palju hunte või kuidas looduslik tasakaal paigast ära läks — lõppude lõpuks väga tihti on süüdi inimene ise. Me peame pigem viima läbi mingid strukturaalsed süsteemsed muutused, et seda probleemi tervikuna lahendada. See, et me jahime või tapame hunte, ei piisa. Lõppude lõpuks ikkagi — vähemalt minu maailmavaate järgi — väga oluline on holistlik empaatia või maailma laiem nägemine.

(F. E): Siinkohal pean ma ära mainima, et hunte ei ole liiga palju. Suurkiskjate eneseregulatsioon toimub just selle järgi, kui palju on teisi liike, keda nad söövad. Meil tuleb jahikonverentsile Soomest üks ettekanne, kes toob välja huvitavaid numbreid. Ta esines ka eelmisel aastal ja just see arusaam või mõte, et appi, kedagi on liiga palju — kui panna konteksti, siis Eesti puhul on küsimus, kui igal aastal antakse välja jahilubasid näiteks load huntidele poolele populatsioonile, siis võiks panna kulmu kergitama, et 300st 150 — äkki ei ole okei, onju. Aga suurkiskjate puhul tuleb paraku mängu trofeejaht ja meelelahutus ja et on äge. Üks mõiste, mida ma tahtsin enne ka mainida, aga mis lendas mul peast ära on just see ühiskondlik tellimus. See vist kumas ka läbi, et justkui peab. Kes ütles, et peab, ja miks peab?

(S. M): Ühiskondlik tellimus on tihedalt seotud lobitööga, mida tuleb nii loomaõiguslaste, loomakaitsjate kui ka jahimeeste poolt. Ühiskondlik tellimus tähendabki seda, et emb-kumb pool on suutnud ühiskonna või laiemad rahvamassid enda poolele veenda. Selles mõttes võib olla meil ühiskondlik tellimus millele iganes. Kui me toome väga kohutava näite genotsiididega sõdade käigus — see on samamoodi, ühiskond justkui “tellib”, et meil ei ole seda geenifondi vaja.

(F. E): Jah, need inimesed sellised, et vääriksid ära hävitamist. “Loomad teleekraanil” ja üldse ekraanil — see teema kütab minu kirgi küll. Mingid teemad sai ära keelustada, näiteks suitsu või alkoholi ei reklaamita teleekraanil. Mina küsin küll: miks liha reklaamitakse? Võiks ju ära keelustada.

(S. M): Jah, reklaamid on üks kõige ilmselgemaid näiteid, aga me räägime selles paneelis tegelikult ka üldse loomade televisioonis kujutamise tavadest: nii elusloomade kui loomalaipade ja liha mõttes. Ka loomad tegelastena — kui meil on telekas rääkiv loom, rääkiv notsu lastele mõeldud multikates, siis mida see õpetab lapsele, või mis muljet loomade ja inimeste suhetest ja loomadest lastele jätab. Kuidas me televisiooni kaudu samuti harime või loome mingeid teadmisi ja arusaamu maailmast. Mul on väga hea meel, et see paneel meil on, et me sellest räägime.

(F. E): Jaa. Mul endal on kodus kaks väikest tegelast, kes just vaatavad teleekraani ja loevad raamatuid — või noh, neile peab lugema — ja loomade koha peal tahan ma väga tihti selle sõnumi, mis seal on, ümber teha. Kui ikkagi on öeldud “suur kuri hunt”, siis ei, kullake, siin on niimoodi kirjutatud, aga seda mitu sajandit tagasi — siis taheti lastes kasvatada hirmu, et nad kardaksid metsa minna ja öeldi, et hunt on kuri, eks. Tänasel päeval see ei kehti ja me peaksime teistmoodi sõnastama. Või et lehm annab piima — kui sa tahad lapsele öelda, et inimene joob tihtipeale lehmapiima, siis see sõnastus võikski olla teistsugune. Aga ma küsin vahepeal, et see võimalus ära ei kaoks, sinu soovitusi enne konverentsi kuulajatele kas midagi lugeda või vaadata või mõelda või lihtsalt õue minna?

(S. M): Õue ma ei soovita kindlasti minna. Punkt. Ei, ma soovitan minna www.loomus.ee/konverents ja sealt vaadata, mis teid huvitab. Ma loodan väga, et see nädalavahetus tuleb päikseline, sama päikeseline nagu meil praegu õues on, aga õnneks on konverentsil järelvaatamise võimalus, et siis soovitangi minna ja vaadata kavast, kes esinevad — me paneme kohe varsti üles ka esinejate tutvustused ja nende ettekannete tutvustused — ja siis võibki kuulata neid kas paneelide kaupa või üksikute ettekannete kaupa. Meil on programm ajastatud, paneme ka kõik ajad kirja, kes millal esineb. Muidugi võib siin ka muutusi tekkida, mulle kirjutas ka hiljuti üks Uus-Meremaa esineja, kes ütles, et talle ikka ei sobi üldse see, et ta peab kell kolm üles tõusma, ja ma ütlesin, et vabandust, ma ei teadnud, et sa oled seal ajavööndis. Neid muutusi kindlasti tuleb veel, aga soovitan kodulehel silma peal hoida. Ma arvan, et konverents on väga hea sissejuhatus paljudesse teemadesse. Võib-olla ei peagi liiga palju ette lugema ja väga paljusid teemasi ei olegi eesti keeles käsitletud varem või seni, ka võib-olla lähitulevikus mitte, nii et nende kohta ongi võib-olla keeruline lugeda. 

(F. E): Aga millegi muu? Miski, mis on sind mõjutanud? Kas veganiks hakkama või loomade teemaga tegelema või mis sind motiveerib? Millist kirjandust või filmi sa vaadata, kuulata või lugeda soovitad?

(S. M): Ma mäletan, et mina kunagi ammu tutvusin selle teemaga ja üldse keskkonnahumanitaariaga lugedes sellist väikest kogumikku nagu “Keskkonnahumanitaaria võtmetekste” (“Keskkonnaeetika võtmetekste”, 2008), kus oli ka üks peatükk Peter Singeri raamatust—

(F. E): Eesti keeles on see “Loomade vabastamine” (1975; eesti keeles 2021).

(S. M): —”Loomade vabastamine”. Nüüd ta tuligi eesti keeles välja paar aastat tagasi, aga tegelikult on see raamat aastast 1975, nii et see on jällegi kummaline mõelda, et nüüd, aastakümneid hiljem oleme meie Eestis ka lõpuks sealmaal, et me saame loomade vabastamise võtta teemaks, sellest oma keeles kirjutada ja rääkida. 

(F. E): Väga hea raamat, soovitan lugeda küll.

(S. M): No mõned mõtted on seal muidugi natukene aegunud, et see ei ole kõige värskem tekst. Aga muidugi tüvitekstina—

(F. E): Just tüvitekstina ma mõtlengi, see on suurepärane, et see on olemas, ja mõeldagi, et vau, sellel ajal kirjutati niimoodi ja siis see läbi lugeda. Seal on peatükkide kaupa väga palju valgustavat — kirjeldab lahti, kuidas loomkatseid tehakse, või mismoodi mingeid loomi süüakse; vasikate aneemia ja sellised teemad. 

(S. M): Mida ma oma sõpruskonna pealt võin öelda: hiljuti tuli välja selline film nagu “Seaspiracy” (2021), mis räägib kalatööstusest, kui julm see tegelikult ja kui massiliselt — jällegi meie silmade alt kuidagi väljapool toimub, nii et meieni jõuab see ilus pakendatud lõpp-produkt, mis maitseb hästi, aga jällegi — mis hinnaga? “Seaspiracy” on mõtteline jätk “Cowspiracy’le” (2014), mis tuli välja vist juba 20 aastat — 10 aastat tagasi — mul ei ole numbrid praegu väga hästi meeles… Aga kui “Cowspiracy” tuli välja, siis samamoodi lõi tohutu — tekitas selle hetke, kui räägiti väga palju sellest, kuidas me veiste ja lehmadega käitume, aga kõik sellised furoori tekitavad teemad, sama kiiresti kui nad ilmuvad, nad ka vaibuvad, ja mulle tundub, et “Seaspiracy” tõi natuke ka “Cowspiracy” — selle teema üldiselt — esile. 

(F. E): Jaa, kui sa nüüd mainid “Cowspiracy’it”, siis see film, mida ma enne mainisin, “Kõik saavad lüpsta” — selle režissöör vaatas “Cowspiracy’t” ja tahtis siis uurida, et oota, aga tema kodus seal Uus-Meremaal küll niimoodi ei ole. Siis hakkas uurima ja tegi väga hea filmi sellest, kui jube seal ikkagi on just piimatööstus ja põhimõtteliselt tõepoolest kõik, kes valivad piima tarbida, siis tegelikult selleks, et teha informeeritud valik, on vaja informatsiooni, ja et teha vaba valik, on vaja ka informatsiooni. Selles mõttes võtan vabaduse kiita heaks. On sul midagi veel lõpetuseks?

(S. M): Lõpetuseks ma kordan ikkagi veel: www.loomus.ee/konverents. Kõik info tuleb sinna lähiajal ja juba natuke on olemas seal asju. 

(F. E): 16.-17. juuni ja kohtumiseni konverentsil! Aitäh Saara, aitäh kogu tiimile, kes konverentsi teeb ja aitäh Ida-Raadiole. Kuulmiseni!

(S. M): Aitäh ka minu poolt.